Meditsiinikorraldusest meil ja mujal

Perearst Madis Veskimägi
Perearst Madis Veskimägi

Tõstamaa perearst Madis Veskimägi on kirja pannud hulga mõtteid Eesti meditsiinist, mis väärivad jagamist. Täna kirjutab ta meditsiinikorraldusest meil ja mujal.

Mõistliku meditsiinikorraldusega maades esineb kindel ja paikapandud tööjaotus, mis peab olema tehtud esmatasandil ja mis kriteeriumitega toimub haige edasisuunamine. Tingimus on see, et edasi suunatakse patsient, kes seda tõesti vajab, kellel on haigus või seisund, mis vajab kitsa eriala spetsialisti kogemust ja uuringuid.

Meie meditsiinisüsteemis on hea perearst see, kes annab saatekirja patsiendi soovil, nõudmisel või kellegi kolmanda korraldusel. Kui perearst püüab selgitada midagi muud ja mitte anda soovitud paberit, siis on tulemuseks konflikt. Perearst kas alistub ja annab saatekirja või riskib nimistu kahanemisega ehk kaotada rahas. Seda muidugi ei taheta.

Esimene näide. Õppepäeva vaheaeg ja vestlus lektoriga, tunnustatud eriala spetsialistiga. Selgub, et tema vastuvõtul käivatest patsientidest pool või isegi kolmveerand ei vajaks seda. Hiljuti vähendati aega ühe patsiendi kohta ja nii pidi hakkama senise 3-4 haige asemel vastu võtma 5-6 haiget tunnis. Sama haigla juht aga teatab perearstide konverentsil - kallid perearstid, meil on raske turul püsida, saatke rohkem patsiente! Selge, raviasutus tahab turul püsida, ärireeglid! Mis on aga sisuline tulemus? Esiteks, kannatab tõeliselt erialane patsient, teiseks - kui spetsialist teeb sisuliselt perearsti tööd, kas võime rääkida ikka spetsialistist?

Teine näide. Spetsialisti vastuvõtt maakonnahaiglas. Arst muutub järjest tülpinumaks ja sapisemaks, ka patsiendid on häiritud. Vastuvõtt lõpeb spetsialisti ohkega - täna käis 15 haiget, kellest üks oli erialane ja üks tinglikult erialane, ülejäänud aga päris kindlasti oleks pidanud jääma perearstile.


Siinkirjutajal oli hiljutine EMO ööpäevane "trauma" valve. Kokku oli 56 pöördumist, neist 2 kiirabiga. Neist 38 patsienti olid perearstlikud ehk probleem on kestnud päevi-nädalaid (kroonilised haigused, puugid, haavasidumine, kateetrihooldus), 8 tõeliselt erakorralised (kukkumine kõrgusest, ajutrauma võimalus, luumurrud) ja 10 tinglikult erakorralised (tüsistumata 0,5-1-2 cm haav õhtusel ajal, liigesvenitused). Ehk siis 67% perearstlike ja 33% EMO haigeid.

Kuidas suhtuda olukorda, kui eakas mees saadetakse EMOsse küünarnuki limapauna vedeliku punktsiooniks. Patsiendile öeldakse - perearstil pole selleks vahendeid. Patsient noogutab mõistvalt, jah, raske on, raha vähe. Omavahel öeldes on vahendiks süstal, sirtsuke nahapuhastuslahust ja plaaster, kokku mitte üle 1€. Perearstil on võimalus saada protseduuri eest veel lisatasu. Kuid tunduvalt lihtsam, kiirem, mugavam, kulutõhusam on  soovitada pöördumist EMOsse, kui hakata olukorda lahendama.

Võib ju väita, et mis siis ikka, las patsiendid käivadki EMOs. EMO meedikutele on antud korraldus vastu võtta kõik pöördunud, vormistada ravilood. Tundub väga inimlik, kuid selle taga on oluline tegur - raha. Haigekassale esitatakse arve, kus on peal kordades suurem summa kui perearsti arvel. Avalikkusele jääb mulje, kus abi saamine on võimalik vaid haiglas. Tekib olukord, kus raha mõjutab käitumist ja isegi kui perearst tahaks, on süsteem häälestatud just sedapidi.

Arvan, et see ei peaks nii olema. Esiteks kannatab tõeliselt erakorraline haige, teiseks meedikute närvikava. Kipub olema nii, et "mida tervem patsient, seda häälekam ta on, ja vastupidi". Tegeletakse ikka probleemitõsiduse alusel. Aga ootajal on aeg alati pikk ja kerged on tulema konfliktid. Neid muidugi püütakse klaarida, kuid seda millegi arvelt - aeg erakorralisele haigele, meediku enda töömeeleolu jm. On ka kolmas tahk - toimub topeltmaksmine perearstile ja haiglale. See peaks huvitama meid kõiki kui maksumaksjaid.

Veel paar näidet, kuidas raha mõjutab meditsiinikorraldust ja seda ikka eeltoodud reeglist lähtudes.
Tuntud suurhaiglajuht hõikas ühel konverentsil üle saali - andke raha, küll me haiged leiame! Haiglajuhi täiesti ootuspärane käitumine.

Selle näiteks on erinevate raviasutuste võidurelvastumine diagnostikavahenditega. Üks näide - 10 aastat tagasi käis ussripikupõletiku diagnoosimine iseloomuliku haiguspildi, lihaspinge katsumise ja lihtsa vereprooviga ja järgnes lõikus. Täna on olukord, kus patsiendile tehakse reeglina ultraheli ja kompuuteruuring, lehtedeviisi analüüse ja minnakse ikka lõikama, kuid tihtipeale hiljem kui võiks. Rahastaja, haigekassa, esindajad proovivad kulmu kortsutada, kuid sellega see ka lõpeb. Fakt on see, et Eesti rahvaarv on väiksem, 10% aktiivsetest elanikest viibib välisriikides, elanikkond on tervem, väheneb haiguste arv, ometigi on nende ravikulu kordades tõusnud. Äriprintsiibid, mis teha! Või on ikka midagi teha?

Hiljutine poliitikute mõte asuda pensionäride rahakoti kallale, toetamaks meditsiiniäri, on päris kindlasti see viimane, mida teha. 

 

Lisa kommentaar

  • Madis Veskimägi
    Tõstamaa perearst

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

9. oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

september 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.