Meelis Roosimägi: võrgustumine on loogiline lahendus

PERHi projektijuht Meelis Roosimägi.
PERHi projektijuht Meelis Roosimägi.

Võrgustumine on viimaste aastate jooksul olnud Regionaalhaigla jaoks oluliseks märksõnaks. Seda küllaltki uut mõistet aitab lahti seletada Regionaalhaigla siselehes haigla ja ühtlasi Eesti ainuke võrgustumise juht Meelis Roosimägi.

„Võrgustumine on kahepoolne protsess. Regionaalhaigla jaoks on see uus kogemus, mis tähendab muudatusi ka siitpoolt,” ütleb Meelis Roosimägi ning peab siinkohal silmas töökorralduse ja suhtumise muutmist. Eelkõige tähendab see, et kahel suurel piirkondlikul haiglal nagu Tartu Ülikooli Kliinikum ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla on ülesanne üldhaiglatega koostööd süvendada. „Meie peaksime tagama selle, et väljaspool suuremaid linnu, kus aina vähem inimesi ja patsiente on, eriarstiabi siiski säiliks.”

Juriidiline vorm
Ülesanne pole just kergemate killast, sest ühtki seadust ega määrust selle kohta pole. On vaid dokument nimega „Tervishoiu arengusuunad aastani 2020”, kust on pärit mõiste „võrgustumine”. Kuidas seda aga juriidiliselt lahendada, on valikute küsimus. Selle dokumendi kohaselt võiks koostööd üldhaiglatega teha ka koostöölepingu alusel. „Minu meelest on see sisulist tööd natuke vältiv vorm. Leping on kahe poole tahe, mille üks pool võib lihtsalt üles öelda ilma igasuguse vastutuseta. Ma ei näe sellisel vormil pikka tulevikku.” Meelis lisab, et kui suurhaiglal on endal rasked ajad, siis ei pruugi leida motivatsiooni mõne üldhaiglaga tegelemiseks, ning toob siinkohal päris elust kohe ka näite. „Ida-Tallinna Keskhaigla ja Hiiumaa Haigla olid samuti koostöölepingu vormis seotud, kuid 2014. aasta lõpus ütles ITK hästi lühikese etteteatamisajaga lepingu üles. Ja Hiiumaa Haiglal polnudki midagi teha.” Meelis Roosimägi ütleb, et koostööleping võiks olla hea vorm, millest võrgustumist alata, kuid püsivama vormina näeb ta Regionaalhaigla inimeste nõukogusse nimetamise. „Tore, kui pädevuskeskusele või piirkondlikule haiglale pannakse selle kaudu vastutus, et ta peaks hoolitsema, et suurlinnadest eemal oleks arstiabi ikkagi kättesaadav. Samas tuleb siis ka õigusi anda, ei saa olla ainult kohustused.” 

Siiski ei tähenda Roosimäe sõnul võrgustumine kuidagi seda, et üldhaigla muutuks Regionaalhaigla osakonnaks. „Võrgustatavad haiglad jäävad iseseisvaks haiglateks, milles otsustusõigus nõukogu kaudu on Regionaalhaiglal. See tähendab, et igapäevase töö korraldamise, töölevõtmiste ja vabastamistega ja muu operatiivsega tegeleb haigla edasi, aga meiega koos. Nii pole meil pelgalt kohustus, vaid tekib ka soov midagi koos ära teha.” Roosimäe sõnul on varemgi Regionaalhaigla inimesi väiksemate haiglate nõukogudesse nimetatud, kuid see on olnud personaalne. „Ka praegu on näiteks Hiiumaa Haigla nõukogus kaks meie töötajat. Nemad aga ei saa personaalselt esindada PERHi huve. See on selline poolik variant.”

Praeguseks on Eestis võrgustunud kolm kolm haiglat – Lõuna-Eesti Haigla Kliinikumiga, Raplamaa Haigla ning Läänemaa Haigla Regionaalhaiglaga. Raplas ja Haapsalus on tänu sellele tekkinud uued sihtasutused. „Varem oli asutajaks kohalik omavalitsus, uues on aga koos kohaliku omavalitsusega asutajaks ka Regionaalhaigla ning põhikirja järgi nimetab just Regionaalhaigla enamiku nõukogust. Selle kaudu tekib meil otsustusõigus,” selgitab Roosimägi.

Andke meile arste!
Kõige rohkem on üldhaiglates puudu eriarstidest. „See on esimene asi, mida nad paluvad – andke meile arste.” Regionaalhaigla arstid käivad ka paljudes teistes mittevõrgustunud haiglates omal initsiatiivil. „Käivad näiteks oma kodukohas, lisateenistuse pärast või mõnel muul põhjusel, aga see pole süstemaatiline.” Roosimäe sõnul ei saa arstiabi korraldades loota ühele eriarstile, sest ka tema võib jääda haigeks, minna koolitusele või üldse ära väsida. „Alati on targem koostöö suurema haiglaga. Siis ei ole küsimus enam arsti nimes.”

Võrgustumisest on üldhaiglatel võita palju. „Meie tugiteenistuste oskusteave on oluliselt parem. Võtame või haldusteenused, toitlustuse, hanked, IT, laomajanduse, turvateenistuse, pluss kliinilised tugiteenused nagu radioloogia ja labor või vereteenistus. Kõik see on piirkondlikes keskustes oluliselt arenenum ja võrgustudes saab see ühes või teises vormis kättesaadavaks ka üldhaiglale. See on minu arvates puhas võit!”

Roosimägi ütleb, et kuuleb tihti lauset „aitab juba nendest reformidest ja muudatustest”, kuid usub, et seal kus on seisak, algab tagasiminek. „Kui meil oleks raha nii, et võiks seda helikopteri pealt alla loopida, siis meil arstid ju ei lahkuks, aga vot pole seda raha. Inimesi on vähe, raha on vähe, arste on vähe. See ongi loose-loose mäng üldhaiglale. Patsiente jääb vähemaks, arste ka ei ole,” ütleb Roosimägi. Et sellistes tingimustes ellu jääda, ongi Roosimäe sõnul võrgustumist vaja. „Peame ju selle oluliselt mittekasvava rahaga kuidagi hakkama saama. Kuskilt raha niisama juurde ei teki ja see on ka põhjus, miks võrgustumine üldse tuli. Tervishoiuga on samamoodi nagu muudes valdkondades – kui raha juurde ei tule, tuleb seda kuidagi teistmoodi kasutada. Ja kui tervise- ja tööminister läheb valitsusse ja ütleb, et aastaks 2022 on haigekassa eelarve kõik säästud ära kasutatud ja peaks teistest allikatest lisa tulema (eelarve teistest laekumistest), siis rahandusminister ütleb kohe, et peaks ikka efektiivsemalt seda raha kasutama.” (Vestlus toimus enne, kui ministrite vastasseis haigekassa eelarve üle avalikkuse ette toodi.)

Eesti on nagu Soome
Heaks eeskujuks Eestile on Roosimäe sõnul Soome, kus on tekitatud haiglapiirkonnad, millest kõige suurem on Helsingi ja selle lähipiirkond. „See on igatepidi sama suur kui Eesti – seal on sama palju inimesi kui Eestis ja kokku ligi 25 haiglat, mille peale on vaid üks logistikakeskus, kes korraldab hankeid, laomajandust ja muud.” Roosimägi tõdeb, et sellise tsentraliseeerituse juures võib juhtuda vigu või pahalased paha teha, aga eeldada tuleb siiski, et inimesed soovivad häid tulemusi. „Selline süsteem hoiaks ju puhtalt raha kokku.” Eesti ainukeseks erinevuseks on see, et meie asume pisut suuremal pindalal ning haiglad on rohkem laiali lükatud. Tema sõnul ongi loogiline, et võrgustumisega tegelevad kaks Eesti suurimat pädevuskeskust – Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum. „Nii saab ka meil tekkida kaks haiglapiirkonda. Ja kes siis veel peaks riigi tervishoiupoliitikat ellu viima, kui mitte riigi poolt asutatud sihtasutused, milleks need kaks haiglat ju on. See on täiesti loogiline lahendus!”

Tartu Ülikooli Kliinikumis tegeleb võrgustumisega juhatuse liige. See teeb Meelisest Eesti ainukese võrgustumise juhi. Kuigi Meelis pole arst, on ta peaaegu terve oma elu tegutsenud meditsiinivaldkonnas ja seetõttu on tal arstidega olnud väga palju kokkupuuteid. „Kui ma tegutsesin erameditsiinis, oli mul üks tore kolleeg Soomest, kes ütles, et äris peab alati olema profit ja fun. Profit’iga võib oodata, aga fun peab olema kogu aeg.” Avalikus sektoris töötades teisendab Meelis profit’i tulemuseks. „Loominguliste inimestega, kellena mina küll arste tahan näha, võib olla mõnikord keeruline. Hea spetsialist on sageli natuke teistmoodi, aga ka see on fun. Ja kui inimesed ikka nii head tööd teevad, siis on tegelikult rõõm aidata neil seda tööd teha. On tore aidata luua tingimusi selle töö jaoks.” 

Esimene mälestus Regionaalhaiglast
Aasta oli vist 2003, kui Regionaalhaigla hakkas pidama sügiskonverentse. Minagi astusin seal üles. Olin tol ajal Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees. Meil polnud see üldse kokku lepitud, aga kui seisin seal püüne peal, siis Tõnis Allik, malbe naeratus näol, sõitis mulle sisse küsimusega, et kui paneks õige Ida-Tallinna Keskhaigla ja Regionaalhaigla kokku. See on minu esimene meeldejäävam mälestus, mis mul Regionaalhaiglast meelde tuleb. Küll me seal siis leelotasime, mõistagi sisust mööda, sest see polnud kaugeltki mitte õige aeg.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

23. oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

september 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.