Irja Lutsar: ravivigu tuleb arutada

Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar.
Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar.

Mittesüüline vastutus ei pruugi parandada meditsiinisüsteemi ja arstiabi kvaliteeti, kuid ravivigade arutamine on siiski oluline hindab Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar.

Kuidas iseloomustate praegust arstide vastutuse süsteemi? Mis on selle puudujäägid?

Käimasoleva kohtuprotsessi valguses on praegune süsteem ilmselgelt probleemne.

Mis tingimustel võiks arstlik eksimus olla kriminaalselt karistatav?

Juhtudel kui tegu on ettekavatsetud kuritahtlikkusega. Näited ei pärine küll Eestist, aga juhud kus perearst või hooldekodu õde omaalgatuslikult vanurite eutanaasiaga tegeles, kuuluvad minu arusaamist mööda kriminaalkuritegude valdkonda.

Millised oleks mittesüülise vastutuse positiivsed küljed?

Positiivseks on, et arstid julgevad oma vigu tunnistada ja analüüsida ilma et kardaks kohtulikult karistatud või ühiskonna poolt hukkamõistetud saada. Väga ohtlik on kõigile, et karistuse hirmus tekib olukord, kus keegi ei julge vigu tunnistada ja neid hakatakse varjama. Paljudel juhtudel on tahtmatult tekkinud vigu võimalik parandada kui on teada millega tegemist on. Kui aga ei tea millega on tegemist siis on ka vigade parandamine raske.

Haigetel tekib võimalus oma kannatuste eest kompensatsiooni taotleda. Kas see ka positiivne on, on omaette küsimus ja kuulub ühiskondliku otsustamise valdkonda. Ka mittesüülise vastuse korral peab keegi kulud tasuma. Kardan, et see keegi on maksumaksja – meditsiin läheb veelgi kallimaks ja meil tuleb leida uusi rahastamisallikaid ja selleks saab olla vaid Eesti maksumaksja. Ma ei näe, et süsteemisiseselt lisaressursse leida oleks võimalik.

Ma olen suhteliselt skeptiline, et mittesüülise vastutusega kaasneks meditsiinisüsteemi ja arstiabi kvaliteedi paranemine, küll jäävad ära või vähenevad oluliselt nii arstidele kui ka haigetele emotsionaalselt valulikud kohtuprotsessid.

Kuivõrd olete enda töös kokku puutunud ravivigadega? Kuidas need on tavaliselt lahendatud?

Praegu ma enam ravivigadega oma töös kokku ei puutu, kuid olen nendega eelnevalt tihedalt kokku puutunud kui juhtisin Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilisi konverentse. Olen ise ka vigu teinud kui arstina praktiseerisin.

Olen seisukohal, et ravivigu (see sõna ei ole parim olukorra kirjeldamiseks) tuleb ja peab arutama, aga seda ikka ennekõike spetsialistide ringkondades, kus osatakse ka nõu anda kuidas tulevikus antud olukordi paremini lahendada. Arutelust on rohkem kasu kui suudetakse luua õhkkond kus inimesed oma vigu tunnistada ja analüüsida julgevad. Kardan, et kohtu keskkond vigade tunnistamist ei soosi ja sageli ei ole meditsiiniharidust mitteomav kohtunik pädev arsti nõustama kuidas edaspidi vigu vältida.

Ühel isoleeritud eksimusel ei ole tavaliselt tõsiseid tagajärgi. Küll aga on nn. ravivigade taga sageli terve kaskaad sündmusi alates ebatüüpilisest haiguskulust ja lõpetades süsteemi nõrkade kohtade ja informatsiooni ebapiisava liikumisega. Haiguste diagnostikas on kahtlemata rohkem võimalik eksida kui ravis. Kui on teada millega tegemist on siis on kergem ka õige ravimeetod leida.

Lõpuks tuleb ka arvestada, et arsti juurde ei pöördu terved inimesed, kellel midagi viga pole ja haigused ei kulg kõigil täpselt ühtemoodi. Seega ei pruugigi kunagi teada saada kuidas oleks protsess kulgenud kui me midagi teisiti oleksime teinud või tegemata jätnud.

Loe, mida arvab sellest teemast Indrek Oro.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

23. oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

september 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.