Nõmper: Eesti on eutanaasia arutamiseks valmis

Raidla Ellex Advokaadibüroo OÜ juhtivpartner ja vandeadvokaat Ants Nõmper.
Raidla Ellex Advokaadibüroo OÜ juhtivpartner ja vandeadvokaat Ants Nõmper.

Inimese soov oma elu üha rohkem ise määrata toob varem või hiljem kaasa ka selle, et riigid peavad lubama eutanaasiat – ka Eesti on selle küsimuse arutamiseks valmis, kirjutab vandeadvokaat Ants Nõmper.

Soov otsustada oma elu kõikide tahkude üle on inimlik, vahendas Postimees.

Enesemääramisõigus ongi peamine inimese õigus ehk õigus, mis on omane ainult inimesele. Me ei räägi ju loomade enesemääramisõigusest ega anna loomadele ulatuslikku autonoomiat nende tegevuses. Teisalt on inimlik ka piiride nihutamise soov. Inimene, kes on midagi kätte saanud, ei rahuldu tavaliselt selle olukorraga, vaid varem või hiljem soovib midagi veel. Sama kehtib ka enesemääramisõiguse kohta.

Olukorras, kus läänemaailma demokraatiad on taganud inimestele kehalise, seksuaalse, informatsioonilise, usulise, maailmavaatelise, poliitilise jne enesemääramisõiguse, tekib ikkagi inimlik küsimus, kas ma võiksin määrata ka oma surma üle.

Kuna tegemist on inimliku küsimusega, siis on minu arvates vaja seda avalikkuse ees arutada. Kuidagi ei saa nõus olla väidetega, et Eesti pole selle küsimuse arutamiseks veel valmis, vaja on hoopis paremat arstiabi ning siis keegi ei tahagi eutanaasiat. Kui kasvõi korraks mõelda nende Euroopa riikide peale, kus eutanaasia on arstikunsti igapäevane ja seadustatud osa, siis tuleb tõdeda, et eutanaasiat lubavad meist palju paremal heaolujärjel ja rikkama tervishoiusüsteemiga riigid.

Seega ei lahenda parem arstiabi nii kättesaadavuse kui ka kvaliteedi poolest kuidagi ära eutanaasia küsimust. Ei saagi lahendada, sest nagu öeldud – tegemist on inimliku küsimusega ja see ei sõltu riigist ega arstiabisüsteemist.

Tegelikult on inimesel õigus määrata oma surma üle. Kõlab võib-olla kõhedusttekitavalt, aga inimene, kes määrab enda surma ehk sooritab enesetapu, käitub täiesti õiguspäraselt. Ilmselt ei ole tegemist küll eriti õilsa teoga, aga kahtlemata õiguspärase teoga. Mitte midagi juriidiliselt etteheidetavat pole ka õiguspärasele teole kaasaaitamises. Ehk arst, kes kirjutab patsiendile välja ravimit, teades, et patsient kavatseb eirata annustamise skeemi ja võtab kogu kuu annuse korraga sisse, aitab kaasa õiguspärasele enesetapule ja ei pea kuidagi vastutust kartma.

Siiski ei ole enesetapu lubamine piisav väitmaks, et inimesel on täielik õigus määrata oma surma üle. On olukordi, kus inimene ei ole võimeline enam endalt elu võtma kas seetõttu, et on juba füüsiliselt liiga nõrk, või seetõttu, et keha ei ole võimalik enam tahtele allutada (näiteks koomas).

Loogiline oleks asuda seisukohale, et kui me peame enesetappu õiguspäraseks, siis peaksime mingi alternatiivi andma ka neile, kes ise ei suuda enam oma elu lõpetada. Siiski stopp! On suur vahe, kas inimesel endal on õigus midagi teha või on tal õigus nõuda, et teised isikud temaga midagi teevad. Me ju ometi ei arva, et kehaline enesemääramisõigus tähendab seda, et kui ma ise oma selga sügada ei saa, siis ma võin nõuda, et keegi teine sügaks.

Enne kui arutleda selle üle, kas riik peaks tagama oma inimestele võimaluse elust lahkuda ka muul viisil kui enesetapu kaudu, tuleks asjatute emotsioonide mahavõtmiseks tuletada meelde ühte põhitõde. Õiguspärane on ainult selline ravi, mis on näidustatud ja vastab patsiendi tahtele. Kui üks neist kahest asjaolust puudub, siis ei saa ega tohigi patsienti ravida. Tegelikult on sellised olukorrad meditsiinisüsteemis mitu korda igapäevasemad kui patsiendi soov eutanaasia järele.

Esimene olukord on aktiivravi lõpetamine. Kui aktiivravil pole enam mõtet, siis selle lõpetamine ei ole eutanaasia, vaid patsiendiga sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingu nõuetekohane täitmine. Patsient ei saa nõuda endale ravi, mis pole näidustatud, mistõttu juriidiliselt ei ole üldse määrav, mida patsient või tema otsustusvõimetuse korral lähedased arvavad aktiivravi lõpetamisest või mittealustamisest.

Kuna aga meditsiinis ei saa kuidagi alahinnata inimlikku poolt, siis on igati mõistetav, et sellise olulise otsuse tegemisse kaasatakse nii patsient kui ka tema lähedased. Ning selle eest tuleb teha kummardus Eesti tervishoiutöötajatele, kes sellise inimliku kohustuse on omaks võtnud ja seda täidavad. Kahjuks pole aga paljud patsiendid või õigemini nende lähedased omaks võtnud seda, et meditsiinil on piirid.

Ikka ja jälle puutun oma igapäevatöös kokku arstidega, kes tunnistavad, et määrasid mõttetu ehk mittenäidustatud ravi seetõttu, et patsiendi lähedased seda nõudsid, ning arst oli hirmul, et kui ta ravi ei teosta, siis ta vastutab patsiendi surma eest. Meditsiinis peaksid otsused juhinduma ikka sellest, mis on patsiendile parim, mitte sellest, et lähedased on ähvardanud arsti politseiga. Seega õige samm enne eutanaasiaküsimuse lahendamist on see, kui tagame arstile, kes järgib konsiiliumi otsust ravi lõpetamise või mittealustamise kohta, õigusliku puutumatuse ehk vabastame vastutusest.

Edasi loe Postimehest

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA otsib JÄRELRAVI KLIINIKU JUHATAJAT

Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA

10. detsember 2018

Meditsiini­uudised

4. detsember 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

november 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.