Alamaa-Aas: Proviisorapteekide süsteemi ei ole vaja karta

Proviisorite Koja juht Karin Alamaa-Aas.
Proviisorite Koja juht Karin Alamaa-Aas.

Viimastel kuudel on jälle kergitatud meedias üles apteekide teema ja kahjuks tuleb öelda, et domineerivad käsitlused on enamasti võhiklikud ja isegi pahatahtlikud.

Eriti torkas selles osas silma noore ajakirjaniku käsitlus Proviisorite Koja sügiskonverentsist Eesti Päevalehes.

Miks ma seda kirjutan? Sest siit koorub päris mitu probleemi, mis mind juba mõnda aega on painanud.

Esiteks, apteegi teema ongi väga keeruline. Seda oleme me ise korduvalt rõhutanud ja seda ütlevad ka need, kes igapäevaselt pole pidanud teemaga tegelema – ametnikud, riigikoguliikmed, väljastpoolt sektorit tulnud juhid. Kuid ometi on meil olemas ajakirjanud, kes on asjaga aastaid tegelenud ning teemat suurepäraselt valdavad ja mis kõige olulisem, et nad suudavad teemade kajastamisel jääda erapooletuks. Ja see ei tule mitte argusest või ettevaatlikkusest, vaid professionaalsusest.

On täiesti normaalne, et oma eriala puudutavate otsuste juures räägivad kaasa erialainimesed, eriti hea, kui selleks on olemas ühtne organisatsioon, mis on otsustajatele partneriks. Millegipärast tundub teatud seltskonna jaoks hirmutav avalik-õigusliku apteekrite koja mõte ja apteekide üle otsustamise minek apteekrite endi kätte. Seesama seltskond kasutabki ära ebapädevaid ajakirjanikke, kes siis kirjutavadki, et apteekrid tahavad hakata teostama avalikku võimu ja korraldada apteegi turgu, öeldes, kes saab apteegi avada, kes mitte.

Tõesti, avalik-õigusliku koja mõte on muuhulgas ka see, et reguleerida turgu. Koda ei saa öelda, et kes saab/võib apteegi avada, tegevusloa väljastab ravimiamet ja seda uue seaduse järgi proviisorile, kes saab olla apteegis pädevaks isikuks. See kes sobib pädevaks isikuks on kirjeldatud ravimiseaduses. Reguleerimine tähendab siin seda, et koda võtab endale kohustuse tagada apteegiteenus seal, kus seda on vaja, ehk kui tekibki olukord, et piirkonnast kaob mingil põhjusel ära apteek, siis koda võtab kohustuse seal apteegiteenus tagada. Selleks on mitmeid võimalusi, heaks näiteks on siin notarid ja advokaadid.

Samas tuleb olla realistlik ja aru saada, et igas külas ei peagi apteeki olema, aga kus on vaja seal tuleb teenus tagada. Et seda teha, peavad kojal olema teatud volitused, mida saab anda avalik-õiguslikule institutsioonile. See on vaid üks koja funktsioonidest, lisaks on vaja riigile partnerit, kes aitaks välja töötada erinevaid apteegiteenuseid ja nende standardeid, peaks registreid jne.

Jah tõesti, kui apteekide tegevuse üle otsustavad apteekrid ise, siis tõenäoliselt teevad apteekritest omanikud veidi teistsuguseid äriotsuseid, kui suured ettevõtted täna ja apteeki hakataks hoopis rohkem arendama farmaatsia, mitte kaubanduse ja äri põhimõtete järgi. See on väga suur põhimõtteline erinevus, millest peaks aru saama igaüks. Ka neil on õigus, kes ütlevad, et apteegi omanik peab suutma majanduslikult mõelda ja oma apteeki jätkusuutlikult majandada.

Kui vaadata tänast olukorda apteegiturul, siis needsamad suured apteeke omavad ettevõtted on miinustes, proviisoriapteegid pigem elujõulised ja jätkusuutlikud. Kes süveneb, saab muidugi aru, et suurte miinus tuleb viimasel ajal tehtud investeeringutest ja arendustest, sest mitmetele apteekidele on tehtud n-ö face-lifti, kolitud parematesse kohtadesse. Mis on ka täiesti loogiline mõeldes, et apteeke tuleb hakata varsti realiseerima, sest liiga hiljapeale jäädes ei pruugi neile apteekidele enam ostjat olla.

Mida ma tahan öelda on, et apteegipidamine ei ole nii kahjumlik kui suurettevõtted soovivad näidata, saab hakkama küll, kui arukalt majandada ja apteegil on piisav teeninduspiirkond. Ja kui see nii halb ettevõtmine oleks, miks siis suurfirmad (nt Tamro, kes viimasel ajal sageli sel teemal sõna võtab) nii hirmsasti vastu puiklevad apteekidest loobumisele? Puhtast patriotismist? Mis põhjusel on meie riigi patrioodid leedu või saksa omanikele kuuluvad ettevõtted? Põhjus on ju ainult üks, apteegiteenuse osutamisega on võimalik teenida, kui seda õigesti suunata ja enda omanduses olevaid apteeke on võimalik suunata sinna kuhu ettevõtte omanikud soovivad ja siis noppida kaubandusauhindu. Just kaubanduse, aga mitte tervishoiu edendamise eest…

Euroopa ja ka muu arenenud maailma mõistes ei ole apteek enam ammu ainult ravimite väljastamise koht, vaid apteeki, kui esmatasandi tervishoiusüsteemi osa rakendatakse nii ennetustegevuses kui ka esmaste terviseprobleemide lahendamisel. Nii näiteks tegelevad pärast patsiendile arsti poolt uue ravimi väljakirjutamist teatud haigetega, nt astmahaigetega apteekrid (rakendatakse Belgias ja Prantsusmaal), kes on saanud vastavad juhised ja oskavad patsiendi seisundit ja tekkivaid probleeme hinnata ning vajadusel konsulteerida arstiga või suunata patsient uuesti arsti poole.

Kui me seda näiteks rakendaksime meil, hoiaks see kokku arsti aega ja raha. See on vaid üks näide. Kas te kujutaksite ette, et sellist teenust pakuks tervishoiuettevõtte asemel kaubandusettevõte milleks suurkorporatsioonide apteegid on kujunemas?

Lisa kommentaar

  • Karin Alamaa-Aas
    Proviisorite Koja juht

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

VILJANDI HAIGLA otsib JUHATUSE LIIGET

Tammiste Personalibüroo OÜ

30. juuni 2018

Meditsiini­uudised

12. juuni 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

mai 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.