Noorukile on veresuhkru tase teisejärguline

Noorukid vajavad vaatamata oma näilisele iseseisvusele ümbritsevate tuge haiguse kontrolli all hoidmiseks.	
Foto: Raigo Pajula
Noorukid vajavad vaatamata oma näilisele iseseisvusele ümbritsevate tuge...

Teismeline tahab vanemaks saades iseseisvuda ja sel ajal võib krooniline haigus kontrolli alt
kergesti väljuda.

Maailmas on diabeet kasvav probleem - juba praegu on diagnoositud seda haigust üle 400 miljonil inimesel ja sellesse haigestumine aina suureneb.

Noorukiiga jääb vahemikku 10–19 eluaastat. Selle aja jooksul kasvab ja areneb laps täiskasvanuks. Noorukieas haigestutakse peamiselt I tüüpi diabeeti. Sellel perioodil toimuv füüsiline, kognitiivne ja emotsionaalne areng mõjutab haiguse kontrolli ja sellega toimetulekut.

Erinevad uuringud on näidanud, et diabeedihaiged noorukid tahavad elada täisväärtuslikku elu, olla oma eakaaslaste sarnased ja teha erinevaid tegevusi tingimusteta. Krooniline haigus seab aga omad piirid ja kohustused: noorukil tuleb igapäevaselt ette võtta mitmeid raviprotseduure. Diabeet mõjutab inimese iseseisvumist. 

Noorukid elavad hetkes ega mõtle tulevikule

Noorukid tahavad ise kontrollida oma haigust ja eeldavad, et nad on selles vanuses selleks valmis. Tihti juhtub aga nii, et vastutus üksi toime tulla on liialt suur ja seetõttu väljub haigus kontrolli alt – veresuhkru väärtused kõiguvad, glükomeetrit kasutatakse harva, insuliini manustatakse pelgalt enesetunde põhjal, tekib tõsine oht hüpo- ja hüperglükeemiaks. 

Siia lisandub veel eale omane riskikäitumine ja tahe uusi asju proovida. Noorukid elavad hetkes ega mõtle oma tulevikule ega tüsistustele. Selles vanuses ei tunnetata haiguse mõju erinevatele elunditele ja seetõttu ei võeta diabeeti tõsiselt.

Mida vanemaks nooruk saab, seda halvemaks tema glükeemiline kontroll muutub. Tekivad uued huvid ja veresuhkru mõõtmine on teisejärguline. See on aga üks haiguse kontrolli alustaladest, kuna veresuhkru väärtuste põhjal manustatakse insuliini.

Erinevad raviprotseduurid muutuvad tüütuks, on aeganõudvad, tekitavad piinlikkust ja seetõttu hakatakse neid halvemal juhul vältima. Oma ravirežiimi rikutakse rohkem väljaspool kodu, sest vanemate kontroll puudub ja noorukid tahavad olla oma eakaaslaste sarnased.

Kuna noorukid on isepäised, siis ei otsi nad õigel ajal ka abi ja jäävad oma haigusega üksi. Vanemlik järelevalve on vähene ning oma arsti külastatakse harva. Selline olukord loob eeldused psühhiaatriliste probleemide tekkeks. Järjest enam diagnoositakse I tüüpi diabeetikutel depressiooni, ärevust ja enesehinnangu langust. Diabeetikud tunnevad tihti, et neid valdab hirm, kaotusetunne, jõuetus ja ebakindlus. 

Soodne pinnas psühhiaatrilisteks probleemideks

Depressiivsusega kaasneb energiapuudus, langeb teotahe ja motivatsioon teha igapäevaseid protseduure. Lisaks igapäevaelu stressile peab noor inimene hakkama saama haigusest tingitud pingetega. Hea haiguse kontroll tagab parema füüsilise ja vaimse tervise, nende elukvaliteet on parem.

Kui veresuhkruväärtused on normis, siis kasvab ka noore diabeedihaige enesehinnang ja tema üleminek vanemlikult järelevalvelt iseseisvale ravikorraldamisele on lihtsam ning ta tunneb, et saab ka üksi hakkama. See vähendab stressitaset ja psühholoogilisi probleeme esineb vähem.

Diabeetikule on selles eas oluline nii vanemate kui ka sõprade ja koolipersonali toetus. Haiguse kontrolli tulebki järk-järgult vanematel üle anda oma lapsele, aga nad ei tohi jääda täiesti kõrvale sellest.

Vanemad peavad pakkuma emotsionaalset ja psühholoogilist tuge, see tekitab positiivseid tundeid noorukis, tal tekib tunne, et ei ole üksi. Vanemad peaksid olema valmis, et nende laps tuleb abi küsima.

I tüüpi diabeetik vajab toetust ka väljaspool kodu. Lähemad sõbrad, koolikaaslased, õpetajad ja kooliõde peaksid nooruki haigusest teadma. See tekitab kindlustunnet, et vajadusel saab diabeetik abi.

Koolikeskkonnas on olulisemaks barjääriks just kommunikatsiooni puudumine erinevate tasandite vahel. Kooliõde võiks olla see vahelüli, kes julgustab noorukit rääkima ja vajadusel selgitab I tüüpi diabeedi olemust nii kooli personalile kui ka diabeetiku koolikaaslastele.

Oluline on noorukil jätkata regulaarset käimist arsti vastuvõtul. Ta ei tohi meditsiinitöötajate jaoks ära kaduda.

Arst on see, kes omab kõige uudsemat infot ja vajadusel oskab aidata diabeetikut, kui haigus ei ole enam kontrolli all.

Artikkel tugineb Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis kaitstud lõputööl “I tüüpi diabeeti põdevate noorukite haigusega kaasnevad sagedasemad probleemid ja nendega toimetulek.”

Ilmunud 22.11. Meditsiiniuudiste lehes.

Lisa kommentaar

  • Janar Hiljurand
    Tartu Tervishoiu Kõrgkooli vilistlane

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

11. september 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.