19. detsember 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Olukord meie tervishoiusektoris tundub mõneti sarnane. Inimkesksest tervishoiusüsteemist rääkides kipub aeg-ajalt ununema, et see peab looma lahendused paljudele inimestele väga erinevate ja komplekssete probleemide puhul. Siin ei ole midagi universaalset, mis sobiks kõigile ja tagaks olematute ressurssidega fantastilised tulemused pikkadeks aastateks. Vastupidi - proovikive tuleb aina juurde, ikka uusi ja üha keerukamaid. Tõeline väljakutse seisneb selles, et hakkama saamiseks on vaja lihvitud koostööd erinevate tervishoiuasutuste ja väga paljude inimeste vahel. Kolleegide vahelise “võimude lahususe tunde” tekitamine pere- ja eriarstide osas, millest aasta alguses räägiti, ei ole kohe kindlasti õige suund. Valmisolek ja võimekus sarnaselt tegutseda on nagu inimsuhe, mis eeldab kõigi osapoolte panust ja sünnib samm-sammult, aastatega. Tähelepanu puudumisel rikneb aga päevadega ja sageli lõplikult.