Riikjärv: pääs pediaatri juurde on maakonniti erinev

Laste arstiabi teema püstitamine viitab süsteemis esinevatele probleemidele. Süsteemide toimivust hinnatakse mitte niivõrd protsesside, kuivõrd tulemuste kaudu. Seega – kuidas hindame eesti laste tervist täna, 21.sajandi teisel kümnendil?

7. veebruari „Meditsiiniuudistes“ märgiti, et laste tervishoiukorraldus Eestis vajab kiireid muutusi. Nimetatud oli tagada lastele tervisekontrollide läbimine, taasluua kooliarstide ametkohad, uuendada teise tasandi pediaatriline abi. Ka konverentsil „Kliinik 2017“ kõneles prof. Tiina Talvik eetikasessioonil sellest, et Eesti riigis tuleb rohkem mõelda lastele, teha kõik, et arstiabi lastele oleks kättesaadav ja laste tervis hea.

Ühest vastusta anda on raske. Meil ei ole tervishoiusüsteemis ühtki instantsi, kes koondaks laste terviseandmeid. Seda olukorras, kus profülaktika ja tavapäraste lastehaiguste ravi kuulub perearstidele ning laste spetsiifilisemad probleemid II ja III tasandi pediaatritele. Tervisestatistika andmebaasist leiame  andmeid vastsündinu tervise kohta sünnil (Apgari hinne), vastsündinute haigestumise andmed ja imikute rinnapiimaga toitmise kestuse. Üllatavalt on 6 kuud ainult rinnapiimaga toidetud laste arv 3 aastaga (2012 – 2015) kahanenud 25%.

Edasi leiame andmed 1- ja 2aastaste laste immuniseerimise kohta, tulemused on head. Haigestumisest on registreeritud vaid esmashaigestumus, mille usaldatavusmäär andmete kogumise viisi tõttu ei ole selge. Registreeritud esmashaigestumus nii absoluutarvudes kui ka haiguskordaja 100 000 elaniku kohta on 2010 ja 2015 aasta võrdluses enamiku haiguste osas üsna stabiilne, vaid rasvumus näitab kasvutendentsi.

Õpilase tervise kohta leiame andmeid vaid Eesti Haigekassa andmebaasist, sedagi ainult hariduslike erivajadustega laste tervishoiuteenuste kasutamise kohta. Tervise Arengu Instituudi andmebaasis on rida kooliõpilastel läbi viidud uuringuid, kust võib leida andmeid tervisekäitumise kohta - liikumine ja kehaline aktiivsus, toitumine, kehakaal, vaimne tervis, suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide kasutamine, seksuaalkäitumine, tervise enesehinnang.

Lastehaiguste diagnoosimisel ja ravimisel, mis on perearstide, üldpediaatrite ja pediaater-spetsialistide ülesanne, on meil täna parimad võimalused tänu meditsiini arengule, vahendite (tehnoloogia, ravimid, informatsioon) kättesaadavusele ja meditsiinipersonali kvalifikatsioonile. Selle valdkonna edusammudest kuuleme peamiselt lastearstide ja teiste erialade esindajate konverentsidel ning kongressidel esitatud kokkuvõtete kaudu. Imikute ja laste suremuse näitajatega oleme Euroopa parimate, Põhjamaade tasemel. Krooniliste haiguste kohta statistika meil puudub, samuti ei ole meil registreid krooniliste haigustega laste kohta. Juhiseid perearsti ja pediaatri ülesannetest krooniliste haigustega laste jälgimisel on vaid üksikute haiguste kohta.

Kas lapsed saavad piisavalt kasutada tervishoiuteenuseid? TAI andmetel on laste ambulatoorsete vastuvõttude koguarv 2010-2015 veidi kasvanud, ühe lapse kohta stabiilne (6.0-5.9). Laste visiitide arv perearsti juurde on nende aastatega veidi kasvanud, pediaatri juurde aga vähenenud. Nii oli 1000 elaniku kohta laste ambulatoorsete visiitide muutus 2010-2015 aastal perearstide juurde 3543.8-lt  3564.7-le, pediaatrite juurde 650-lt  602-le.  Seejuures on pediaatrite juurde tehtud visiitide hulk maakonniti üsna erinev. Näiteks 2015. aastal tegid lapsed 1000 elaniku kohta Tallinnas 1123, Tartus 1198, Harju maakonnas 832, Tartumaal 785, Põlvas 242, Ida-Virus 135 ja Lääne Virus 69 visiiti. Kõikidest perearstide ja pediaatrite (üld- ja kitsama eriala pediaatrid) juurde tehtud laste visiitidest moodustasid 2010. ja 2015. aastal pediaatrite juurde tehtud visiidid viiendiku, seejuures vähenemistendentsiga (23.4%-21.1%). Ka haiglaravi kasutavad lapsed vähem, see on üldine tendents. 2015. aastal oli laste terapeutiliste voodite (224) hõive alla 60% ning voodikoormus 216.5 päeva. 

Mis on põhjuseks, et pediaatrite teenuste kasutamine on vähenenud? Statistilised andmed vastuseid kerkivatele küsimustele ei anna. Kas pediaatreid, eriti üldpediaatreid kesk- ja üldhaiglates ei ole piisavalt? Kas nende juurde on järjekorrad? Kas nende poolt osutatavat ja vajaminevat teenust ei rahastata piisavalt? Millised on üldpediaatri ametikoha koormused? Kas ei ole soovijaid töötamiseks maakondades? Kas lapsevanemad on järjest enam rahul perearsti teenusega ja valivad seepärast perearsti? Kas perearstid ei usalda kohalikke pediaatreid ja suunavad lapsi regionaalhaiglate vastuvõttudele? Kas laste tervis nõuab üha enam pediaater-eriarsti teenuseid, mistõttu on regionaalhaiglate pediaatritel üha enam tööd ja järjekorrad pikad? Kas järjekordades ootamine halvendab laste tervist? Mil määral suurendaks üldpediaatrite koormust eelkooliealiste ja kooliõpilaste tervisekontrolli visiidid? Kuidas mõjutab laste arstiabi kättesaadavust kaugus haiglast, kus üldpediaater töötab?

Laste tervishoiukorralduse muudatuste algatamiseks maakondades peavad meil olema vastused juba kerkinud ja veel üleskerkivatele küsimustele. Eesti on 25 aasta jooksul üles ehitanud esmatasandi süsteemi perearstidega, kelledest osa on endised pediaatrid ja kellega koos töötavad tänagi üksikud pediaatrid. Oleme harjunud, ja peame õigeks, et maakondade üld- ja kekshaiglates on laste voodid ja töötavad üldpediaatrid, mis tagab lastele pediaatrilise abi kodupiirkonnas. Aga juba olemasolevate tendentside ja laste arvu vähenemise juures (2010-2015 aastatel on pea igas maakonnas, v.a. Harju ja Tartu, laste arv vähenenud 300-500 lapse võrra) on vaja mõelda, kuidas tasakaalustada töömaht, teenistus, oskused ja spetsialisti jätkuv areng. 2015. aastal töötas meil TAI andmetel 155 pediaatrit, kellele lisandub ligi paarkümmend laste eriarsti, kes statistika järgi kuuluvad eriarstide hulka. Seega vastab pediaatrite arv pediaatria eriala 2016-2020 arengukavas  esitatud pediaatrite vajadusele (172).

Kas väikelaste ja õpilaste tervisekontrollid tuleks anda üldpediaatritele? Tervisekontrolliga saab edukalt hakkama õenduspersonal. Hoopis olulisem on, kuidas avastatud tervisehäirega laps jõuaks vajaliku spetsialistini. Tervisekontrolli läbimiseks on vajalik ka lapse (lapsevanema) nõusolek ehk elanikkonna teadlikkus kavandatud uuringute vajalikkusest ning võimalustest kõrvalekallete korral õigeaegset ja kvaliteetset abi saada. Nähtavasti on ka oluline läbi mõelda, kui palju efektiivseid tervisekontrolle ja kelle poolt läbi viiduna lapsed 21. sajandil vajavad. Ja kui palju on vaja selleks aega. 2016. aasta ajakirja Lancet 5. novembri toimetuseveerg kõneleb tänasest patsiendist, kes ei ole ainult retsipient, vaid üha enamate õigustega persoon, mis tähendab, et arstidele tuleb anda enam aega suhtlemiseks patsiendiga.

Laste esmatasandi probleemid on aktuaalsed kogu Euroopas. 2016. aasta avaldasid Euroopa lastearstide organisatsioonid EPA/UNEPSA, EAP ja ECPCP konsensusdokumendi, milles käsitletakse esmatasandi abi osutamist tingimustes, kus finantsid on piiratud ja personali ei ole piisavalt.  Erinevaid esmatasandi korraldamise viise (perearst, pediaater või segasüsteem) peetakse võrdseiks, ja nähakse võimalust korraldada riigi erinevates regioonides abi erinevalt. Rõhutatakse teenuse osutamise kodu lähedal ning tasakaalu preventsiooni- ja terviseteenuse pakkumisel.

Oleme seni suutnud tagada lastele maakondades esmatasandi abi perearstide poolt ning lisaks ka pediaatrilise abi üldpediaatrite poolt. Kuidas, mis mahus ja milliste funktsioonidega säilitada üldpediaatri tegevus maakondades, et tagada lastele kodulähedane pediaatriline abi - saab olla vaid konsensuslik lahendus kõigi asjasse puutuvate osapoolte – tervishoiukorraldajad, rahastajad, ülikool, seltsid - vahel. 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

  • Mall-Anne Riikjärv, Eesti Lastearstide seltsi liige

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

14. august 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

juuli 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.