Eesti arstide Soomes töötamisel uus pale

Selfie Soomest. 2014. aastal arstiteaduskonna lõpetanud Saara Sadrak on valinud töötamise Soomes üldarstina ja loobunud Eestis üldse erialal töötamast, et jääks rohkem aega muudeks tegevusteks ja puhkamiseks.
Selfie Soomest. 2014. aastal arstiteaduskonna lõpetanud Saara Sadrak on valinud ...

Ehkki statistika järgi on Eesti meedikute huvi välismaal, sealhulgas Soomes, töötamise vastu raugemas, siis tegelikkus seda ei peegelda. Paljud valivad nüüd osaajaga või valvetöö.

Soomes töötamise kogemus on olnud väga maailmapilti avardav, kinnitab 15 aastat aeg-ajalt Soomes töötanud naistearst, Fertilitase erahaigla juht Ivo Saarma. Ta alustas juba 1992. aastal ning töökogemus on tal naistearstina olemas nii piirkondlikes kui ka maakonnahaiglates. Nüüdseks on ta siiski üle aasta jälle ainult Eestis töötanud.

Saarma sõnul on Soome meditsiini tase maailmaklassist ja kiidusõnadega ta kitsi ei ole. “Selleks ei pea minema Ameerikasse või Inglismaale, et väga heal tasemel arstiabi õppida või praktiseerida, seda kõike on võimalik leida ka Soomest,” kinnitab Saarma. “On uskumatu, et üks väike riik on suutnud ennast nii tippu töötada.” Soomes on tema sõnul nii arstiteaduse tase kui ka avaldatud teaduspublikatsioonide hulk muljetavaldav.

Oluline on stressivaba töökeskkond

Aga miks siis minnakse Soome tööle? Üks põhjus on Saarma sõnul kindlasti palk. “Arstide palgad Eestis ja Soomes ei ole võrreldavad,” kinnitab Saarma, et palgalõhe kahe riigi vahel on ikkagi veel väga suur, seda ka siis, kui võrrelda arstide töötasu riigi keskmise töötasuga või elatustasemega ehk siis ostujõuga. 

Samas kõige suurema põhjusena toob Saarma välja hoopis stressivaba töökeskkonna. “Töökeskkond on Soomes oluliselt stressivabam – meeskonnatöö toimib paremini, arstidel on rohkem autonoomiat ja suhtumine arstidesse on tajutavalt hea,” loetleb ta.

Eestis on Saarma hinnangul väga paljuski ülevalt alla käsuliine, mis meenutab sõjaväge. Soomes selliseid käsuliine ta ei hoomanud – kõiki asju arutati kollegiaalselt ja peale jäi kolleegi arvamus, kes oskas paremini ja arukamalt põhjendada. Enamasti oli selleks tõepoolest osakonna juhataja. Samas olid olemas ravijuhised ja head tavad, millest kinni peeti.   

Üheks oluliseks aspektiks peab Saarma ka sealset suhtumist tüsistustesse või tekkinud raviprobleemidesse. “Kõike arutati põhjalikult ja avameelselt ning reeglina ei näidatud kellegi peale näpuga,” kirjeldab Saarma. Kui oli tegemist arstliku eksimusega, siis võis sellest teada saada aasta hiljem pärast põhjalikku analüüsi ning avalikus meedias avaldatud teadaanded olid lakoonilised ja väljapeetud – ei halvustanud kogu süsteemi ning ei tekitatud paanikat. Ta avaldab lootust, et seoses mittesüülise vastutuskindlustuse loomisega midagi analoogset ka Eestis toimima hakkab.

Saarma toetab noorte arstide välismaal töötamist. “See kogemus avardab väga noore arsti silmaringi ja teadmisi,” kinnitab ta haigla juhina. Arste võiks tema sõnul tagasi Eestisse meelitada see, et enam ei ole Eestis suurt meditsiinitehnoloogia erinevust. “Võib uhkusega öelda, et meil on kasutada peaaegu samad ravivõimalused,” sõnab Saarma. Ta rõhutab, et vaatamata kõigele ei ole ta ise kunagi kaalunud Soome päriseks jäämist. “Eesti on mu kodu ja siin tunnen ennast siiski kõige vajalikumana,” kinnitab ta.

Küll aga ennustab Saarma, et üha rohkem noori arste hakkab Eestist lahkuma mitte üksnes palga pärast, vaid stressivaba töökeskkonna tõttu.

Noored saavad tööd ka üldarstina

Ivo Saarma öeldud mõtteid kinnitab Soomes EMO arstina töötav noor arst Saara Sadrak. Ka tema leiab, et Soome viivad uued kogemused ja hea palk. Samuti paneb noori üle lahe liikuma asjaolu, et seal saab tööd üldarsti kutsega ehk kohe pärast ülikooli lõpetamist. “Läksin esimest korda Soome, kui oli vaja 6. kursuse praktikat teha. Eestis käisin ülikooli kõrvalt kogu ülikooli aja tööl, aga praktika ajal teise linna minnes pidin vanast tööst üles ütlema, samas oli vaja ennast siiski pool aastat üleval pidada,” räägib Sadrak. Hästi tasustatud praktika ja väliskogemus kaalusid Eestis pakutava praktikavõimaluse üle.

Tegelikult oli tal mõttes kohe pärast praktikat tagasi Eestisse residentuuri tulla, aga kuna Soomes teda vaatamata täiesti puudulikule ettevalmistusele kliiniliseks tööks väga hästi vastu võeti, siis läks ta pärast kraadi saamist siiski Soome tööle tagasi.

“Kuigi olin alguses rumalam kui enamik Soome 4. aasta arstitudengeid, sain kiiresti järje peale – selgeks said nii kopsuturse kui ka Collesi murru ravi. Üldarstina tundsin, et õpin tõepoolest inimest tundma pealaest jalatallani. Täitsin lünki ja lõin seoseid, milleni ma ülikooliõppe ajal kunagi jõudnud poleks, õppisin vaatama inimest kui tervikut,” kirjeldab Sadrak. Ta kinnitab, et naudib väga oma tööd. Soomes on ta töötanud mitmes kohas – tervisekeskuses, tervisekeskuse voodiosakonnas/järelraviosakonnas, koduraviarstina, lastenõuandlas, naistenõuandlas, erapraksises üldarstina.

Nüüd on ta töötamas üle pooleteise aasta ühes sealses EMOs ning teeb üldarsti ja sisehaiguste valveid. “Praegu töötan umbes 2–3 päeva nädalas. Käin Soomes pea iga nädal, kuid juhul, kui väga ära väsin, saan alati paarinädalase etteteatamisega nädala-paar palgata puhkuseks vabaks võtta,” räägib Sadrak. Eestis ta arstina ei töötagi.

Oma sõnul on ta jäänud Soome seetõttu, et peab süsteemist palju. “Kuigi olen üldarst, ei kohelda mind kui tudengit, vaid kui võrdväärset kolleegi,” räägib Sadrak. Ta kinnitab, et on raske ette kujutada, et Eestisse residentuuri tulles peaks ta vanema kolleegi tööd vaid kõrvalt jälgima isegi siis, kui see kestaks ainult kuu aega.

“Lisaks meeldib mulle, et ma ei pea üldarstitööd tehes raha lugema, saan enamiku uuringuid ära teha ilma, et patsient selleks kuhugi teise arsti juurde minema peaks. Saan alati eriarstile e-saatekirja kirjutada ja nõu küsida ning ka siis ei pea patsient ise füüsiliselt kohale minema,” kiidab ta sealset toetusvõrku.

Ka Sadrak kinnitab, et palk pole peamine, mis arste Soomes hoiab. “Kui ma Eestis saaksin kas või 50% Soome palgast, siis samaväärsete tingimuste korral tuleksin kindlasti tagasi,” rõhutab ta.

Elukohaks on noorel arstil ikkagi Tallinn. “Tavaliselt lähen esmaspäeva hommikul Soome ja tulen tagasi kolmapäeva õhtul, vahel varem ja vahel hiljem. Kuna ma Eestis kliinilist tööd ei tee, on see on just selline koormus, mis lubab taset hoida, juurde õppida, aga võimaldab ka palju aega muude tegevuste jaoks Eestis,” räägib ta enda elukorraldusest.

Ka on ta mõelnud residentuuri peale, kuid hetkel ta sellest võimalusest kinni ei haara. “Kuna residentuur on veel üsna paindumatu struktuuriga – osalise koormusega residentuuri teha pole võimalik, omal soovil õpinguid ajutiselt katkestada pole samuti võimalik – siis jään ka selle koha pealt “paremaid aegu” ootama. Loodan, et need varsti tulevad,” räägib Sadrak.

Tervishoius süsteemne muutus

Nii kaua kui perearstid saavad raha pearaha alusel ja haiglad haigusloo alusel, nii kaua tervishoiusüsteem Eestis paremaks minna ei saa, leiab Sadrak. “Üldarstina/perearstina tööd tehes tuleb igal juhul patsiendi ravimisel rahaline piir ette, isegi kui oskused võimaldaks palju enamat,” lisab ta.

Süsteemi muutmist peab vajalikuks ka Eesti Noorarstide Seltsi juhatuse liige Julius Juurmaa, kelle hinnangul on Eesti tervishoiusüsteemi nõrk koht üldarstiabi. “Me näeme täna, et üksnes haiglates, üksnes eriarstidega, ei saa teha terviklikku tervishoidu. Me lihtsalt ei saa seda endale lubada – haigla tegeleb haiguste raviga, aga tervise hoid on odavam ja tõhusam kui haiguste ravi,” rõhutab Juurmaa.

Seega on tema sõnul terav vajadus tervisekeskuste järele, mis oleksid midagi tänase perearsti ja erakorralise meditsiini osakonna vahepealset. “Eesti tervishoius puudub instants, mis oleks ühtaegu võimeline nägema haiget kui tervikut – selleks ei ole erakorraline meditsiin eales võimeline perearstiga võrreldaval tasemel – samal ajal talle tõhusat diagnostikat ja ravi pakkudes – siin jääb jälle perearst oluliselt erakorralisele meditsiinile alla,” arutleb Juurmaa.

Kui aga sellised tervisekeskused luua, kaasates nii üldarste kui ka kesksete tervishoiuteenuste tagamiseks vajalikke spetsialiste, lühendaks see Juurmaa sõnul ühelt poolt järjekordi eriarstide vastuvõtule ning vähendaks teiselt poolt arstide väljavoolu.

“Kui me võtaksime südame rindu ja ütleksime nii arstidele kui ka mistahes maavalla elanikele, et “siia teeme tervisekeskuse, see pakub neid teenuseid, ning seda vähemalt järgmiseks 20 aastaks”, teeksime me sellega rohkem regionaalpoliitikat kui riigiasutuste uuesti ja uuesti ümberkolimine seda iial suudaks teha,” on Juurmaa kindel. Ka tema kinnitab, et karta ei tuleks mitte niivõrd seda, et noored arstid lähevad välismaale, vaid seda, et nad ei tule tagasi. “Noor arst, kes on õppinud ja töötanud nii meil kui ka mujal, on vaieldamatult laiema maailmapildi ja mitmekesisema oskuste pagasiga ning sellest võidavad nii patsiendid kui ka kolleegid,” lisab ta.

Kommentaar
Ärakäija töögraafik on haiglale väljakutse
Veiko Vahula, Pärnu haigla juhatuse liige 
Osaliselt välismaal töötavad arstid muudavad töökorralduse keerulisemaks. Tööd on alati lihtsam korraldada täiskoormusega töötajatega, eriti haiglatöö 24/7 statsionaarses osas. Samas pole tervishoiutöötajate nappuse tingimustes alternatiivi osalise koormusega töötajate kaasamisele.

Seejuures ei maksa alahinnata töötajate suhetesse tekkivaid pingeid, eriti kui osalise koormusega teise tööandja juures, näiteks Soomes käija, seab töö- ja puhkusegraafikute koostamisel esiplaanile sealse tööandja huvid. Kohalolijaid peavad sellele vastutulemiseks ennast ületama, vahel isegi ohverdama.

Hea töötaja puhul ei ole oluline, kas ta töötab täis- või osalise ajaga või kas ta töötab veel mõne teise tööandja juures kodu- või välismaal. Kui viis aastat tagasi töötas osaliselt Soomes seitse arsti, siis nüüd neli arsti, on kasvanud aga trend töötada mitme tööandja juures Eestis. Aga kindlasti ei pretendeeri me üldistama Pärnu haigla trende Eestile tervikuna.

Minu kokkuvõte arstide liikumise trendidest viimase 15 aasta jooksul Pärnus näitab, et need kümmekond arsti, kes on läinud Soome, üldiselt sinna ka on jäänud. Kuid meie ei ole kaotanud lootust, et mõni neist veel kodumaale tagasi saabub.

Taust
Kõige kergem on Soomes tööd saada üldarstil
Välismaal töötamise mõtet mõlgutavate meedikute arv on aastate jooksul vähenenud. Kui eelmisel aastal küsisid terviseametilt dokumendid välismaale tööle minekuks 67 meedikut, siis 2015 oli nende arvuks 145. Võrdluseks, 2014. aastal küsisid dokumente välja 187 meedikut.

Lisa kommentaar

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

16. mai 2017

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2017

Laadi PDF

Tervise­uudised

aprill 2017

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.