Ossinovski: Eesti riik on ravimifirmadest nõrgem osapool

Töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski.
Töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski.

Riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja päris eile riigikogus tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskilt aru, miks Eesti riik ei maksa kinni vähihaigete ravimeid.

Viktoria Ladõnskaja: "Ma tuletan meelde, et paar kuud tagasi pöördusid arstid valitsuse poole ja nende sõnum oli selge: arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet on kriitiliselt halvenenud. Rõhutan, et probleem ei ole ainult rahas, vaid probleem on terves süsteemis, see probleem tuleb teravalt esile vähihaigete finantseerimisega. Viimase kolme aasta jooksul on Eestis ette tulnud vähemalt 100 olukorda, kus vähihaigele on ära öeldud tema ravimise finantseerimine. Selleks et aru saada, mida see tähendab, kirjeldan olukorda. 

Päriselus näeb see välja umbes nii. Patsient saab teada, et tal on diagnoositud vähk ja metastaasid, aga kuna vähk on viimases staadiumis, siis operatsiooni ei tule. Mõnedel juhtudel öeldakse inimesele, et tegelikult on olemas ka ravim, mis võib haiguse kulgu mõjutada, vähendada valu, pikendada kvaliteetset elu või isegi ravida su terveks. Kuid see pole kättesaadav, sest haigekassa seda ei rahasta. Ravimi hind on umbes 5000 – 6000 eurot kuus. Selle teadmisega, et summa on üsnagi suur ja keegi seda ei anna, väljub kodanik kabinetist.

Muidugi on imetore, et tekkis fond "Kingitud elu", mis kogub annetusi ja ostab neid ravimeid haigekassa asemel. Kui vaadata fondi statistikat, siis tuleb välja, et suur osa inimestest on taotlenud toetust mitu korda, et saada fondi kaudu abi. See aga tähendab, et neid on see ravim aidanud, see on pikendanud nende elu. Jah, endiselt ei saa garanteerida positiivset lõpptulemust. Samas on fondil mitu näidet, kus n-ö mittekulutõhus vähihaige, kelle riik on justkui maha kandnud, on tunnistatud lausa terveks või on tal täielikult tervenemise lootus. Küsimus ongi selles, et arst saaks võimaluse kasutada olemasolevat ressurssi selleks, et pikendada elu ning et tekiks olukord, kus kõige raskemal hetkel saab pere teada, et riik on koos nendega ega pööranud neile selja."

Jevgeni Ossinovski: "Ei ole ühtegi ravikindlustussüsteemi, mis hüvitaks kõiki müügiloaga ravimeid – ei ole sellist asja olemas!
Kui haigekassa kogueelarve on umbes 1,1 miljardit eurot, siis ravimihüvitised moodustavad sellest minu mälu järgi umbes 130 miljonit. Katmata ravivajadus, eriarstiabi on hinnatud umbes 70 miljonile eurole. Kui me otsustame, et me tahame ravimihüvitistesse panna täiendavaid vahendeid, siis seda otsust on võimalik teha, aga loomulikult tuleb see millegi muu arvelt ja siis on küsimus, missuguse prioriteedi seadmine, missuguse kulu tegemine annab süsteemi mõttes Eesti patsientuurile kõige parema tervisetulemi. Kas see, et näiteks mõni inimene saab kiiremini operatsioonile, saab oma mured sellisel viisil lahendatud, või mõni teine inimene saab mõne kallima ja uue ravimi. Ja loomulikult neid kaalumisi vastavalt olemasolevale metoodikale teeb haigekassa pidevalt. Ja paraku ühes suunas otsustamine tähendab mitteotsustamist teises suunas ja loomulikult, nagu öeldud, on see inimlikult alati valus.

Teistes riikides on see olukord tegelikult selles mõttes samamoodi, lihtsalt küsimus on selles, et kui mõni riik võrreldes Eestiga näiteks kulutab umbes 5% SKT-st tervishoiule ja mõni teine riik kulutab 10% SKT-st tervishoiule, siis loomulikult on see rahalise valiku akuutsus seal oluliselt väiksem. Kindlasti, kui Eestis oleks teistsugune ühiskondlikult kokku lepitud maksupoliitika, siis kindlasti oleks võimalik ka tervishoiule rohkem kulutada, kui selline kokkulepe oleks, ja kindlasti sellisel juhul ka oleks teistsugune tervishoiuteenus.
Teine põhjus, miks kõiki ravimeid ei hüvitata, peitub selle meditsiinilises tõenduspõhisuses. Nimelt, farmakoloogilised ettevõtted toovad turule iga-aastaselt sadu ja sadu uusi ravimeid, ja seda vist ei ole veel, välja arvatud geneerikute puhul või geneeriliste ravimite puhul, ei ole kunagi juhtunud seda, et uus ravim oleks odavam kui eelmine. Geneeriliste ravimite puhul see niimoodi on definitsiooni järgi, teiste puhul ikka kallimad. Kui me vaatame agregaatnumbreid, siis viimase – ma räägin mälu järgi siin sissejuhatuseks – 25 aasta jooksul on keskmiselt uue vähiravimi hind tõusnud umbes kümme korda, samal ajal patsientide tervisetulem ehk elulemus, mida siis mõõdetakse selle kaudu, on suurenenud marginaalselt.

On tõsi ka see, et ravimifirmad on läbirääkimistes riikidega väga tugevad partnerid, see puudutab eriti väikseid riike. Eriti arvestades ka uut sammu farmakoloogia arengus, kus ravimid on muutumas aina täpsemaks, ja kui ravim muutub täpsemaks, siis ta kindlasti mõjub konkreetsele patsiendile, kellele see on näidustatud, oluliselt efektiisemalt, aga teisest küljest pidevalt väheneb patsientide hulk süsteemis, kellele see laieneb.
Eestis on konkreetse aladiagnoosiga vähipatsiente, keda on Eestis kokku võib-olla viis, võib-olla kaks ja neile võib olla üks konkreetne ravim, mis maksab 10 000 või 20 000 eurot kuuri eest. Me võib-olla oleksime valmis, kui selle meditsiiniline tõendus on olemas, ka soodusravimite nimekirja kandma, kui ravimifirma n-ö läbi räägiks selle hinnas, aga selle ravimifirma huvi selliste läbirääkimiste vastu on nullilähedane, kuna see maht sellel turul oleks umbes 50 000 eurot aastas.

Ja see on mure, mis vajab lahendamist palju kõrgemal tasemel, üleeuroopaliselt, ja seda on Euroopa terviseministrid pikalt arutlenud ja farmakoloogia turg ise on vaikselt hakanud sinna jõudma. Me oleme jõudnud olukorda, kus ka rikkamad riigid, suuremad riigid ei suuda teatud ravimeid, mis on efektiivsed, kõikidele patsientidele enam kättesaadavaks muuta, kuna nende kulu on liiga suur. Või ei võeta uusi ravimeid, mida tõesti väga kiiresti tuuakse turule, aga mille efektiivsus selgub 3–4 aasta pärast, ei võeta neid turule sisse sellepärast, et ta on väga kallis ja selle kulutõhusus ei ole tõestatud.
Oleme rääkinud ravimifirmade esindajatega Euroopas, kes on öelnud, et pikas vaates näeksid nad riskijagamise skeemi, kus esimestel aastatel ravimifirma tegelikult pärast ravimi müügiloa saamist annaks riigile need ravimid tasuta. Riik saaks veenduda, et need ravimid on efektiivsed, pärast mida lepitakse kokku, kuidas hakatakse firmale seda kulu tagasi kandma. Aga see on pikk protsess ja huvid paraku on vastandlikud.

Tihti küsitakse ja siin arupärimises ka, miks maksumaksja ei võta seda täiendavalt kulu kanda. Võiks küsida vastupidi: miks ravimifirmad nii oluliste ravimite puhul küsivad nii kõrget hinda, et inimesed jäävad ravita? See, mismoodi eri riikides väga läbipaistmatult lepitakse kokku ravimifirmadega hinnakokkuleppeid, kus klauslitena sees see ja ka mina olen neile alla kirjutanud, et me ei tohi avaldada teistele riikidele, mis hinnaga me seda ravimit ostame. See tegelikult ei ole normaalne. Aga niimoodi see turg täna toimib. Ja mina ütlen, et tihti riik, vähemasti meie riik, ei ole kindlasti mitte kõige tugevam osapool sellistel läbirääkimistel. Ja nüüd küsimuste juurde.

Lisa kommentaar

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

16. mai 2017

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2017

Laadi PDF

Tervise­uudised

mai 2017

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.