Soole ärritussündroomi diagnoos sümptomite alusel

Gastroenteroloog Riina Salupere.
Gastroenteroloog Riina Salupere.

Soole ärritussündroom on krooniline ägenemistega kulgev talitlushäire, mida diagnoositakse sümptomite alusel. Sümptomeil põhinevate talitlushäirete diagnoosimiskriteeriumid võivad muutuda ajas – nii ka soole ärritussündroomi puhul.

Ajaloolist huvi pakuvad soole ärritussündroomi diagnoosimisel tänapäeval Manningu kriteeriumid ning ka Rooma I, II, III kriteeriumid, neist Rooma III kriteeriume kasutati aastail 2006-2016 (1*). 

Aastal 2016 publitseeriti Rooma IV kriteeriumid, mis tuginevad tõenduspõhistel uuringutel ja kliiniliselt valideeritud hea sensitiivsuse ja väga hea spetsiifilisusega küsimustikel (2*,3*). Diagnoosimiskriteeriumite muutmise vajadus oli tingitud uutest teadmistest soole ärritussündroomi olemusest. Sündroomi teke on seotud vistseraalse tundlikkuse häirega, seedekanali motiilsushäirega, soolebakterite omavahelise muutunud suhtega ja soole permeaabelsuse muutusega. Järjest enam rõhutatakse, et soole ärritussündroom on tihedalt seotud kesknärvisüsteemiga (disorder of brain-gut interaction). Toit ja toitumisharjumused ei põhjusta soole ärritussündroomi, kuid võivad mõjutada sümptomite teket. Ajas muutunud diagnoosimiskriteeriumid on tinginud erinevuse soole ärritussündroomi levimuses eri aegadel tehtud uuringuis. Rooma III kriteeriumeid kasutades arvati, et ärritussündroom esinebumbes 10%-l inimestest, Rooma IV kriteeriumitele tuginedes aga tuuakse levimuseks USAs ja Kanadas 5,7%.

Jagunemine haigustunnuste alusel
Uued diagnoosimiskriteeriumid tuginevad sümptomitel. Peamine ja olulisim sümptom on alakõhuvalu, mis esineb keskmiselt ühel päeval nädalas viimase kolme kuu jooksul. Oluline kriteerium on endiselt roojamissageduse muutus ja rooja konsistentsi ning kuju muutus, millega kaasub kõhuvalu enne roojamist, roojamise ajal või ka roojamise järgselt. Enamikel patsientidest on haigustunnucsed muutumatud – ei lisandu uusi haigustunnuseid ja olemasolevad ei süvene ajas.
Soole ärritussündroomi patsiendid jagunevad alarühmadesse domineeriva sümptomi esinemise järgi – kas peamiselt kõhulahtisusega või peamiselt kõhukinnisusega soole ärritussündroom. Kui roojamissageduse muutus on kõhuvaluta, siis ei ole see soole ärritussündroom, vaid vastavalt kas funktsionaalne kõhulahtisus või funktsionaalne kõhukinnisus.
Sümptomitel tuginevate diagnoosimiskriteeriumite tundmine ja jälgimine argitöös aitab vältida tarbetuid uuringuid. Uuringute vajadus tuleneb patsiendi vanusest, ootustest, sümptomite kestusest ja raskusest, haigustest perekonnas. Näiteks nooremail patsientidel tuleks esmalt välistada põletikuline soolehaigus (haavandiline koliit või Crohni tõbi), vanematel patsientidel tuleks mõelda eelkõige jämesoolekasvajale, vanust arvestamata tuleb kaaluda tsöliaakia võimalikkust.
Patsiendil, kelle sümptomid vastavad soole ärritussündroomi diagnoosimiskriteeriumitele, soovitatakse esmalt määrata hemogramm ja C-reaktiivne valk. Diagnoosimisjuhisesse on lisandunud kalprotektiini määramine roojas. Kui kalprotektiin roojas on referentsväärtustes ja täidetud soole ärritussündroomi diagnoosimiskriteeriumid, siis talitlushäire diagnoos on tõenäoline. Juhul, kui kalprotektiini kontsentratsioon roojas on suurenenud ja/või peitveretest roojas positiivne, siis on vajalikud täiendavad seedetrakti uuringud, eelkõige koloskoopia.
Ohusümptomite (näiteks esmakordne sümptomite teke vanuses üle 60. eluaasta, sümptomite lühike kestus ja nende süvenemine, aneemia, veri roojas, kaalulangus, öine kõhulahtisus) esinemine nõuab tingimusteta täiendavaid uuringuid.
Soole ärritussündroom diagnoos on põhjendatud juhul, kui diagnoosimiskriteeriumid on täidetud ning, kui puuduvad ohusümptomid ja patsiendi vaevustel ei ole teisi põhjuseid. Soole ärritussündroomi diagnoos põhineb sümptomitel, sümptomite rahvusvaheline standard on Rooma IV kriteeriumid.


Kasutatud kirjandus:
1) Salupere R. Soole ärritussündroom. Eesti Arst 2008;87(6):465-469.
2) Drossman DA, Hasler WL, Rome IV- disorders of gut-brain interaction. Gastroenterology 2016;150:1257-1261.
3)Whitehead WE, Palsson OS, Simren M. irritable bowel syndrome:what do the new Rome IV diagnostic guidelines mean for patient management? Expert Review of gastroenterology Hepatology 2017;11(4):281-283.

Lisa kommentaar

  • Riina Salupere, gastroenteroloog, Tartu Ülikooli Kliinikum, Tartu Ülikool

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

16. mai 2017

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2017

Laadi PDF

Tervise­uudised

mai 2017

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.