Kristin Raudsepp: ravimiameti töö teeb inimeste elu paremaks

Ravimiameti juht Kristin Raudsepp
Ravimiameti juht Kristin Raudsepp

Oma mõtetest ja sihtidest räägib pikaaegne ravimiameti juht Kristin Raudsepp.

Te olete ravimiameti esindusisik juba väga pikka aega, varsti pea 20 aastat (aastast 1999). Miks otsustasite uuesti kandideerida ja mis on teie plaan ja visioon ravimiametis nüüd uuel, kolmandal ametiajal? Mis on TOP 3 tegevust hetkel?

Otsustasin kandideerida, sest ma olen ikka veel täiesti veendunud, et ravimiameti töö teeb inimeste elu paremaks ja turvalisemaks ning mulle on see väga oluline. Kaalusin väga tõsiselt ka teisi variante, aga otsustamise tegi oluliselt kergemaks töökaaslaste ja sotsiaalministeeriumi  juhtide toetus. Vähetähtis polnud ka asjaolu, et mul oleks väga jäänud kripeldama, kui ma poleks EL N eesistumisperioodil saanud Eestile kasulik olla.

Kuna töö on olnud järjepidev, siis järske kannapöördeid organisatsiooni jaoks mul plaanis pole, töötame ikka selle nimel, et Eestis saaks kasutada ohutusid, kvaliteetseid ning tõhusaid ravimeid ning et ravimiamet oleks usaldusväärne partner kõigile osapooltele ja ka hinnatud tööandja.

Minu TOP 3 tegevust hetkel on ravimiameti panustamine eesistumise teemade ringi, apteekide omandipiirangud ning ravimite kättesaadavus.

Kas on nende aastate jooksul olnud midagi, mida olete soovinud, kuid pole suutnud läbi viia? Mis on saanud takistuseks?

Ma ei saa küll kuidagi kurta, et küll oleks teinud, aga näe pole lastud. Pigem olen kogenud, et ravimiameti arvamust kuulatakse ja küsitakse, oleks ainult rammu palju rohkem asju käima lükata. Eks mõni asi on loomulikult rohkem vastutuult ning ülesmäge kui mõni teine, aga teha saab kõike.

Ravimiameti kui organisatsiooni huvide eest seismisel üllatab mind ikka vahest, et tuleb selgitada, et riigis ühesuguse joonlauaga mõõtmine ei ole tulemuslik ja võib olla isegi ohtlik. Liiga vähe räägitakse nii ressursside jagamise kui ametniku arvu kontekstis sellest, et on väga oluline vahe, kas ametnik kannab andmebaasidesse andmeid sisse või peab ta hindama sisuliselt ülikeerukaid dokumente valdkondades, mida Eestis ei ole isegi võimalik õppida, rääkimata täiendõppest.

Inimeste tervist mõjutavate otsuste tegemise mõne oskuse omandamiseks ja tippspetsialistiks arenemiseks läheb aastaid, neid tippspetsialiste ei saa sisse ja välja lülitada, kui parasjagu vaja pole, või kui ametnikke tundub palju olevat. See pole ka mõistlik, nende inimeste töölesaamise nimel pingutavad palju riigid, ka meie ei tohi teisiti käituda.

Ma ei ole rahul ka aastaid kestnud apteekide piirangute ümbertõstmise ja uuesti-uuesti reguleerimisega, sest seeläbi on tunda ka üleüldist pidevat ebakindlust kõigilt osapooltelt.

Mida saab ravimiamet ära teha, et eestimaalaste varustatus kaasaegsete ravimitega oleks võrreldav arenenud riikidega? Milliseks hindate ravimite valikut Eestis, ka uute innovaatiliste ravimite osas?

Olemegi päris keerulises olukorras teades, et Eestis kasutatavate ravimpreparaatide koguarvust vaid 0,64% pärines Eesti tootjatelt (2017. a I poolaasta andmeid). Oleme väga sõltuvad ravimitootmisest teistes riikides ja müügiloahoidja turunduse otsustest.

Ravimite, sh innovaatiliste  valiku osas – enamus kaasaegseid ning korralikke ravimeid on Eestis kättesaadavad, sest neil on kehtiv müügiluba. Aga siin tuleb nüüd ka konks, et inimesel võib sellest vähe kasu olla, kui ravimi hind teeb selle ikkagi kättesaamatuks.

Ravimiamet saab ära teha ja teebki seda, et ravimitootjatel oleks teada, et siin kehtib tõhus ja üle-Euroopaliselt ühesugune ravimiregulatsioon ning müügiloataotluste läbivaatamine toimub ettenähtud aja jooksul ning ravimiameti ekspertarvamused on professionaalselt kõrgel tasemel ning teiste EL riikide poolt tunnustatud.

Rahvaarvu me mõjutada ei saa, aga müügiloahoidjatele anname teada Eestis vajalikest, kuid puuduvatest ravimitest.

Kui ravimil on juba müügiluba, aga selle kättesaadavusega on tekkimas probleeme Euroopas, saame koheselt peatada ravimi väljaveo Eestist või juba tekkinud tarnehäire puhul lubada riiki võõrkeelseid pakendeid.

Kui te välisreisidel käite, kas apteeke ka külastate? Milliseks te hindade Eesti apteekide taset võrreldes nähtuga seal? Millise (lähi)riigi apteegikorraldus Teile kõige parem näib ja miks?

Alati tahan minna. Tööreiside ajal jõuan vähe, mõned tähelepanekud on, aga lennujaama apteegist enne äralendu lähen ikka läbi professionaalsest huvist.

Ühendkuningriigi apteekide juures olen täheldanud suurtliberaalsust toodete sortimendi osas, mida võib apteegis müüa. Valdava osa apteegist täidab toit-jook ja kosmeetika ning eks see on ka meie apteegikette innustanud samas suunas liikuma. Ma ei pea seda vajalikuks. Samas, kui õnnestub pudi-padi vahelt ravimiletini jõuda, siis nõustamine Ühendkuninriigi apteegis on väga asjakohane.

Soome puhul teeb pisut kadedakski stabiilsus, millega on apteegiomandust reguleeritud. Nad teavad küll, et võib olla on mõni asi ajale jalgugi jäänud, aga siiski see, et nad ei rapsi, vaid analüüsivad-mõtlevad-kaaluvad on kogu sektori jaoks ka väärtus.

Paljudes riikides on kesksed apteegiteenust toetavad organisatsioonid, ühendused, erialaseltsid. Sellest on kahju, et Eestis on küll mitmeid häid erialaorganisatsioone apteekrite jaoks, aga keskset autoriteetset seltsi ei ole. Ja nii ei jõuagi vahest proviisorite hääl õieti kostma.

Välismaailma praktikaid vaadates - kas ravimiametil on mingi visioon, millised uudsed lahendused võiksid Eestisse sobida? Aga millised kohe kindlasti ei sobi? 

Ma arvan, et ei ole olemas uudset lahendust, mis Eestisse ei sobiks.

Mida arvate proviisorite ja farmatseutide koolitustellimuse mahtudest - on need piisavad või peaksid suurenema?

Olen aru saanud, et asi ei ole ka ainult koolitustellimuse mahus, oluline on ka, kuidas äratada parimatest parimate noorte huvi ja kuidas teha nii, et õpinguid alustanud need ka lõpetaksid ning kuidas tagada mõistlik palk kõigile apteekidest töötavatele erialaspetsialistidele.

Milliseid innovaatilisi lahendusi näete apteegisektoris lähiaastatel Eestisse tulemas?

Kui vaadata innovatsiooni, kui tegevusi või lähenemisi, mis toetavad apteegiteenuse kvaliteeti, teenuste arengut ja loovad patsientidele lisaväärtust, siis need ei pea olema alati väga tehnilised või seninägematud  ideed. Apteegiteenuse kvaliteedi parendamine on pidev protsess.

Eelduslikult võiks areneda apteekide ja esmatasandi arstiabi vaheline koostöö, selleks, et patsiendi raviprotsess oleks järjepidev ja ei katkeks.

Samuti on suund apteekrite kaasamisele ka muude patsiendi eest hoolitsemise tegevustesse, nagu ennetustegevus, tervisealane nõustamine ja elanikkonna terviseteadlikkuse tõstmine ning ravisoostumuse tagamine.

Lisateenuseid apteekides juba ka pakutakse, aga nende parem integreerimine esmatasandi arstiabiga patsiendi hüvanguks vajab edasi tegelemist.

Ravimite ja nende manustamise keerukamaks muutumisega suureneb haiglaapteegi proviisori roll seoses ravimite manustamiseks ettevalmistamisega ning tervishoiutöötajate ja patsientide ravimialase nõustamise ja koolitamisega. 

Samal põhjusel suureneb ka jaeapteekri roll. Käsimüügi-ravimite loetelugi laieneb tasapisi, mis tähendab pidevat täiendamisvajadust apteekrile, sh paremaid teadmisi haiguste ja haigustunnuste osas, mida käsimüügiravimitega ravida saab  ning samuti nii haigus- kui ravimianamneesi küsimise oskuste arendamist. 

Jätkuvalt on apteekril roll ravimite koos- ja kõrvaltoimete ärahoidmisel. Uute võimaluste, nagu näiteks e-ravileht avardudes, muutub ka nõustamine tõhusamaks.

Eestis on endiselt probleemiks ravimisoostumus, sest isegi kui ravimid välja ostetakse, jäetakse tihti kuur pooleli või ei võeta ravimit õige skeemi järgi. Mida siin annaks paremaks teha?

Ravisoostumust mõjutavad paljud asjaolud. Näiteks haigus ja selle kulg, patsiendi isikuomadused, uskumused ja veendumused, valmisolek muuta vajadusel oma elustiili, ravimid ja nende omadused, ravimite hind. Kõiki neid faktoreid ühtemoodi on keeruline mõjutada.

Kokkulepitud raviskeemist kinnipidamise võtmesõna on ikka ja jälle olnud suhtlus ja selgitamine nii väljakirjutaja kui apteekri poolt. Kui inimene teab, mis on tema haiguse põhjused, kuidas see kulgeb,  kas ta ise saab enda heaks midagi teha ja mis siis juhtub, kui ta ennast ei ravi, on raviskeemist kinnipidamine ka hõlpsam. Keeruline raviskeem, võimalikud kõrvalmõjud ja nende esinemissagedus tuleb arsti ja apteekriga läbi arutada. Tuleb veenduda, et raviskeem on patsiendile tõesti arusaadav.

Paljude ravimite kooskasutamisel on suurem võimalus koos- ja kõrvaltoimete tekkimiseks, mis samuti võivad vähendada ravisoostumust. Siin on alates eelmise aasta suvest riiklikult kättesaadavaks tehtud  koostoimete andmebaas.

Kindlasti võib ebakorrapärase ravi või ravi katkestamise üks põhjusi olla ka ravimite hind. Võimalused  võiks ravimi väljakirjutamisel patsiendiga läbi rääkida. Enamlevinud haiguste ravimitele on riik teinud soodustused, sotsiaalministeerium teeb ka hinnakokkuleppeid ja turul on alternatiive, mille seast taskukohane variant valida.

Ebakorrapärase ravi põhjus võib olla ka näiteks unustamine. Sedagi võib ette tulla ja keerulisem on neil, kes peavad korraga võtma mitmeid ravimeid, erineva skeemi alusel. Siingi on välja mõeldud ja apteegis saadaval abivahendid, kus iga päeva peale saab oma tabletid ära jagada või saab kasutada apteegis personaalse jaendamise teenust.

Kas  kroonilistele haigetele ravimite personaalsest jaendamisest oleks kasu ravisoostumuse parandamiseks? Mille taha selle üle-eestiline kasutus on jäänud? Vastav seadusandlus ei taha kuidagi valmida.

Personaalse jaendamise teenus on täna olemas ja ei ole takistuseks ka üle-Eestiline kasutus. Eestis on küll vaid üks apteek, kus personaalset jaendamist tehakse masinaga, aga masina osalus protsessis ei ole ilmtingimata esmavajalik, st ka teised apteegid saavad personaalse jaendamise teenust pakkuda.

Apteekrid on saanud nüüd tervishoiutöötajateks. Samas on üsna vähe lisategevusi apteekides, mida nemad teha saavad. Näiteks vaktsineerimist võiks teha apteegis jne. Kas Teie meelest on apteekrite võimaluste laiendamine üks arendamist vajav suund?

On kindlasti. Ja apteekrid ise aktiivselt mõtlevad selles suunas. Apteegiteenuse kvaliteedijuhises on mõningad lisateenused ka kirjeldatud.

Vaktsineerimist nende hulgas ei ole ja selle korraldamine on vast esmapilgul ka kõige nüansirikkam. Arvestada tuleb näiteks apteegi ruumivõimalusi, nõudeid ja piiranguid tegevusloa omajale, ligipääs e-tervisesse ja vaktsineerimispassile.

Esmajoones peab olema tagatud patsientide turvalisus, see on tervishoiuteenus ja tähendab vaktsineerimise täiendkoolituse läbinud tervishoiutöötaja olemasolu, patsiendi jälgimisvõimalusi ja abivahendeid kõrvaltoimete tekkimisel.

Saan aru, et Apotheka maa-apteegi videosild oleks olnud lubatud, kui klienditeenindaja asemel oleks olnud proviisor. Küsimus, miks apteekides üldse on lubatud sel juhul erialase hariduseta saalitöötajad, kui vahet on väga raske tõmmata?

Ravimiamet ei keelanud videonõustamist ega sulgenud ka apteeki. Ravimiamet tegi ettevõtjale ettekirjutuse tuua apteeki tagasi proviisor või farmatseut, aga ettevõtja otsustas selle asemel apteegi sulgeda. See oli tema valik.

On päris hea, et teema sai palju tähelepanu, ma olengi seda meelt, et ühiskonnas peab need asjad läbi arutama. Ja kui kõik on valmis ja kõigile on selge, et apteegiteenust ning tervisealast infot võib saada ka skaibi teel, siis saab seadusandja oma tahet väljendada. Praegu pole see seaduse mõte olnud.

Videosilla lahendus puudutas vaid osa apteegiteenusest – nõustamist. Täna ilma proviisorita apteeki avada ei saa, ega saa apteek ka hiljem proviisorita/farmatseudita tegutseda.

Videosild täiendavate teenuste osutamiseks, näiteks juba mainitud lisateenused - ravimitealane üldine nõustamine, ka tervisealane nõustamine ja ennetustöö – oleksid videosilla vahendusel täiesti võimalikud.

Küll on Teil õigus, et sageli ei ole apteegis erialaspetsialisti lihtne kohe klienditeenindajast eristada. Mõlemal on seljas valge kittel. Ainsaks eristajaks on rinnasilt, kus kirjas muuhulgas kas tegemist on  proviisori või klienditeenindajaga. Apteekrid teavad, et apteegikülastaja ei tohi apteegist lahkuda nõustamata ja klienditeenindajad teavad, et nemad ravimite kasutamise osas nõustada ei tohi. Järelevalves pöörab ravimiamet sellele tähelepanu. Apteegis müüakse ka mitmeid teisi tooteid (meditsiiniseadmed, hügieenitooted jne), mille osas nõustamine on siiski mõistlik jätta klienditeenindaja hooleks, et säästa proviisori ning farmatseudi aega ravimitealasele nõustamisele.

Mis on Teie lahendus, et maa-apteegid püsima jääksid?

Vastust tuleb otsida sügavamalt ja seda vastust teades lahendaksime kõik regiponaalpoliitika mured Eestis. Sellest on kahtlemata väga kahju, aga apteek ei ole eraldiseisev üldisest olukorrast maal ja minu hinnnagul saaksid nad püsima jääda ehk ainult siis, kui ettevõtjal oleks maksusoodustusi, riik makskas selle eest peale vms. Aga siinkohal tulevad mängu juba majanduslikud argumendid, et kui meil puudub üldine toimiv maa-elu soodustav süsteem, siis ei saa ka apteekidel hästi minna.

Pean ütlema, et praegu on veel mitmeid seni kasutamata võimalusi, mida seadusandja on loonud. Näiteks apteegibuss, aga seda võimalust pole veel ükski ettevõtja kasutanud. Apteegiteenuse osutamise motiveerimiseks piirkondades, kus seda teenust veel ei osutata, on loodud apteekri lähtetoetuse võimalus. Olemas on jätkuvalt internetiapteek. Apteekide arv maal ei näita vähenemise trendi – kõikumisi arvudes on, aga see on tavapärane.

Apteegiteenuse kvaliteedi kohta kogub Sotsiaalministeerium regulaarselt ka andmeid:

- rahulolu apteegiteenuse kättesaadavusega, mille näitaja oli 2013. aastal 85% ja 2015. aastal 94% (üleriigiline uurimus: Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile);

- elanike arv, kellele jääb apteek kuni 15 minuti autosõidu kaugusele elukohast, mis 2014. aastal oli 99% (analüüs: Üldapteekide geograafiline paiknemine ning selle vajaduse hindamine);

Kuidas lahendada suviste puhkuste ajal apteekides olevat personalipõuda - mis nõu anda apteekrile, kes töötabki oma apteegis üksinda?

Üle 4000 elanikuga linnas asuvas apteegis ei ole võimalik kvaliteetset apteegiteenust osutada, kui seal töötab vaid üks eriharidusega töötaja. Mitte ainult puhkuste ajal, vaid ka muudel aegadel - apteekrile on ettenähtud koolitused, ka haigestumise korral, tuleb tagada asendus. Tegevusloa omaja kohustus on võtta tööle piisaval arvul eriharidusega töötajaid.

Suveperioodil on ettevõtjad lahendanud olukordi mitmeti, osadel juhtudel on apteegid avatud lühemat aega või nädalavahetustel suletud. Ühe proviisoriga töötavatel maa-apteekidel on puhkuste perioodil tõesti keerulisem. Sageli  puhatakse lühemalt, nt nädala või kahe kaupa. Kuidas tekitada asendusproviisorite/farmatseutide süsteem - see on teema, mida apteekrite erialaliidud võiksid arutada.

Kustkohast peaksid maainimesed ravimeid ostma kui apteegid suletakse?

Mul on hea meel, et meil on vähemalt 1 töötav internetiapteek. Muidugi poleks konkurents tarbijale kasulik, aga ka selle ühe põhjal saame ütelda, et ilma, et üldse peaks kodust väljuma, on võimalik ravimid koju tellida 

Seaduses on veel võimalus apteegibussiks, aga see variant ei ole paraku realiseerunud.

See diskussioon tõusetub aeg-ajalt, et kui lähedal peaks arst, pood, vallamaja või apteek elukohale olema. Ka siis, kui apteek on üle tee võib see osadele inimestele jääda kättesaamatuks. Seega, on vaja süsteemsemat, inimesekeskset lähenemist silmas pidada. Roll on ka omavalitsustel ja sotsiaalteenuse tagamisel, perekonna või lähedast toel ja abil näiteks ravimite toomisel või internetist tellimisel.

Eestis tervikuna ei ole vähe apteeke.  Hetkel on Eestis 495 apteeki, neist 128 maal. Eestis on apteeke ühe inimese kohta umbes 3 korda rohkem, kui Euroopa Liidus keskmiselt (Eestis on 1 apteek ca 2600 elaniku kohta, Euroopas keskmiselt 5000-6000 elaniku kohta). On loogiline ja tõsi, et ettevõtjad teevad apteeke eelistatult sinna, kus on rohkem inimesi ja võimalik suurem tulu, st apteegid kontsentreeruvad linna. Sellele vaatamata, ei saa üldistades öelda, et maa-apteegid kaovad kõikjalt ära.

Viimased 10 aastat ei ole apteekide arvus maal erilisi muutusi märgata. Apteekide arv maal on püsinud suhteliselt stabiilsena, olles 130-140 apteegi vahel.

Kui apteek jääb inimestest väga kaugele, selleks on seaduseandja ka lahenduse pakkunud – kohustus apteek avada (vt vastus järgmisele küsimusele).

Kas olukorras, kus maapiirkondades on apteekide vahe isegi üle poolesaja kilomeetri, on ravimite kättesaadavus üle-eestiliselt teie arvates piisav?

Mitte keegi ei tohi Eestis jääda ravimita sel põhjusel, et ta elab maal. Paljusid apteeke omavale ja suure käibega apteegiteenuse osutajale on RavS §-s 311 kohaselt võimalik panna kohustus osutada kohaliku omavalitsuse üksuse ettepanekul ja ravimiameti ettekirjutuse alusel apteegiteenust piirkonnas, kus lähim üldapteegi tegutsemiskoht jääb vähemalt 2000-st ühe või mitme kõrvuti asetseva kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil elavast elanikust kaugemale kui 30 km.

Selle kohustuse panemise eelduseks on, et samale apteegiteenuse osutajale on antud kokku vähemalt 10 üldapteegiteenuse osutamise tegevusluba üle 20 000 elanikuga linnas või linnades. Tegemist on kaalutlusotsusega.

Käesolevalt ei ole ühelgi korral apteegiteenuse osutamise kohustust rakendatud, kuivõrd selliseid piirkondi, kus vähemalt 2000 elanikule jääks lähim apteek kaugemale kui 30 km, ei ole.

Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhiks sai Teie endine kolleeg Eda Lopato. Kuidas teda iseloomustate ja kas see otsus kergendab kuidagi ka koostööd ministeeriumi tasandil?

Mul on väga hea meel, et juht lõpuks leiti ning tõesti on nüüd kõik eeldused olemas ladusaks koostööks.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

9. oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

september 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.