Inimõiguste kohus tegi otsuse asjas Rõigas vs Eesti

Inimõiguste kohus leidis asjas Rõigas vs Eesti, et riik ei ole rikkunud konventsiooni artiklit 2 ning tunnistas artikli 8 alusel esitatud kaebuse vastuvõetamatuks.

Läinud nädalal avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seitsmeliikmeline koda ühehäälse otsuse asjas Rõigas vs. Eesti ning leidis, et riik ei ole rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon artiklit 2 (õigus elule) ning et artikli 8 (õigus eraelu austamisele) alusel esitatud kaebus on vastuvõetamatu ratione personae.

Kaebuse asjaolud. Anneli Rõigas (kaebaja) leidis, et tema poeg suri Põhja-Eesti Regionaalhaiglas 15.10.2009 arstide ravivigade ja abi andmata jätmise tõttu.

1. aprillil 2010 alustati kaebaja 22. märtsil esitatud kuriteoteate alusel karistusseadustiku § 123 (abita jätmine) alusel kriminaalmenetlust. Pärast tunnistajate ärakuulamist, meditsiinidokumentide uurimist ja ekspertiisi tegemist otsustati kriminaalmenetlus oktoobris 2012 lõpetada.

Lõpetamise otsuse jätsid jõusse riigiprokuratuur ning Tallinna ringkonnakohus.

Kaebaja pöördus lisaks kaebusega sotsiaalministeeriumi juures olevasse tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE), kes samuti ravivigu ei leidnud, kuid hagiga tsiviilasju arutavasse kohtusse kaebaja ei pöördunud.

EIKis kaebas kaebaja, et tema poja surma uurimine ei vastanud konventsiooni artiklist 2 tulenevale uurimiskohustusele; samuti, et see oli ebamõistlikult pikk.

Teiseks leidis kaebaja, et rikutud on konventsiooni artikleid 8 (õigus eraelu austamisele) ja 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld), kuna tema pojale manustati ravimeid, sh rahusteid, ilma poja enda või kaebaja nõusolekuta; kuna poeg oli seotud haiglas voodi külge; kuna alates ajusurma diagnoosimisest jäeti poeg ilma ravimite ja söögita.

Valitsuse seisukoht. Valitsus leidis esiteks, et artikli 2 alusel esitatud kaebus on vastuvõetamatu, kuna kaebaja ei ole ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid. Kuigi Eestis on olemas nii kriminaal- kui ka tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid tervishoiuteenuse osutamist käigus surnud isiku surma tuvastamiseks ja süüdi olevate isikute vastutusele võtmiseks, ei ole need meetmed alternatiivsed, kuna kriminaalõiguslik ja tsiviilõiguslik vastutus erinevad.

Antud juhul kasutas kaebaja kriminaalõiguslikke meetmeid, esitades kuriteoavalduse, ent kuna põhjaliku uurimise tulemusena kuriteokoosseisu kellegi teos ei leitud, siis pidanuks kaebaja kasutama ka teist õiguskaitsevahendit ehk esitama tsiviilõigusliku nõude.

Valitsus selgitas, et tervishoiuteenuse osutamisega seotud tsiviilõiguslikke nõudeid saab esitada nii lepingulisel kui lepinguvälisel alusel, nõudeõigus kannatanu surma korral on isiku pärijatel kui nõudeõiguse omandajatel, kuid teatud juhtudel võib ka pärijatel endal olla nõudeõigus. Kuna kaebaja ei olnud esitanud ühtegi tsiviilõiguslikku nõuet, siis ei saa riik spekuleerida, kas kohtud oleksid sellise nõude rahuldanud.

Kuigi kaebaja oli pöördunud TKEsse, ei ole see käsitatav õiguskaitsevahendite ammendamisena, kuna TKE hinnangud tervishoiuteenuse kvaliteedile ei ole siduvad ega vaidlustatavad ning TKEl ei ole õigust anda õiguslikke hinnanguid ega lahendada kahjunõudeid.

Alternatiivselt leidis valitsus, et kui EIK hindab kaebust sisuliselt, siis ei ole konventsiooni artiklit 2 rikutud, kuna toimunud kriminaalmenetlus oli põhjalik ja igakülgne.

Ka artikli 8 alusel esitatud kaebuste osas leidis valitsus, et riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendamata. Alternatiivselt leidis riik, et kaebaja ei ole õigustatud sellekohaseid kaebusi esitama, kuna kõnealused nõuded ei ole üleantavad ning tema enda nõusolek ei olnud relevantne.

EIKi otsus artikli 2 alusel esitatud kaebuse kohta. EIK hindas 12. septembri 2017 otsuses esmalt artikli 2 alusel esitatud kaebuse vastuvõetavust. Kohus viitas 4. aprilli 2016 otsusele asjas A.V. vs. Eesti (kaebus nr 3853/14), milles oli asunud – kaebust vastuvõetamatuks tunnistades – seisukohale, et Eesti õiguskord pakub nii tsiviil- kui kriminaalõiguslikke õiguskaitsevahendeid tervishoiuteenuse osutamise käigus surnud isiku surma põhjuste tuvastamiseks ja süüdi olevate isikute vastutusele võtmiseks.

Samas märkis EIK, et kui eksisteerib mitu õiguskaitsevahendit, mis täidavad sama eesmärki, siis on kaebajal õigus valida üks neist.

Rõigase kohtuasjaga seoses selgitas EIK, et kuigi kaebaja ei pöördunud maakohtusse tervishoiuteenuse osutaja tsiviilvastutuse tuvastamiseks, ei tähenda see antud juhul, et õiguskaitsevahendid oleksid jäetud ammendamata. Nimelt algatati kaebaja 22. märtsi 2010 kuriteoteate alusel 1. aprillil 2010 kriminaalmenetlus, mis kestis 2 aastat ja 7 kuud. Selle vältel kuulati üle kaebaja ise, tunnistajad, viidi läbi surnu kohtuarstlik ekspertiis ja teostati muid uurimistoiminguid.

Seega ei olnud kriminaalmenetlus pelgalt formaalne või pealiskaudne.

EIK leidis, et sellises olukorras ei olnud tsiviilõiguslike vahendite täiendav kasutamine selles mõttes nõutav, et nende mittekasutamine muudaks EIKi esitatud kaebuse vastuvõetamatuks.

Konventsiooni artikli 2 alusel esitatud kaebuse sisulisel hindamisel tõi EIK esmalt välja üldpõhimõtted. Konventsiooni artikkel 2 näeb lisaks kohustusele mitte võtta elu ette riigi positiivse kohustuse kaitsta nende isikute elu, kes on tema jurisdiktsiooni all.

Kui riik on näinud ette piisavad tagatised ehk kehtestanud piisavalt kõrged professionaalsed standardid tervishoiuteenuse osutajatele patsientide elu kaitseks, siis tervishoiuteenuse osutaja eksitus või asjaomase asutuse sisene ebakohane koordinatsioon konkreetse patsiendi ravimisel ei ole piisavad, et pidada riiki artikli 2 alusel vastutavaks.

Kuigi teatud juhtudel EIK eeldab, et riik teeb kriminaalmenetluslikud vahendid kättesaadavaks, siis juhul, kui õigust elule ei ole tahtlikult rikutud, ei nõua artiklis 2 sätestatud positiivne kohustus luua kohane õiguskaitsesüsteem ilmtingimata igas asjas kriminaalõiguslikku meedet.

Hooletusega seotud tervishoiuteenuse asjades võib see nõue olla täidetud ka siis, kui rikkumise ohvritel on tõhus võimalus pöörduda tsiviilkohtusse, kas eraldi või koos kriminaalõigusliku meetmega, et tuvastada asjassepuutuva arsti vastutus ja mõista välja tsiviilõiguslik kahjuhüvitis. Lõpuks kordas EIK, et riigi artiklist 2 tulenevad kohustused ei ole täidetud, kui riigisiseses õiguses ette nähtud heastusvahendid on üksnes teoreetilised.

Konkreetset asja arutades tuli EIKil hinnata, kas valitsuse kirjeldatud õiguskaitsevahendid vastavad eeltoodud nõudmistele. EIK kordas esmalt, et Eestis on võimalikust meditsiinilisest veast lähtuva surma uurimiseks ning süüdi olevate isikute vastutusele võtmiseks olemas nii kriminaal- kui tsiviilõiguslikud vahendid.

Kriminaalmenetluslike vahendite kohta märkis EIK, et Eestis on karistusseadustiku alusel surma põhjustamine ettevaatamatusest, raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest ja teise inimese eluohtlikku olukorda asetamine ja jätmine kuriteod. Lisaks peab kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimisasutus või prokuratuur alustama kriminaalmenetlust, kui ta saab informatsiooni kuriteo toimepanemise kohta.

Sellist informatsiooni võivad nad saada näiteks kannatanu või kannatanu lähedase esitatud kuriteoteatest. Ka tervishoiutöötajad on kohustatud teavitama kahtlasest surmajuhtumist. Surma põhjuse tuvastamise seaduses sätestatakse teisigi reegleid haiglas surnud isiku surma kohta.

EIK viitas riigi esitatud kohtupraktikale, mis kinnitab, et tervishoiutöötajaid on mõistetud süüdi hooletuse eest tervishoiuteenuse osutamisel. Kohus kinnitas, et lisaks on meditsiiniliste vigade puhul võimalik nõuda hüvitist tsiviilkohtumenetluses. Selline võimalus on ka surnud isiku lähedastel surnud isiku eest või teatud erandlikel juhtudel endale tekitatud kahju eest.

Kuna antud juhul kasutas kaebaja kriminaalõiguslikku vahendit, siis hindas EIK selle vastavust konventsiooni artiklile 2. Kuigi kaebaja väitis kohtumenetluses, et tegi kuriteoteate telefonitsi juba 15. oktoobril 2009, ent menetlust alustati alles 1. aprillil 2010, arvestas EIK riigi vastuväidet, et 15. oktoobri 2009 telefonikõne ei olnud selle sisust tulenevalt käsitatav kuriteoteatena, mistõttu seda kuriteoteatena ka ei registreeritud.

EIK luges kriminaalmenetluse alustatuks kaebaja 22. märtsi 2010 teate alusel 1. aprilli 2010.

Kriminaalmenetluse käigus kuulati üle kaebaja, kaebaja poja sõbrad, meditsiinitöötajad, samuti viidi läbi surnu kohtuarstlik ekspertiis, mille käigus pidid eksperdid vastama küsimustele kaebaja poja ravi asjakohasuse ja kaebaja poja surma põhjuste kohta.

Samuti vastati ekspertiisis küsimustele kaebaja pojale manustatud ravimite kohta. Ekspertiis kinnitas, et kaebaja poja surma põhjustas ulatuslike metastaasidega melanoom. Samuti kinnitati, et kaebaja poega ravi vastas tema seisundile ning mingeid ravivigu ei tuvastatud.

Kuna kuriteo koosseisu ühegi meditsiinitöötaja tegevuses ei tuvastatud, siis kriminaalmenetlus lõpetati. Lõpetamise jätsid jõusse nii riigiprokuratuur kui ka ringkonnakohus.

EIK tõi välja, et prokuratuur ei viidanud kriminaalmenetluse lõpetamisel varasemale TKE mittejuriidilisele arvamusele, mida ei võinud kriminaalmenetluses ekspertarvamusena kasutada ning mille kaebaja oli ka vaidlustanud. Samuti ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et eksperdid oleksid oma töös olnud ebakompetentsed või erapooletud.

Mis puudutab menetluse pikkust, siis kuigi uurimises oli perioode, mille vältel oldi vähemaktiivsed, siis 2 aasta ja 10 kuu pikkune menetlus – kuni menetluse lõpetamise lõpliku jõussejäämiseni – ei olnud EIKi hinnangul ebamõistlikult pikk.

EIK pidas vajalikuks eraldi rõhutada, kuivõrd oluline on meditsiinilise ekspertiisi  läbiviimine analoogsetes asjades, kuna prokurörid ega kohus ei ole meditsiinieksperdid. Seega on oluline tagada pädevate ja erapooletute ekspertide osalus ning see, et neile esitataks kõik asjassepuutuvad küsimused.

Antud juhul ei leidnud EIK asjaolusid, mis oleksid andnud alust pidada läbi viidud kriminaalmenetlust ebapiisavaks. Prokuröri otsus menetlus lõpetada ei olnud tehtud kiirustades ega meelevaldselt, vaid põhines kogutud tõenditel, sh surnu kohtuarstlikul ekspertiisil. Kuigi ekspertarvamus ei vastanud kõikidele kaebaja soovitud küsimustele, on riigi pädevatel asutustel teatud diskretsiooniõigus otsustada, millised küsimused on olulised kriminaalvastutuse tuvastamisel.

Asjaolu, et kriminaalmenetlus ei viinud antud juhul kellegi süüdimõistmiseni, ei muuda kriminaalmenetlust ebatõhusaks. Seega, kuna riik oli tõendanud nii kriminaal- kui tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite olemasolu nii teoorias kui praktikas, ning kaebaja oli saanud kasutada kriminaalõiguslikke õiguskaitsevahendeid, ei ole konventsiooni artiklit 2 rikutud.

EIKi otsus artikli 8 alusel esitatud kaebuse kohta. Edasi arutas EIK konventsiooni artiklite 8 ja 3 alusel esitatud kaebusi ravimite tema poja ja tema enda nõusolekuta manustamise ja muude ravivõtete nõusolekuta kohaldamise kohta. EIK hindas kõiki neid kaebusi üksnes artikli 8 all.

EIK nõustus valitsusega, et mis puudutab kaebaja  pojalt väidetavalt nõusoleku küsimata jätmist, on kaebus vastuvõetamatu ratione personae. Tegemist on kaebusega, mis on seotud isiku endaga ning see kuulub mitteüleantavate nõuete kategooriasse.

Mis puudutab kaebaja väidet, et nõusolekut oleks tulnud küsida ka temalt endalt, viitas EIK valitsuse selgitusele, et kaebaja ei olnud oma täisealise poja seaduslik esindaja, mida kaebaja ei olnud ka vaidlustanud. Seega luges EIK artikli 8 alusel esitatud kaebused tervikuna vastuvõetamatuks ratione personae.

Lisa kommentaar

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

10. oktoober 2017

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

september 2017

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2017

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.