Pudrumägede mõru maitse

Kardioloog Hasso Uuetoa koos abikaasa Tiinaga Tallinna lennujaamas.
Kardioloog Hasso Uuetoa koos abikaasa Tiinaga Tallinna lennujaamas.

Raha teenimine välismaal tähendab arstidele enamasti eraldatust perest ja sõpradest ning koduigatsust.

Välismaal tööl käimine on Eesti arstide hulgas üsna tavapärane – seda teevad nii eriarstid kui ka perearstid. Kes käib lühemate sutsakatena, kes pikemalt, kes jääb päriselt uude riiki.

Kohanemine uues keskkonnas sõltub inimese iseloomust, kuid väga palju ka sellest, kas minnakse koos perega või üksi. Nii ütleb üle viie aasta Rootsis töötav kardioloog Hasso Uuetoa, et valdavalt tegeleb ta vabal ajal koju igatsemise, netis surfamise ja Eesti elu jälgimisega. Kodumaa käekäigul kavatseb interneti vahendusel kätt pulsil hoida ka äsja Ühendkuningriiki siirdunud tippradioloog Maret Talk.

Fertilitase juht ja naistearst Ivo Saarma käis aegajalt Soome erinevates haiglates tööl päris pikalt, aastatel 1992–2015. Algul oli ta kohapeal kuus kuud, edaspidi iga kuu-paari tagant nädal aega korraga. Kui pool aastat kohapeal olles oli vaja ka vaba aja sisustamise peale tõsiselt mõelda, siis nädalaste tsüklite puhul oli ta peaasjalikult koduvalves. Sel ajal luges ta väga palju. “Selles mõttes oli see mulle suur vaheldus. Kui kodus on mõnikord tõesti raske aega leida või on väga keeruline keskenduda, et mõnda huvitavat raamatut lugeda, siis Soomes oli mul see suurepärane võimalus,” toob Saarma välja üksi olemise positiivse külje.

Samas ta möönab, et ega ta väga sotsiaalne pole olnud ja Soome ellu sisseelamisega olid ilmselged probleemid. “Nii uskumatu ja banaalne kui see ka ei tundu, siis on olemas selline asi nagu kodumaa armastus. Kui sa käid ära lühiajaliselt, siis seda ei taju. Kui ma olin seal aga pool aastat olnud, siis olin täiesti veendunud, et mina küll ei saa elada võõras riigis. Minu koht on Eestis,” toob Saarma välja kõige suurema takistuse kohanemisel. Ta lisab, et tuttavad ja sõbrad jäid ju maha ja perekeskse inimesena olid talle pikad äraolekud väga rasked – mida pikemad, seda raskemad. Ta ütleb, et väga paljud igatsevad välismaal olles oma sõpru, tuttavaid ja sugulasi – ühtedele on need sidemed tähtsamad, teistele vähem. “Välismaale saab ikkagi jääda inimene, kes võtab ka oma pere kaasa või on töönarkomaan, kellele karjäär ongi kõige olulisem,” leiab Saarma. 

Häid arste meelitatakse pidevalt üle
Soome on kutsutud tööle ka PERHi ja Helsingi Ülikoolihaigla südamesiirdamismeeskonda kuuluvat kirurgi Günter Taali ja PERHi kardioloogi Pentti Põderit. Taal möönab, et teda kutsutakse ikka üsna tihti. “Töötada on seal väga mõnus, aga kõik see muu – kodu ja sõbrad. Me oleme Eesti koolis õppinud, Eesti haigete peal õppinud ja harjutanud, nüüd oleks õige midagi tagasi anda,” ütleb Taal. Samas ta nendib, et kui süsteem ikka täiesti talumatuks muutub, siis tuleb ilmselt minna. Põder toob välja, et Soomes käiksid nad vaid kodu ja töö vahet ning sellist sotsiaalset seltskonda nagu kodumaal ei tekiks. “Kohalikel on oma seltskond, omad sõbrad-sugulased. Et sinna sulanduda, kulub aastaid,” nendib Põder.

Taal lisab, et ega “Viimse reliikvia” naljadest ei saa seal ju keegi aru. Huumorilõhele juhib tähelepanu ka kardioloog Hasso Uuetoa. Ta ütleb, et kui näiteks film “Noor pensionär” paneb pea iga eestlase südame rõõmsalt tuksuma, siis isegi kui see veatult rootsi keelde tõlkida, jääks see nende jaoks suhteliselt keskpäraseks, arusaamatu huumoriga must-valgeks igavaks filmiks.“Et seda nautida, on vaja teistsugust tausta, teistsugust ajaloolist kogemust, teistsugust lapsepõlve. Sama on minu puhul Rootsi hittfilmidega – ma ei oska neid väärtustada samal moel kui kohalikud,” nendib Uuetoa. 

Ta on praeguseks töötanud Göteborgis aastast 2012 ning kavatseb seal edukalt jätkata veel 15 aastat, kuni pensionini, kui see just eest ära ei sõida, või kuni mõne karjääripöördeni. “Igal juhul on mul plaan, et ma ei lahku Göteborgist enne, kui Göteborgi elektrofüsioloogia keskus on jõudnud Rootsi esikolmikusse. Siis võin oma elule mingi joone alla tõmmata ja kasvõi koduperenaiseks hakata, kui naine lubab,” naerab Uuetoa. 

Ta ütleb, et sisselamine on alati keeruline ja isegi Eesti erinevate haiglate vahel liikumine nõuab ümberkohanemise võimet. Analüüse tellitakse erinevalt, uuringuid vormistatakse teistmoodi, ravi kirjutatakse erinevatele paberitele omamoodi, õdedel on erinevad kohustused, ootused ja suhtumine. Võõras riigis on lisaks ka juriidiline pool ja tervishoiukorraldus täiesti teistsugused: kes annab ja kes tohib anda nn sinist lehte, kui kauaks, kes määrab nn palgaprotsendi, isegi osa ravimeid on teises riigis teise nimega. Uuetoa lisab, et kuigi Rootsi ja Eesti on mõlemad Euroopa riigid ja ka nn Põhjamaad, on kultuur ja inimeste mentaliteet täiesti erinevad. “Poliitkorrektsust on liiga palju ja mu noored kolleegid isegi hindavad seda, et mina ütlen neile otsekohesemalt, kui nad midagi valesti teevad. Rootslased ise ajavad ümmargusemat juttu, millest kohati võib jääda mulje, et midagi polegi valesti,” toob ta näite. “Lisandub muidugi keel, sest kui sa oled 50 lähedal, läheb uue keele õppimine üle kivide ja kändude.”

Vaba aeg möödub omaette
Nii möödubki Uuetoa vaba aeg Göteborgis rohkem omaette, sest enda sõnul ei oska ta nautida üksi kinos, teatris või kontserdil käimist. Nüüd, kui maestro Neeme Järvi tõesti peaks Göteborgi esinema tulema, siis teeb ta ehk erandi ja läheb esmakordselt Rootsis kontserdile. “Peaksin füüsiliselt millegagi tegelema hakkama, aga praegu jääb tahtejõust vajaka. Samas olen esmaspäeviti pikast päevast koos reisimisega õhtuks nii väsinud, et ei jaksa kuhugi trenni minna. Neljapäeval jälle lendan koju, nii et trenniplaani koostamine on keeruline, aga eks hea tahtmise korral seda saaks,” arutleb Uuetoa vabaajaplaane.

Aeg-ajalt, st korra kuus, läheb ta koos lähemate sõpradega ehk sealsete kolleegidega mõnda õllekasse, et arutada meditsiini ja maailma asju. Samuti kohtub ta vahel mõne Tartu-aegse kursusekaaslasega, kes samuti Göteborgis tööl. “Kohalike eestlaste üritused toimuvad paraku valdavalt neljapäeviti või nädalavahetustel, kui mind Rootsis ei ole, seega suhtlen nendega oluliselt vähem kui tahaksin,” toob Uuetoa välja kahepaiksuse takistused.

Pere kohanes välismaaga
Ka perearst Eero Merilinnul on välismaal elamise ja töötamise kogemus. Aastatel 2005–2006 töötas ta koos perearstist abikaasa Kristel Merilinnuga Ühendkuningriigis Kenti maakonnas. Tema oli selles mõttes õnnelikus olukorras, et läks koos naise ja lastega, kes läksid kohalikku kooli. Perekonna sisseelamise tegi lihtsamaks ka kohaliku omavalitsuse poolt pakutav kohanemisprogramm, mille raames vanemad said tööd perearstidena, lapsed kooli ja ka suhtlemine pangaga muudeti valutuks.

“Meil läks hästi – lapsed kohanesid koolis kergesti, leidsid sõbrad, õppisid inglise keele selgeks. Meile pakuti ka juba paremaid töökohti kui alguses,” loetleb Merilind. Kuid siis saabus ikkagi hetk, kus tuli otsustada, kas tulla tagasi või jäädagi. Tagasituleku üheks põhjuseks oli see, et Tallinnas oli Nõmmele jäänud suure pangalaenuga perearstikeskus, mille asendusarstid tahtsid teada, kas neil on lootus nimistu endale saada. Samuti oli viimane hetk naasmiseks, et lapsed saaksid oma vanade klassikaaslastega jätkata. 
Eero Merilind ütleb, et ta mõistab täiesti Eestis elavaid võõramaalasi.

“Sa oled ikka võõras element võõras keskkonnas. Ikka otsid oma tutvusringkonda. Ka meie leidsime üles need arstid, kes Inglismaale olid läinud ja suhtlesime rohkem teiste eestlastega,” ütleb ta. Merilind lisab, et muidugi tekkisid ka tutvused teiste lapsevanemate ning kolleegidega, kuid suuremat läbikäimist siiski mitte. “Olime rohkem ikka väike pere suurel maal.” Vabal ajal tegelesid nad enam-vähem samade asjadega, millega kodumaalgi: kino, teater, rattasõit, rulluisutamine, sulgpall. Paari aasta jooksul said ära vaadatud kõik suuremad muusikalid, sest Londonisse oli rongiga vaid tunni tee. Kohanemise juures kõige raskemaks peab ta algul võõrast keelekeskkonda, mis väsitab. Eestlasele on harjumatu ka erinev asjaajamine ja netipanganduse mahajäämus võrreldes kodumaaga.

Juba 9. eluaastast Ühendkuningriigis elav rahvatervise arst Taavi Tillmann peab Inglise ja Eesti suurimaks kultuurierinevuseks n-ö mürataset – Inglismaal on rohkem small talki ja positiivsust, Eestis eelistatakse vaikust ja ausat neutraalsust. “Avalikus debatis on inglased harjunud rohkem konstruktiivselt vestlema. Eestis on seda harjumust ja oskust vähem,” ütleb Tillmann. Merilind leiab, et kohanemise puhul sõltub kõik inimesest: “Mõni kohaneb, mõni ei kohanegi.”

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

9. oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

september 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.