Siirdamine asendub üha enam pumbaga

Regionaalhaigla kardiokirurg Günter Taal (paremal) ja Helsingi Ülikooli keskhaigla kardioloogiaprofessor Karl Lemström (vasemalt lõikamas) südamepumpa paigaldamas Helsingi Ülikooli keskhaiglas.
Regionaalhaigla kardiokirurg Günter Taal (paremal) ja Helsingi Ülikooli...

Sel suvel siirdati Helsingi Ülikooli keskhaiglas Eesti arstidega koostöös uus süda juba neljandale eestlasele. Kuna seekordne patsient oli ravil Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, siis kuulusid siirdamismeeskonda kardiokirurg Günter Taal (GT) ja kardioloog Pentti Põder (PP), kes räägivad siirdamistest üldisemalt.

Kui vana on patsient, kellele veel südant siirdatakse?
GT: Maailmas on siirdatud ka 70aastasele, aga üldiselt on see piir umbes 65 eluaastat. Tegelikult vaadatakse ikka konkreetset haiget, sest mõni 40aastane võib olla palju kulunum kui teine 60aastane.
Abipumbad on selle aja jooksul, mis mina selle teemaga olen alates 2009. aastast tegelenud, meeletult palju arenenud.
Esimene, mis me siin panime, oli suur kobakas, kõhust tulid torud välja, oli pneumaatiline süsteem ja suur kompressor kõrval pumpamas.
Nüüd, kui tuleb pumbaga inimene, sa ei kuule ega näe midagi, vaid pisikesed akud on kõhu peal.
Pulssi ainult ei ole, sest pump ei pumpa pulseerivalt, vaid ajab verd pideva vooluna ringi.

Kellele pump pannakse?
GT: Kui haige on väga raskes seisundis – tal on südamepuudulikkus ja ta ei püsi elus ka vaatamata kõigile ravimitele, pannakse talle pump, mis saadab verd kopsu, maksa, neerudesse jne, mis muidu südamepuudulikkuse tõttu verevarustuse puudulikkuse all kannatasid.
Inimese organsüsteemid kosuvad, ja kui ta on umbes pool aastat selle pumba peal olnud, läheb siirdamise järjekorda ning ootab omale sobivat südant.
Aga tänapäeval pannaksegi Põhja-Ameerikas juba pooled pumbad lõpliku ravi eesmärgil. Nad jäävadki nende pumpadega elama ja kõige kauem on praeguseks elatud pumbaga, mida meie oma töös kasutame, kaheksa aastat. Üks meie haige elab Saaremaal juba kaks aastat pumbaga ja saab sellega kenasti hakkama.
Seega pumbad arenevad nii kiiresti, et ühel päeval võib-olla polegi enam siirdamist vaja. Kui toitejuhet enam pole ja suudetakse vajalik energia läbi naha pumbani viia, siis jäävad igasugused infektsiooniprobleemid suure tõenäosusega samuti ära.

Kas pumbaga äratõukereaktsiooni ei teki?
GT: Ei. Pumbaga on teised tüsistused: infektsioonid, tromboosid, verejooksud. Kõige uuemate pumpadega on tromboosi oht juba nullile lähenemas. Meie neljal patsiendil, kellel on need uuema põlvkonna pumbad, pole ühtegi tõsisemat probleemi olnud.

Mis on siirdamisel kõige olulisem?
PP: Ma ei väsi rõhutamast haige enda osalust. Leian, et haige enda tahe ja ravisoostumus on absoluutselt kriitilise tähtsusega. Loomulikult on see kõikide südamehaigustega väga oluline, aga ütleme piltlikult – kui inimene jätab kolesterooliravimi võtmata nädal aega, ei juhtu midagi katastroofilist. Kui need patsiendid jätavad aga immunosupressandid võtmata, siis võib juba mõne nädalaga juhtuda täielik katastroof, millest tagasiteed enam ei ole. Haige enda tahtmine ja soov seda kõike läbi teha on ülioluline. Minu lemmiklause siirdamise ja pumpade juures on, et see ei ole protseduur, millele haiget ära rääkida. Me ei pea käima ümber haige ja veenma teda. Koronarograafia puhul me näiteks mõnikord teeme seda – püüame haiget protseduuri vajalikkuses veenda, sest aeg läheb, infarkt on käigus ja südamelihas kaob iga minutiga. Aga transplantatsiooni ja pumba puhul ei ole nii – seal peab haigel endal tahe olema.

Peab unustama suitsud ja alkoholi?
PP: Absoluutselt. Tingimus, et me hakkaksime üldse rääkima pumbast või siirdamisest, on pool aastat suitsu- ja alkoholivaba elu. Nii ei ole, et haige lubab, et ta homsest enam ei tee ja me ülehomme paneme pumba või siirdame talle uue südame. Ta peab näitama, et ta on suuteline loobuma.
Tuleb alati silmas pidada, et siirdamist või abipumpa vajavad haiged on olnud südamehaiged juba aastaid, seega on neil olnud tegelikult kohustus tubakast ja alkoholist loobuda juba kaua aega varem.

Kui paljud selleks võimelised on?
PP: Minu praktikas kahjuks alla poole.
GT: Tegelikult neid haigeid oleks rohkem, kellel neid ravimeetodeid peaks rakendama, aga kui ta ikka suitsetab, siis ei ole mõtet. Muus mõttes on need aga täiesti tavalised inimesed.
PP: Eks meil on neid patsiente ka, kes on surnud. Kes on keeldunud. Ja on ka selliseid, kes pole algul suitsetamisest loobunud, aga hakanud lõpuks mõtlema, kuid siis ikkagi ära surnud.
GT: Taustsüsteem on väga oluline: et oleks toetav pere. Isegi kui haige ei suitseta, alkoholi ei tarvita ja kõik on korras, peab tal olema tugivõrgustik. Seda uuritakse näiteks ka Soomes väga põhjalikult. Muidu võib neil inimestel n-ö katus ära sõita. On juhused, kus on endal isegi pumba juhe läbi lõigatud. Igasuguseid asju on juhtunud.
PP: Vahel jääb transplantatsioonist mulje, et see oleks justkui noorendav operatsioon. Et kui mulle, 50–60aastasele inimesele, pannakse noor süda sisse, siis ma olengi noor ja võin jälle kõike teha. Transplantatsioon on operatsioon, tänu millele inimene suudab ennekõike elus püsida. Loomulikult on suurepärane, kui ta suudab pärast seda ka aktiivsesse ellu tagasi pöörduda. Ravimite koguhulk, mida inimene hakkab võtma pärast transplantatsiooni, aga ei vähene ning haigel tuleb lisaks tulla pidevalt korduvatele uuringutele. Seda peab inimene teadma.

Ja mis kõrvaltoimed neil ravimitel on?
GT: Kasvajate tekkimise oht on oluliselt suurem.
PP: Kuna immuunsust pärsitakse, on lisaks kõrgem risk kõikvõimalike infektsioonide tekkeks. Ehk kui lähed külla, uurid, kas seal peres ei põe keegi mingit viirushaigust. See ei ole ainult sõnakõlks.

See on nagu onkohaigetel?
PP: Põhimõtteliselt küll. Võib öelda, et vaid väga rikas ühiskond võib lubada endale kõikidele haigetele, sõltumata nende tervisekäitumisest, siirdamist ja pumpade panekut. Aga me oleme nii vaesed, et me lihtsalt peame valima sellisteks protseduurideks patsiente, kes on ka ise väga palju oma tervisesse panustanud.

Kui palju pumpasid meil aastas pannakse?
GT: Eelmisel aastal panime PERHis kolm, samapalju ka Tartus. Pumpade paigaldamise näidustused muutuvad järjest lõdvemaks. Põhjamaade statistika on selline, et umbes viis inimest miljoni kohta vajab siirdamist või pumpa. Aga ma arvan, et Tartuga kokku umbes nii meil tulebki.

Millised haiged saavad pumba?
PP: Tavaliselt on kaks suurt gruppi: isheemiatõvega haiged, kel on südame oma verevarustuse puudulikkus, või dilatatiivse kardiomüopaatiaga haiged, kelle südamelihas on kahjustunud – süda laieneb ja ajapikku muutub puudulikuks. Sageli dilatatiivse kardiomüopaatia haiged elavad päris kaua päris hästi, kuid siis ühel hetkel juhtub olukord, kus puudulikkus süveneb ja medikamentoosne ravi ei vea enam välja.
Tuleb märkida, et isheemiatõvega patsientide osakaal siirdamist vajavate haigete hulgas järjest väheneb, kuna isheemiatõve preventsioon ja ravi muutub aasta-aastalt efektiivsemaks. Kõikide klapirikete ja raskete rütmihäiretega haigeid ning kaasasündinud südamerikkega patsiente on ikka väga väike hulk.
Ja oleks muidugi hea, kui patsiendil ei oleks ühtegi olulist kaasuvat haigust.

Seda juhtub vanemas eas vist harva…
PP: Nii on. Sellised haiged tuleks juba võimalikult varases staadiumis üles leida ja jälgimisele saada, siis on neil võimalik ka tüsistusi ära hoida. Sel puhul on ka pumba panek lihtsam, siirdamine väiksemate tüsistustega ja haiged elavad operatsioonid palju paremini üle.
Praegu on aga tegemist veel nii uue asjaga, et ka meie arstkonnale teadvustumine võtab aega, aga see on üsna loomulik nähtus. Ka neile pumpadega haigetele, kellega ma siin suhtlen, mõjub Soomes käimine väga hästi.
Me räägime siin abstraktselt, et me teeme Helsingis südamesiirdamisi, aga kui nad ära käivad, siis nad näevad, et see on päriselt olemas. Et kõik – kardioloog, kardiokirurg, koordinaator – kogunevad kokku ja vaatavad teda, küsivad talt, kas ta soovib siirdamist. Küsitakse haige tahet veel enne lõplikku otsustamist. Ega seal ei ütle keegi, et teile oleks soovitav siirata. Haige ise ütleb oma tahte välja ja see kirjutatakse kõikidesse otsustesse nii ka sisse.
GT: Siin on jälle see moment, et lõikamine on ka küll oluline, aga mida rohkem sul haigetega kogemust on, seda parem. Vanad kalad haistavad juba igasuguseid probleeme. Kuna see on nii kallis teenus, siis paratamatult tiksub kuklas, et sa paned 120 000 eurot maksva pumba haigele sisse ja ta võib sellest üldse mitte abi saada või veel hullem – see võib haige seisundit hoopis halvendada.
Selles suhtes on meil hästi hea koostöö Helsingi Ülikooli keskhaigla kardioloogiaprofessor Karl Lemströmiga. Ma võin talle iga kell helistada ja nõu küsida. Ta on alati valmis siia tulema.

Kas praegune olukord on siis ideaalilähedane?
PP: Ma ei näe praegu võimalust, kuidas see veel parem saaks olla. Minu arvates ei peaks 1,3miljonilises populatsioonis hakkama ise kogu organisatsiooni, mis peaks olema valmis 24/7, üles ehitama ja üleval hoidma. Patsiente ei ole lihtsalt nii palju.
GT: Küll me ta tehtud saaksime. Kui sul ei olegi teist võimalust ja kui patsient muidu sureks. Aga kui on nii head võimalused olemas, siis milleks. Tegelikult me võidame kõik sellest. Karl õpib ka siit iga kord midagi.

Mida ta siit õpib?
GT: Lõikustoas vaatab üht-teist… need on sellised spetsiifilised asjad.

Kas lõikamise koolkonnad on ka erinevad?
GT: Natuke käivad ikka asjad erinevalt. Mõnda asja on tema vaadanud, et ohoh, nii on palju parem teha. Meil on väga hea koostöö.
Kui mina olen ühel päeval Soomes teda assisteerinud, siis järgmisel päeval on ta siia tulnud ja mind assisteerinud. Nii me saame mõlemad topelt hulga haigeid. Meie anestesioloogid käivad samuti kaasas.

Mida teie olete õppinud?
GT: Meil oli üks haige, kellel oli tsentraalne venoosne rõhk ülikõrge ja lisaks raske trikuspidaalklapi puudulikkus.
Mina juba mõtlesin, kuidas me lisaks pumbale peame trikuspitaalklapi plastika tegema ja olema valmis südame paremat poolt toetama, kui vasaku toetamisest ei piisa. Küsisin Karlilt nõu, tema pidas oma kolleegidega nõu ja otsustasime, et proovime enne operatsiooni nädala pikkust milrinooni infusiooni.
PP: Me ei anna kunagi nii pikalt seda ravimit. Aga soomlaste soovitus oli – tehke.
GT: Siis tegime soomlaste soovituste järgi ja läksidki kõik rõhud paika. Parem pool läks nii heaks, et sai ainult vasaku poole pumba panna. Aga oleks ise siin üritama hakanud… Veelkord: see pole lihtsalt õmbluse panemine, vaid kogemus.
PP: Kuna neid operatsioone tuleb nii harva ette, siis kogemus tuleb ka tilkhaaval. Ei ole nii, et hakkad tegema ja aasta-kahe pärast oled juba hea. Seda kogemust korjad terve elu. Soomlased ütlesid ka, et sel aastal on neil tehtud ainult 15 siirdamist. Nende jaoks selgelt liiga vähe, kogemuse mõttes peaks olema poole rohkem, aga nüüd on juba september käes. Üks keskus peaks aastas tegema 20 siirdamist, mööndusega 15–20, siis on mõtet luua spetsiaalsed tiimid, pidev valmisolek. Süsteem on paigas, keegi ei ole kuskil puhkusel. Keegi võtabki sõna otseses mõttes 24/7 toru.

Ja teie siis ei puhka kunagi?
PP: Põhimõtteliselt on üks meist ikka kohal.
GT: Sellist asja ei saa olla, et 0-veregrupiga inimene ootab südant 140 päeva ja siis, kui tekib sobiv doonor, on kirurg konverentsil või puhkusel. Või on keegi küll tööl, kuid kes seda teemat ei valda või on üldse kõik puhkusel.
PP: Oluline on pidev valmisolek. Sa ei saa ühtegi doonorit kaotada sellepärast, et sul ei olnud inimesi. See on ühtpidi delikaatne ja teisalt äärmist pühendumist nõudev asi.
GT: Ja ei piisa ju ühest kirurgist – kahte on vaja. Üks võtab ühes toas südame välja ja teine võtab teises haiglas või teises toas retsipiendilt selleks ajaks südame välja, kui doonororgan saabub. Nagu mainitud, talub süda ilma vereta olekut umbes neli tundi.
Lisanduvad veel assistendid.

Kas te käite teistes riikides ka siirdamistega tutvumas?
GT: Ikka käime, kuigi mitte regulaarselt. Nüüd ma lähen Austraaliasse. Meil tekkis seal eelmisel aastal koostöö. Nendega ei saa muidugi siirdamise alast koostööd teha, aga pumpade paigaldamine ja muu selline – me saame teaduslikku koostööd teha.

Kas nad on Soomest ees või maas?
PP: Soomlastel on maailma mõttes väga head tulemused – üle keskmise.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA otsib DIAGNOSTIKAKLIINIKU JUHATAJAT

Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA

03. detsember 2018

PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA otsib JÄRELRAVI KLIINIKU JUHATAJAT

Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA

10. detsember 2018

Meditsiini­uudised

6. november 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.