Kui jagaks haiglatele poole eelarvest lihtsalt kätte?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski
Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski sõnul on 2018 aasta, mil seni tehtud töö peaks hakkama vilja kandma. Tänavu on kavas käivitada ka mitmed uued projektid, mis kõik sel aastal veel valmis ei saa.

Mis on olulisemad asjad, mis eelmisest aastast uude kaasa tulevad?

Eelmise aasta lõpp on paljudes küsimustes minu jaoks vahefiniši koht. Mitmed algatused, mis minu ametisse astumise ajal 2,5 aastat tagasi said käima lükatud, on nüüd jõudnud lõpuks otsusteni ja uuest aastast jõustuvad:  tervishoiu lisaraha, mis on kõige põhimõttelisem muudatus, retseptiravimite täiendav soodustus, alkoholi- ja reklaamiseaduse muudatused,  tubakaseadus, HIV strateegia. Sel aastast hakkab tehtud töö vilja kandma.

Lisaraha kõrval tuleb haigekassale juurde ka kohustusi.  Kas Te saate öelda, et see ei lähe nii, et lisanduvad kohustused hakkavad ära sööma raha, mis tervishoidu juurde tuleb?

Oleme algusest peale öelnud, et me teeme kahte asja korraga. Ühelt poolt laiendame haigekassa tulubaasi, et hakata normaliseerima olukorda eriarstiabi kättesaadavuses ja parandada süsteemi finantsilist jätkusuutlikkust tulenevalt rahvastiku vananemisest.  Teisalt aga teeme laiemat tervishoiu rahastamise reformi: konsolideerime erinevaid tervishoiuteenuseid ühtse juhtimise ja ühtse rahastaja alla.

Mina usun ja sotsiaalministeerium usub, et see on mõistlik. Erinev rahastusallikas ja teenuse arendaja toovad kaasa teatud korraldusliku isolatsiooni. Oleme näinud seda nende teenuste puhul, mida rahastab TAI. Narkosõltuvus, alkoholisõltuvus, HIV: neisse on suhtutud kui tervishoiu perifeeriasse. Aga lõpuks me räägime ikkagi sellest samast inimesest, kellel lisaks HIVile on ka hulk teisi tervisemuresid, millega ta peab tegelema. Teine, mis on palju küsimusi tekitanud, on kiirabi teema. Kiirabiteenus on tervishoiuteenus. Vahe on selles, et seda osutatakse ka ravikindlustamata isikutele, aga lõppkokkuvõttes maksame seda nagu nii ühiskonnana kinni.

Küsimus on, kuidas me integreerime need teemad „päris“ tervishoidu? Rahastuse konsolideerimine kindlasti seda võimaldab.

Mure on olnud, kas nö lisateenuste kulud võiksid hakata ära sööma muud tervishoiule mõeldud raha. Meie eesmärk ei ole olnud saada nendele teenustele suuremat finantseerimist, tuues need haigekassa rahastusele. Mida tervishoiu rahastamise reformi juures  sageli ei panda tähele, on see, et me küll räägime 34 miljonist, 42 miljonist jne, aga tegelikult see on ju kõik arvestuslik. Reegel ise on sarnane haigekassa praegusele tulubaasi mudelile, ehk siis iga-aastane lisaraha on 13% keskmisest pensionist. See tähendab, et kui pension edaspidi kasvab, siis ka täiendav finantseerimine kasvab. Tänaste prognooside kohaselt on lisarahastus 2022. aastaks 100 miljonit eurot, aga ma ennustan, et kui me 2022. aastasse jõuame, on see 100 miljonist suurem.  See tähendab, et ka täiendavad kulud, millest suurim on kiirabi palgakasv, saab sellega ilusti kaetud.

Kui praegu loodud uues rahastamismudel enam ka ei kata lisaraha vajadust, siis milline saaks olla järgmine samm?

See on meil olnud sõbralikus vaidluses rahandusministeeriumiga, et nad on püüdnud välja pakkuda tervishoiu rahastamise mudelit, mis töötaks järgmised 50 aastat. Olen öelnud, et see on ebamõistlik ambitsioon. Nii nagu me 25 aastat tagasi ei teadnud, milline on tänane tervishoid, millised on võimalused, nii ei tea me ka täna, mis olukord on 10 aasta pärast. Meditsiin on niivõrd kiiresti arenev sektor, et võimalused seal, sh ka täiendavad kulud ja keskmisest kiirem hinnatõus - me ei ole suutelised neid ette ennustama. Praegune lisaraha annab võimaluse lahendada akuutset tupikseisu, mis tervishoius on tekkinud, aga samas käivitada ka sisemisi muutusi, et hakata tervishoidu innovaatilisemalt korraldama. 

Mitmed arendusprojektid on hetkel käimas. Nt paikkondliku tervishoiumudeli välja töötamine projekti PAIK raames. Samuti on töös erinevad teemad seoses e-tervise ja personaalmeditsiini valdkonnaga. Oleme saanud 5 miljonit eurot riigieelarvest, et sel aastal koostada 100 000 Eesti inimese geenikaardid, integreerida see  teave tervise infosüsteemiga ning  luua sinna juurde otsusetoed, mis võimaldaks ennetava meditsiiniga paremini tegeleda, erinevaid riske ette näha ja vaadata, kuidas see võiks tervishoiusüsteemi tervikuna sobituda. Tulevikus me võiksime veel hakata vaatama mitte seda, kui palju tükke haiglas tehakse, vaid püüda osta tervisetulemit.

Kui haiglatelt ei osteta enam ravijuhte ehk tükke, siis mis võimalused veel on?

Eesmärgi osas on sektoriga kokkulepe olemas. Võiksime osta tervisetulemit. Küsimus on, kuidas seda rakendada? Ravijuhtude Exceli tabelil põhinev loogika käib ühtpidi kõigile närvidele, aga samas on kõik sellega nii mõnusasti ära harjunud, et  igasugune põhimõtteline muutus tekitab hirmu. Et äkki tuleb uus süsteem, mis on mulle lõpuks kahjulikum ja ma saan hoopis vähem raha. Aga liigume järk-järgult ja usun, et seda süsteemi on põhimõtteliselt võimalik rakendada.

Kas juba 2019, kui tulevad uued lepingud?

Ma ei usu, et me nii kiiresti jõuame, aga uus haigekassa juhatuse esimees on selle teema kindlasti enda jaoks ka ära fikseerinud ja püüab tegeleda. Arvan, et haiglatel võiks tegelikult olla rohkem paindlikkust oma eelarve kasutamisel.

See tähendab aga, et teisest küljest on meil vaja mõõdetavad eesmärgid neile seada. Olen provotseerivalt küsinud, et aga mis siis, kui jagaks poole üldhaigla eelarvest neile lihtsalt kätte ja ütleks, et selle eest te peate tagama, et selle piirkonna patsiendid saavad teatud tervisetulemit. Kallimaid protseduure ja kitsamaid erialasid arvutataks ravijuhtude põhiselt edasi.

Haiglajuhid on sellele üldisele loogikale poolehoidu avaldanud, aga kohe tekib küsimus, et mis need mõõdetavad eesmärgid saavad olema.  See on asi, mis tuleb põhjalikult läbi mõelda.

Selle aasta suur teema on patsiendikindlustus?

See on kindlasti üks prioriteetidest. Teemasid, millega järgmisel tänavu tegeleme, on rohkem. See on üks nendest teemadest, mis tuli minu lauale suhteliselt algusjärgus. Aga kuna teised teemad olid ajakriitilisemad, siis sellega oleme edasi liikunud aeglasemalt kui oleks tahtnud.

Vastutuskindlustuse reguleerimise kõrval on patsiendikindlustuse eelnõude paketis mitmeid osasid. Teatud osad on juba kokku lepitud, mis puudutavad tervishoiutöötajate ja tervishoiuteenuse osutajate vastutust võlaõigusseaduses. Justiitsministeeriumiga soovime veel rääkida läbi karistusseadustiku loogikat selle muutmise raames. Täpsustamisel on ravikvaliteedi ja patsiendiohutuse osa, mis reguleerib ohujuhtumite ehk ravivigadega tegelemise, sh nende raporteerimise ja ennetamise süsteemi. Samal ajal töötame veel kindlustuse osa kallal, mis on siis patsiendi vaatest seotud ohujuhtumi tõttu tekkinud tervisekahju hüvitamisega.

Kui kellelegi on tundunud, et me ei taha selle teemaga tegeleda, siis see ei pea paika, tegelikult väga tahame.

Kas arstide vastutuse dekriminaliseerimine on võimalik või tekib vastuolu seadustega?

Võlaõigusseaduse loogika muutmiseks oleme sõnastuse kokku leppinud. Karistusseadustiku kontekstis on hetkel Eesti Arstide Liit ja justiitsministeerium erinevatel seisukohtadel. See on teema, kus põhiekspertiisi valdab justiitsministeerium. On kohti, kus me peame oma justiitsministeeriumi kolleegidega veel arutama. Teame, et tervishoiusektorile on see oluline küsimus. Ja ma loodan, et me ka lahenduseni jõuame. Aga loomulikult eeldab see seaduste muutmist.

Kas on siis lootust, et patsiendikindlustus saab selle aastaga valmis?

Kindlasti. Tahaks kindlasti kogu keerulise eelnõude paketi valmis saada. Siht on, et me esimese poolaasta jooksul jõuaksime eelnõu kõigis osades kokkulepeteni. Aga tegemist on juriidiliselt keeruka teemaga. Partnereid ja legitiimseid huvisid selles teemas on mitmeid, mis tähendab, et poliitiline protsess lihtne ei saa olema. 

Kuidas otsustatakse see, kas tuleb erakindlustus või avalik-õiguslik?

Oleme kaalunud mõlemat varianti. Argumente on poolt ja vastu mõlemal. Hetkel veel täiendav analüüs käib, kuidas kõige mõistlikum seda on korraldada, et lahendus oleks ratsionaalseim ja ka jätkusuutlik.

Millised veel on olulised teemad sel aastal?

Lisaks küsimustele, mis juba otsusteni on jõudnud ja mis rakenduvad, on järgmistest sammudest olulised mitu arendusprojekti.

Näiteks geeniprojekt: usun, et sel  aastal saame 100 000 inimese käest geeniandmed kogutud. Samal ajal oleme võtnud sihiks arendada välja ka infotehnoloogiline vahend, mis liidab geeniinfo tervise infosüsteemis ülejäänud terviseandmetega kokku. Järgmisel aastal piloteerime kliinilist geeniandmete kasutamist südame isheemiatõve ja rinnavähi puhul. Kui me liigume edasi, siis ühel hetkel võiks kogu Eesti elanikkonna geeniandmed olla geenivaramus ja selle kaudu ka tervise infosüsteemis. See võiks olla teaduspõhine tööriist, mille abil riskipõhist ja personaalmeditsiini paremini teha.

On vaja läbi mõelda, kuidas toimub tagasiside patsientidele, kuidas otsustustugi arstidele. Kui inimene saab geenikaardi kätte, mis ta siis sellega pihta hakkab? Kui ta saab 30astasena teada, et tal on järgmise 20 aasta jooksul rinnavähki haigestumise risk 65%, siis kuidas ta peaks käituma? Need küsimused tuleb kõik põhjalikult läbi mõelda, samuti meedikute koolitus selles kontekstis on ääretult oluline.   

2018. aastal võiks valmida süsteemi pikaajaline plaan: kuidas me kõikide inimeste geenideni lõpuks jõuaksime, et see oleks normaalne osa tavalisest tervishoiuteenusest. Järgmine küsimus on, kuidas see hakkab mõjutama rahastust. Siin on erinevaid mõtteid, mida tasub tõsiselt kaaluda.

Selliseid pikemaajalisi arenguprojekte uuel aastal hakkame rohkem tegema. Kahe aasta jooksul oleme alkoholi, tubaka ja HIV teemadega liikunud jõudsalt edasi, oleme narkosõltuvuse vastasesse tegevusse pannud täiendavat ressurssi. Sel aastal liigume edasi toitumise ja liikumise rohelise raamatuga.

Tundub, et suur osa sellest tööst tuleb esmatasandile. Kas on vaja veel mingeid reforme, et vabastada seal arsti aega?

Esmatasand on loomulikult kasvava tähtsusega. Me oleme rahastuses seda prioritiseerinud mitme aasta jooksul. Perearstide rahastus kasvab sel aastal 14%. Tervisekeskused nüüd järk-järgult hakkavad valmima, lähevad uuele rahastusmudelile üle: me panemegi sinna rohkem raha, rahastame seal rohkem töötunde, sh rohkemate spetsialistide tööd. Selle kaudu tahame vähendada survet eriarstiabile.

Põhiline mure on tegelikult see, et  perearstide keskmine vanud on 55 eluaastat, mõnes maakonnas 60. Residentuurikohad peremeditsiinis on täitmata, meil on pidevalt nimistukonkursse, kuhu ei tule mitte ühtegi avaldust. Sellele probleemile ei ole siiani süsteemset tähelepanu pööratud. Kuidas seda lahendada? Tervisekeskuste mudel on üks viis.

Lisaks oleme käivitamas koostöös perearstide seltsiga programmi, mis annab võimaluse residendile järk-järgult  vanemalt kolleegilt nimistu üle võtta. Et tal tekiks kindlus, et kui residentuur on lõpetatud, saab ta selles kohas edasi töötada. Praegune süsteem ei ole jätkusuutlik. Oleme välja tulemas esmatasandi korraldusliku muutmise paketiga, millest üks osa on see, et hakkame arutama, kuidas nimistu üle andmise süsteem võiks toimuda.

Mis on digilahendustest tänavu plaanis?

2018 on lootus, et ehk jõuame digiregistratuuriga vahefinišisse. Et saaks valmis midagi, mis on päris asi. Pikemaajalisem projekt on see, et me saaksime geeniandmed TISi. Lisaks on hulk andmekogusid, mis on praegu laiali, kuid need oleks vaja integreerida. Aga seal on palju juriidilisi probleeme. Nt HIV positiivsete register. Praegune aasta võiks olla see, kus me suudame arendusvajadused aastate peale kokku leppida

Üks põhiline tervishoiusektori kokkuleppekoht on veel see, kas on mõistlik, et igaüks arendab oma asju või peaks riik rohkem tsentraliseeritud teenuseid pakkuma. See on akuutselt tõstatunud praegu perearstiabi kontekstis. Ma ei näe põhjust, miks erasektor peaks perearstidele arendama mitut erinevat teenust, miks riik ei võiks siin pakkuda nö tsentraalset töölauda. Haiglate puhul  kerkib sarnane küsimus. Meil kõik haiglad on arendanud endale häid IT-süsteeme, kuid see, kuidas andmed nende vahel liiguvad, kuidas need suhtlevad TISiga, ei ole alati nii hea.

Jooksime sellega ka praktikas esimest korda tõsiselt kinni ID-kaardi kriisi ajal. Saime aru, et andmete säilimise kontekstis on tegu Eesti tervishoidu ohustava küsimusega. Meil oli paar nädalat aega, kui me hakkasime vaatama üle kogu süsteemi, et kellel mida on võimalik arendada. Kõigil on erinevad lepingupartneid, neil erinevad töögraafikud. Ühed olid valmis tegema nädalaga muudatused süsteemides nii nagu RIA soovitas, teistel läks kuu, teatud IT-süsteemides ei olnud üldse võimalik muudatusi sellisel viisil teha. Tegemist on riigi jaoks kriitilise IT-infrastruktuuriga. On ilmselge, et riik peaks siin suurema vastutuse võtma. Ka see on asi, mis tuleb tervishoiusüsteemis kokku leppida.

Haiglad ei pruugi tahta loobuda oma süsteemidest?

Muidugi mitte. Seda nimetatakse sotsioloogias rajapõhisuseks: mida kaugemale sa ühte teed pidi lähed, seda raskem on sul teisele rajale minna. Aga küsimus pole selles, kas sel aastal kõik hakkavad kasutama ühte infosüsteemi, seda pole olemas ja see pole realistlik. Küsimus on, kas me suudame kokku leppida, et riik järk-järgult teatud IT-funktsioone tsentraliseerib, mis tähendab, et teenuseosutajad ise arendavad neid vähem. Ja mis on lõppsiht ja mis proportsioon selle vahel, mida arendatakse koha peal ja mida keskselt. See on arenguprojekt enam kui viieks aastaks.

Kas ravikindlustus kõigile tuleb ka sel aastal teemaks?

Selle valitsuse ajal tuleb see teemaks kindlasti. Kõigepealt teeme analüüsi ning seejärel tahame teemat kindlasti ka ühiskonnas laiemalt arutada. 2019. aasta riigikogu valimiste järel on uuel valitsusel võimalik otsustada, kas selles osas midagi otsustada või mitte.

Mina olen lähtunud kahest põhimõttest. Esiteks, ligipääs tervishoiuteenusele on ühiskondlik alusväärtus, nii nagu ka tasuta ligipääs haridusele. Inimene, olenemata sellest, kas ta on vaesest või jõukast perest, maalt või linnast - riik tagab talle kvaliteetse hariduse. See on nii konkreetse inimese, aga üldisemalt ka riigi huvides. Pole põhjust, miks tervishoidu peaks vaatama teistmoodi.

Teiseks: meie ühiskond muutub, töösuhted muutuvad, inimesed on üha mobiilsemad, paindlikumad. Meil tekib aina rohkem neid inimesi, kes nii-öelda hakkavad kukkuma erinevate kindlustuskaitse liikide vahele. Kokku on Eestis 90 000 inimest, kelle ravikindlustus kestab rohkem kui üks kuu, aga vähem kui 12 kuud, mis tähendab, et need ei ole heitunud ega ka mustalt töötavad inimesed, vaid inimesed, kes on kas iseendale tööandjad või aeg-ajalt välismaal ja vahepealsetel perioodidel neil ei ole ravikindlustust.

See on tervishoiusüsteemi vaates täiesti jabur, sest inimesi tuleb ravida siis, kui nad on haiged, mitte siis, kui neil on kindlustuskaitse. Praktilise elu probleeme lahendades on kogu aeg tekitatud uusi ravikindlustuse aluseid. Näiteks ajateenistusest ära tulevad noormehed: ajateenistus lõppeb kevadel, kool algab septembris. Vahepealsel ajal peavad inimesed võtma end töötukassas arvele, selleks et saada ravikindlustus, kuigi nad ei otsi tööd. Tegime reegli, et kolm kuud pärast ajateenistuse lõppu, juhul kui inimene läheb edasi õppima, on tal ravikindlustus. Sarnaseid aluseid on kokku 50. Neist 20-l on sihtrühm vähem kui 100 inimest.

Vaatame aga nüüd asja teistpidi. Iseenesest on loogiline küsida, miks need, kes pole panustanud, peaksid saama ravi. Aga tuleb ravikindlustamata inimene EMOsse mingite kaebustega. Selgub, et tal on vähk. Ega keegi teda ju tänavale ei saada. Ta võetakse sisse, haigla vormistab töötukassale  töövõimetuse, ta saab paari päevaga puuduva töövõime ja siis ta saab ikka riigi abiga ravi. Kui inimesel diagnoositakse sellises staadiumis vähk, mis veel ei ole kaugele ulatunud ja töövõimetust ei saa, siis ta tõesti saadetakse ära.  Aga siis ta tuleb mõne aasta pärast ja on ikka kriitilises seisus. Me jätame õigel ajal inimese ravita ja hiljem kanname selle kaudu kõrgemaid kulusid.

Kindlustamata isikute kulud on 10 miljonit eurot aastas, selle maksame kiirabile ja EMOle. Aga see on vaid osa kuludest. Analüüsime praegu kulusid, mis on tekkinud, kui ravikindlustamata inimene on läinud EMOsse, sealt saanud töövõimetuse, me oleme neile hakanud maksma pensioni ja katnud ära kõik nende tervisekulud.

Üks põhilisi vastuväiteid kõigile ravikindlustuse andmisel on olnud maksude kogumise efektiivsus: ravikindlustus on olnud suur motivaator, et mitte mustalt töötada. Olen nõus ja ka see peab kulu-tulu analüüsis sees olema. Aga tänaseks on võrreldes 10 aasta taguse ajaga Eesti maksusüsteem kordades paranenud, maksuamet on palju efektiivsem, meie ettevõtetel on vähem sularahakäivet. Ehk et meie tänane olukord on hoopis teistsugune kui see ravikindlustusseadust luues oli ja ma usun, et seda arutelu tasub meil ühiskonnana kindlasti pidada.

 

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

4. detsember 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

november 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.