Millal on riik vastutav tehtud ravivigade eest?

Euroopa Inimõiguste Kohus tõi oma kohtulahendis välja, et teatud erandlikel juhtudel võib riik olla sisulisest aspektist vastutav tervishoiuteenuste osutajate tegevuste ja tegemata jätmiste eest.

Asjaolud

Novembris 1997, pärast seda, kui kaebaja abikaasale oli teostatud ninapolüüpide eemaldamise lõikus, arenes tal välja bakteriaalne meningiit. Seejuures diagnoositi bakteriaalne meningiit alles kaks päeva pärast seda, kui kaebaja abikaasa oli haiglast välja kirjutatud. Kaebaja abikaasa, kes kannatas terava kõhuvalu ja kõhulahtisuse käes, võeti mitmel korral uuesti haiglaravile. Kaebaja abikaasa suri kolm kuud pärast lõikust septitseemia tõttu, mis oli omakorda põhjustatud peritoniidist ja sisikonna perforatsioonist.

Kaebaja kirjutas 1998. aastal võimudele kaebuse, milles väitis, et ta ei olnud saanud haiglatelt mingit vastust, mis oleks selgitanud tema abikaasa tervise äkilist halvenemist ning tema surma. Tervise peainspektor algatas vastuseks kaebaja kirjale uurimise ning otsustas lõpuks 2006. aastal ühe arsti suhtes distsiplinaarmenetluse avamise. Nimetatud distsiplinaarmenetlus peatati kuni 2002. aastal alustatud kriminaalmenetluse lõppemiseni. Kriminaalmenetlus lõppes 2009. aastal arsti õigeksmõistmisega jämeda hooletusega toime pandud tapmise süüdistuses. Eraldiseisvas menetluses otsustas arstide liidu piirkondlik distsiplinaarkomisjon edasisi samme mitte astuda, olles eelnevalt leidnud, et puudusid tõendid õigusvastase käitumise või tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletuse kohta. Ka kaebaja 2003. aastal esitatud tsiviilhagi, milles ta nõudis kahju hüvitamist, jäeti lõplikult ülemhalduskohtu 2013. aasta kohtuotsusega rahuldamata.

EIK-s toimunud menetluses väitis kaebaja EIÕK artiklile 2 tuginedes, et tema abikaasa oli surnud haiglast saadud nakkuse, hoolimatuse ning tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletuse tõttu. Kaebaja väitis ka, et distsiplinaar-, tsiviil- ja kriminaalvõimud, mille poole oli ta pöördunud, ei olnud suutnud selgitada välja tema abikaasa tervisliku olukorra äkilise halvenemise täpset põhjust. Samuti kurtis kaebaja siseriikliku menetluse kestuse ja tulemuse üle.

15.12.2015 Kohtukoja otsus

Kohtukoda tuvastas oma 15.12.2015 otsuses häältega 5:2 EIÕK artikli 2 (õigus elule) rikkumise sisulisest aspektist ning ühehäälselt EIÕK artikli 2 rikkumise menetluslikust aspektist.


Suurkoja seisukohad

EIÕK artikkel 2

(a) Sisuline aspekt:

Pärast seda, kui Suurkoda oli tutvunud tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletust puudutava kohtupraktikaga, pidas Suurkoda vajalikuks selgitada oma lähenemist järgnevalt.

Väidetava tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletuse kontekstis piirdusid riigi sisulised positiivsed kohustused seoses arstiabiga reguleerimise kohustusega, s.o kohustusega panna paika tõhus regulatiivne raamistik, mis sunnib nii eraõiguslikke kui ka avalik-õiguslikke haiglaid võtma patsientide elude kaitseks kasutusele kohased meetmed.

Isegi kaasustes, kus tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletus leidis tõendamist, tuvastas EIK tavapäraselt EIÕK artikli 2 rikkumise sisulisest aspektist vaid siis, kui asjakohane regulatiivne raamistik ei suutnud tagada patsiendi elu kohast kaitset. Kui konventsiooniosaline riik oli kohaselt taganud tervishoiutöötajate seas kõrgete professionaalsete standardite olemasolu ning patsientide elude kaitse, ei ole sellised küsimused nagu tervishoiutöötaja poolt toime pandud hindamisviga või konkreetse patsiendi ravis tervishoiutöötajate vahelises koostöös esinev hooletus käsitletavad iseenesest piisavatena, et pidada konventsioonisalist riiki EIÕK artiklist 2 tulenevast elu kaitsmise positiivse kohustuse vaatenurgast vastutavaks.

Sellele küsimusele vastamine, kas riik on täitnud oma regulatiivseid kohustusi, nõuab väidetavate puudujääkide konkreetset, mitte abstraktset hindamist. Selles osas ei ole EIK ülesanne tavapäraselt hinnata asjakohast õigust ja praktikat in abstracto, vaid teha kindlaks, kas nende rakendamise viis kaebaja osas või see, kuidas nad kaebajat mõjutasid, tõi kaasa EIÕK rikkumise. Seetõttu ei ole pelk fakt, et regulatiivne raamistik on mõnes mõttes puudulik, iseenesest EIÕK artikli 2 alusel küsimuse tõstatamiseks piisav. Peab olema näidatud, et puudulik regulatiivne raamistik on toiminud patsiendi kahjuks.

Lisaks rõhutas Suurkoda, et riikide reguleerimise kohustust tuleb tõlgendada laiemalt selliselt, et see hõlmab kohustuse tagada selle regulatiivse raamistiku tõhus toimimine. Seega hõlmavad regulatiivsed kohustused rakendamise tagamiseks vajalikke meetmeid, sh järelevalvet ja täitmist.

Nimetatud riikide regulatiivse raamistiku loomise kohustuse laiemas mõttes on EIK nõustunud sellega, et väga erandlikel asjaoludel, mis on kirjeldatud allpool ((a) ja (b)), võib riik olla EIÕK artikli 2 sisulisest aspektist vastutav tervishoiuteenuste osutajate tegevuste ja tegemata jätmiste puhul. Nimetatud asjaolud on järgmised:
(a) Individuaalse patsiendi elu pannakse teadlikult ohtu seeläbi, et talle ei võimaldata juurdepääsu elupäästvale erakorralisele ravile. Nimetatud erand ei laiene olukordadele, kus patsient on saanud puudulikku, väära või hilinenud ravi; või
(b) Haiglateenuse süstemaatiline või struktuurne talituse häire toob kaasa selle, et patsient jäetakse ilma elupäästvast erakorralisest ravist; võimud olid sellest ohust teadlikud või pidid sellest teadlikud olema, kuid ei võtnud kasutusele vajalikke meetmeid, et ennetada selle ohu materialiseerumist, pannes seeläbi patsientide, sh konkreetse patsiendi, elud ohtu.

Suurkoda oli teadlik, et faktid ei võimalda alati hõlpsasti eristada kaasuseid, mis puudutavad vaid tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletust, kaasustest, kus isikule ei ole võimaldatud elupäästvat erakorralist ravi, kuna asjas võib esineda patsiendi surmale kaasa aidanud faktorite kombinatsioon. Selleks, et asi kuuluks viimasesse kategooriasse, peavad olema kumulatiivselt täidetud järgmised faktorid: (i) tervishoiuteenuse osutajate teod ja tegemata jätmised peavad ületama pelga eksimuse või tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletuse. Tervishoiuteenuse osutajad keelduvad oma professionaalseid kohustusi rikkudes patsiendile erakorralist arstiabi osutamast, ehkki nad on täiesti teadlikud, et isiku elu satub ravi osutamata ohtu; (ii) kõnealune talituse häire peab selleks, et see oleks omistatav riigile, olema objektiivselt ja tõeliselt tuvastatav kui süsteemne või struktuurne ning see ei saa koosneda individuaalsetest juhtudest, kus midagi ei toiminud selles mõttes, kus midagi läks valesti või toimis halvasti; (iii) kurdetava talituse häire ning patsiendi poolt kantud kahju vahel peab esinema seos; (iv) kõnealune talituse häire peab tulenema riigi suutmatusest täita oma kohustust sätestada regulatiivne raamistik ülalviidatud laiemas mõttes.

EIK leidis faktide põhjal, et puudusid piisavad tõendid (i) tervishoiuteenuse osutamisest keeldumise kohta, (ii) süsteemse või struktuurse talituse häire kohta, mis oleks mõjutanud haiglaid, kus kaebaja abikaasat raviti, (iii) tervishoiuteenuse osutajatele omistatava vea kohta, mis oleks ületanud pelga vea või tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletuse, või tervishoiuteenuse osutajate suutmatuse kohta täita oma ametialaseid kohustusi anda erakorralist arstiabi. Seega puudutas kaasus tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletuse väiteid, mis tähendas, et Portugali sisulised positiivsed kohustused piirdusid kohase regulatiivse raamistiku sisse seadmisega, millega kohustataks nii eraõiguslikke kui ka avalik-õiguslikke haiglaid võtma patsientide elude kaitseks kasutusele kohased meetmed. Võttes arvesse Portugali siseriiklikus õiguses ja praktikas sisalduvad üksikasjalikud reeglid ja standardid, leidis Suurkoda, et asjakohane regulatiivne raamistik ei sisaldanud puudujääke, mis oleksid puudutanud riigi kohustust kaitsta kaebaja abikaasa õigust elule.

(b) Menetluslik aspekt:

Suurkoda selgitas, et EIÕK artiklist 2 tulenev menetluslik kohustus nõuab tervishoiu kontekstis muuhulgas seda, et menetlus viidaks lõpule mõistliku aja jooksul. Haiglakeskkonnas tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletust puudutavate kaasuste kiire läbivaatamine on oluline ka kõikide tervishoiuteenuste kasutajate turvalisuse seisukohalt. Kaebaja asjas oli kõigi kolme siseriikliku menetluse (nii distsiplinaar-, kriminaal- kui ka tsiviilmenetluse) kestused ebamõistlikud.

Lisaks ei saa EIÕK artiklist 2 tuleneva menetlusliku kohustuse eesmärkidel uurimise ulatust (mis seisab silmitsi keeruliste meditsiiniliste küsimustega) tõlgendada selliselt, et see on piiratud vaid isiku surma ajaga ja otsese surma põhjusega. Kui asjas on esitatud prima facie vaieldav väide, et sündmuste ahel võis saada alguse väidetavalt hooletust teost, mis võis aidata kaasa patsiendi surmale (eelkõige kus on esitatud väide haiglast saadud infektsiooni kohta), peavad võimud viima läbi asja põhjaliku uurimise. Antud asjas ei viinud siseriiklikud kohtud sellist uurimist läbi. Siseriiklikud kohtud teostasid selle asemel üldise uurimise ning lähenesid sündmuste ahelale kui meditsiiniliste sündmuste järgnevusele ilma, et nad oleksid pööranud tähelepanu sellele, kuidas need sündmused võisid üksteist mõjutada.

Kokkuvõttes leidis EIK, et ehkki siseriiklikele võimudele oli esitatud vaieldav väide tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletuse kohta, mis tõi kaasa kaebaja abikaasa surma, ei olnud siseriikliku süsteemi vastus tervikuna kohane ega õigeaegne nagu nõuab riigi EIÕK artiklist 2 tulenev kohustus.


Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 2 ei ole sisulisest aspektist rikutud (häältega 15:2);

2. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 23 000 eurot (häältega 15:2).


Eriarvamused

Asjas esitati kaks eriarvamust. Eriarvamused esitanud kohtunike hinnangul esines asjas ka EIÕK artikli 2 rikkumine sisulisest aspektist.

Esimese eriarvamuse kohaselt ei käsitlenud Suurkoja enamus riigi vigade mõju EIÕK artikli 2 sisulisele aspektile. Samuti ei nõustunud esimese eriarvamuse esitanud kohtunik enamuse poolt range standardi kohaldamisega konventsiooniosalistes riikides tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletuse kaasustes rakendatava vastutuse osas. Kohtunik ei nõustunud ka asja toimikus olevate tõendite hindamisega Suurkoja enamuse poolt.

Teises eriarvamuses juhiti tähelepanu sellele, et riigi sisuline positiivne kohustus põhineb tõhususe põhimõttel. Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul jättis Suurkoja enamus nimetatud põhimõtte rakendamisel selle kõige olulisema ülesande tähelepanuta. Kohtuniku hinnangul jättis Suurkoda kasutamata võimaluse järgida asjas Elena Cojocaru vs Rumeenia (nr 74114/12, 22.05.2016) tehtud otsust ning heita kõrvale asjas Powell vs Ühendkuningriik (nr 45305/99, 2000) kohaldatud põhimõtte või eristada käesolevat asja nimetatud vanast otsusest.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

MEDICUM otsib PEREARSTI / ABIARSTI, PEREMEDITSIINI RESIDENTE, KODUÕDE

Medicum Tervishoiuteenused AS

07. juuni 2018

Meditsiini­uudised

15. mai 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

mai 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.