Perearstid on hakanud EKG-d vähem tegema

Kardiovaskulaarhaiguste riski hindamiseks ja ravi planeerimiseks tehtavate uuringute ja analüüside sagedus perearstikeskustes on langenud. Eriti märgatav on see EKG puhul, selgub auditist.

Eesti Perearstide Selts viis Eesti Haigekassa tellimusel läbi auditi „Täiskasvanute kõrgvererõhktõve käsitlus esmatasandil“. Valim moodustati 2015. aastal perearsti poolt esmaselt diagnoositud kõrgvererõhktõvega patsiendid. Selleks otsiti Eesti Haigekassa andmebaasist isikuid, kellel oli perioodil 01.01.2015-31.12.2015 vähemalt üks perearstiabi raviteenuse arve põhidiagnoosiga I10. Kokku auditeeriti juhuvalimi alusel 33 perearstikeskust ja 317 isiku haiguslugu, igast keskusest 6-10 patsiendi haiguslugu.

Järeldused

Auditeerijad eeldasid, et praksistes, kus on tööl kaks pereõde ning praksised, kes täidavad kvaliteeditasu (KT) kriteeriumid võivad erineda töökorralduse poolest, mis omakorda võib mõjutada kliinilise töö kvaliteeti. Võrreldi esmase kõrgvererõhutõvega patsientide käsitlust ühe ja kahe pereõega praksistes ning KT kriteeriume täitvates ja mittetäitvates praksistes. Uuritaval perioodil oli 69% praksistes tööl teine pereõde ning 86% oli saavutanud KT 0,8 või 1,0 koefitsendiga.

• Kõrgvererõhktõve diagnoosimisel on asjakohane lähtuda ravijuhendi soovitustest kasutada haiguse diagnoosimiseks vastuvõtul mõõdetud vererõhu asemel ööpäevaringset vererõhu jälgimist või patsiendi kodust vererõhu mõõtmist.
Täpsustavaid diagnoosimeetodeid ei ole vaja kasutada kui patsiendil on 3. astme hüpertensioon ning organkahjustuse tunnused. Nii kahe pereõega kui ka KT tulemuse saavutanud praksistes kasutatakse enam kõrgvererõhutõve diagnoosimiseks täiendavaid uuringuid.

Võrreldes 2011. aasta auditeerimise tulemustega on täiendavate diagnoosimeetodite kasutamine (24 h vererõhu ambulatoorne jälgimine kui ka koduse vererõhu päeviku pidamine) muutunud oluliselt sagedasemaks. Siiski on täiendav vererõhu hindamine tegemata viiendikul patsientidest, kellel oleks see näidustatud.

 • Kuigi kõrgvererõhktõbi on valdavalt asümptoomne haigus ning sümptomid avalduvad pigem hüpertoonilise kriisi või tüsistuste korral, on sümptomite küsitlemine kõige harjumuspärasem ning teostatud enamikul patsientidest. Kardiovaskulaarhaiguste riski hindamiseks ja ravi planeerimiseks on oluline teada patsiendi pärilikku eelsoodumust, toitumis- ja liikumisharjumisi, suitsetamist ja soolatarbimist, kuid nende teemade käsitlus tervisekaardis ei ole süstemaatiline ja järjepidev. Info on olemas ligikaudu poolte patsientide kohta. Anamnees on paremini dokumenteeritud praksistes, kes täidavad KT kriteeriumid.

 

• Uuringud ja analüüsid on samuti vajalikud kardiovaskulaarhaiguste riski hindamiseks ja ravi planeerimiseks. 2011. aasta auditis olid vajalikud analüüsid ja uuringud tehtud ligi kolmveerandile patsientidest, kuid 2015- 2016 aastal on analüüside ja uuringute tegemise sagedus oluliselt langenud. Eriti märkimisväärne on EKG uuringu tegemise langus – uuring tehakse vaid pooltele diagnoosi saanud patsientidest. Arstide käitumine analüüside ja uuringute tegemisel on väga erinev. Uuringuid ja analüüse tehakse sagedamini kahe pereõega ja KT tulemuse saavutanud praksistes.

• Kõrgvererõhktõvega patsientide kontaktide arv perearstikeskustega varieerus suuresti, kuid on võrreldes 2011. aastaga vähenenud. Samas on osades perearstikeskusetes märgatavalt suurenenud pereõdede kaasamine hüpertooniahaigete jälgimisse.

• Jälgimisperioodi lõpuks saavutasid vererõhuravi eesmärkväärtused pooled patsiendid. Praksistes kus on kaks pereõde ja kes täidavad KT kriteeriumid, on patsientide vererõhud sagedamini eesmärkväärtustele vastavad.

• 64% patsientidest saab soovitusi koduse vererõhu mõõtmise kohta ning soovitust jagatakse 2011. aastaga võrreldes paremini. Oluliselt sagedamini antakse koduse mõõtmise õpetust ja vererõhupäeviku pidamise soovitust praksistes kus on kaks pereõde ja kes on saavutanud tulemuse KT täitmisel.

• Patsiendi tervise riskitegurite kohta on tervisekaartides infot vähe. KMI on märgitud 
pooltel patsientidel, vööümbermõõt vaid neljandikul. Seejuures on 84% patsientidest, 
kellel KMI mõõdeti kas ülekaalulised või rasvunud. KMI dokumenteerimine on 2011. aastaga võrreldes parenenud, kuid vööümbermõõtu registreeritakse veelgi vähem. Kahe pereõega praksistes ning KT tulemuse saavutanud praksistes on dokumenteerimine oluliselt parem. Sarnane erinevus kõrgvererõhutõvega patsientide riskitegurite dokumenteerimises ning nõustamise sageduses ilmneb KT saavutanud ja mittesaavutanud gruppide võrdlemisel

• Kuigi ravijuhend soovitab esmavalikupreparaatidest määrata patsiendile AKE või KKB, siis näitab valimi patsientidele väljakirjutatud retseptide analüüs, et eelistatakse pigem BB. KKB viie sagedasema ravimi seas ei ole.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

LUISA TÕLKEBÜROO otsib MEDITSIINITEKSTIDE TÕLKIJAT

Luisa Tõlkebüroo OÜ

01. märts 2018

Meditsiini­uudised

20. veebruar 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2017

Laadi PDF

Tervise­uudised

jaanuar 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.