Eesti 100: kuidas meie tervishoid jalgadele tõusis

Rahvatervise edendamist tuli iseseisvunud Eestil alustada paljuski tühjalt kohalt. Raskustega võideldes said noore riigi arstid ja õed jagu nakkushaigustest, taltsutasid tuberkuloosi ning parandasid imikute ja emade eest hoolitsemist.

Tervishoiuorganisatsiooni korrastamine Eesti Vabariigis algas 1918. aasta lõpul tervishoiu peavalitsuse loomisega siseministeeriumi juurde. Peavalitsust hakkas juhatama Konstantin Konik, keda võib pidada ka Eesti tervishoiu süsteemi loojaks. Peale Vabadussõja lõppu määrati kindlaks tervishoiu peavalitsuse, arstide ja ülikooli koostöö põhimõtted, millele rajati noore vabariigi oma tervishoiuorganisatsioon. Tegelik töö kohtadel pidi jääma linna- ja maavalitsuste tervishoiuosakondadele linna ja maa-arstide juhtimisel. 

Peavalitsus juhtis kogu vabariigi tervishoidu. Talle allusid üleriigiliselt tähtsamad raviasutused, näiteks sanatooriumid, leprosooriumid, vaimuhaiglad, hambaarstide koolid jms. Samuti allusid peavalitsusele kõik Eesti Vabariigi piirides töötavad apteegid, laboratooriumid, ravimeid ning mineraalvett valmistavad ettevõtted ja raviasutused kui ka kogu neil aladel tegutsev meditsiinipersonal.

Juba peavalitsuse asutamisel loeti tervishoiu tähtsaimateks ülesanneteks haiguste vältimist ehk profülaktilise meditsiini arendamist, seda eelkõige võitluses tiisikusega, nakkus- ning suguhaigustega. Samuti toonitati emade- ning lastekaitse vajalikkust. Vastavalt neile põhimõtetele algas noore vabariigi rahvusliku tervishoiusüsteemi ja meditsiini arendamine.

Tegevuse reguleerimiseks hakati välja töötama seadusandlust, millest vabamüügi apteekide seadus valmis 1924. aastal, külgehakkavate ja suguhaiguste seadus 1926 aastal, suguhaiguste vastu võitlemise seadus 1927 aastal, nakkushaiguste vastu võitlemise seadus 1933. aastal ja tervishoiu kutsetegevuse seadus 1932. aastal. 

Praktilise arstiabi kättesaadavuse parandamiseks pani Eesti Vabariik 1921. aastal ettevõtetele kohustuse oma töötajatele arstiabi anda.

Eesti arstkonna kujunemine
1914. aastal töötas Eestis orienteeruvalt 120 kreisiarsti, kuid tegelikult oli arste kindlasti rohkem. Seoses tervishoiusüsteemi ümberkorralduse algusega 1919. aastal alustati arstide registreerimist. 1920. aastaks saadi arstide arvu kohta juba enam-vähem korralikud andmed: kokku loeti 350 arsti, kellest Eesti sõjaväes teenis 208. 

Kõige rohkem lisandus arste juurde 1922. aastal, seda tänu Vabadussõjaga seotud sõjaraskuste lõppemisele ja Eesti iseseisvuse kindlustumisele. Esiteks siirdus suur hulk Venemaal elanud arste kodumaale tagasi ja hakkas siin tööle. Teiseks jõudsid paljud vanemate kursuste üliõpilased, kes sõja tõttu olid olnud sunnitud õpingud arstiteaduskonnas katkestama, sõja lõpu järel arstidiplomini. Arstide arv kasvas jõudsalt 1928. aastani, arstidiplomi sai igal aastal suur hulk üliõpilasi.

Arstide produktsiooni vähendamiseks ja värskete arstide oskuste parandamiseks viidi sisse mitmeid muudatusi arstiõppes. Stuudiumi aega pikendati 1928. aastal ühe õppeaasta võrra, mis oli mõeldud kliinilis-praktiliste kogemuste andmiseks. Muudatusi tehti ka õppetöö korralduses ja eksamite sooritamise korras. See muutis ülikoolis edasijõudmise raskemaks ja nõrgemad langesid välja, mis korrastas arstiteenuste turgu ja tõstis tohtrite kvaliteeti.

Esimese maailmasõja ajal ja sellele vahetult järgnenud perioodil oli arstiteaduskond läbi elanud languse. Mitmed kuulsad arstiteadlased olid ülikoolist lahkunud, teadustegevus oli soikunud. Puudusid ka noored teadlased, tegeldi peamiselt õppetööga. Omariikluse tekkega sai ülikool täiesti uued ülesanded - senistelt impeeriumi vajadustelt tuli ümber orienteeruda iseseisva väikeriigi vajadustele. Arstiteaduskonda hakati laiendama, kliinikute arv kasvas, loodi uusi kateedreid ja õppetoole. Alates 1926. aastast töötasid Tartu ülikooli kliinikud ka õppetöö välisel perioodil. Voodikohti oli kliinikutes ligemale 800. Ülikooli kliinikutest olid saanud haiglad, kus raviti aastas paarkümmend tuhat haiget.

Eesti esimese iseseisvuse ajal säilitas Tartu ülikooli arstiteaduskond kunagise maine ja selle aja jooksul kujunes välja uus rahvuslik arstiteadlaste kaader, kelle käe all omandas arstikutse 798 noort. Iseseisvuse alguses oli Eestis tervishoiupersonali vähe, aga juba 1934. aastal edestas Eesti arstide arvult elanike kohta isegi Lääne-Euroopa riike.

Uued haiglad
1937. aastaks oli Eestis välja kujundatud tuberkuloosinõuandlate ja raviasutuste võrgustik, igas maakonnas koos linnaga oli üks või rohkem nõuandlat või raviasutust. Neid oli kokku 20. Tiisikuse ravilad asusid Tallinnas (kaks) ja Selis. Taagepera loss anti tuberkuloosisanatooriumiks 1919. aastal pärast maareformi. Hoone oli saanud Vabadussõjas kannatada ja pärast remonti alustati 1922. aastal tööd. Uhketes mõisahoonetes olid ka 1926. aastal avatud Taheva lastesanatoorium ja 1929. aastal avatud Lustivere sanatoorium. Sanatoorium oli ka Libatses, Tartus ja Nõmmel (kaks) ning Haapsalus. Nõuandlad töötasid Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Kuressaares, Pärnus, Võrus, Petseris, Rakveres, Paides Viljandis ja Narvas. Loodi ka varjupaiku, suvituskohti jms. 1938. aastal planeeriti veel ühe sanatooriumi ehitust, kas Illi metsa Elva lähedale, Vooremäele Tartumaal, Meeri metsa või Vasalemma, aga see jäid ellu viimata. 

1922. aastal hakkas Tallinna Tuberkuloosi Vastu Võitlemise Selts kaaluma võimalusi kopsuhaigetele sanatooriumi ehitamiseks. Üle-eestilise korjandusega saadi kokku 50 000 krooni ja Nõmme männimetsa osteti esialgselt umbes 10-tiinune maatükk. 1925. aastal alustati sanatooriumi ehitamist. Esialgselt valmis see 25 voodikohaga. Kuue aasta pärast tõsteti voodikohtade arv 41ni. Kuid laiendamine jätkus ja 1932. aastal saadi riigi toetust 75 000 krooni, osteti maad juurde ning juurdeehituse valmides 1931. aastal mahutas sanatoorium korraga juba 70 patsienti.

Hoolimata pingutustest oli tuberkuloosi suremus aastaid suur ja kahanes visalt. Üheks oluliseks põhjuseks, miks selle haigusega oli keeruline hakkama saada, oli elanikkonna vaesus ja kehvad elutingimused, mis aeglaselt paranesid. Oma osa mängisid alatoitlus, alkoholism ja pidev närvipinge ning ja stress. Eestlased põdesid ka mitmeid kroonilisi haigusi, mis nõrgestasid organismi ja lõid soodsa pinnase tuberkuloosi haigestumiseks. Haiglaid ja sanatooriume polnud piisavalt. Enamus haigetest ravis end kodus, kus olid selleks ebasobivad tingimused ja mis soodustas nakkuse levikut. Ka aeg tuberkuloosi tõkestamiseks oli lühike.

Siiski saavutas Eesti Vabariik oma esimese iseseisvuse jooksul tuberkuloosiga võitluses mõningast edu. Tuberkuloosi Vastu Võitlemise Sihtasutuse esimees dr med (hilisem professor) F. Lepp nentis 1940. aasta aastakoosolekul, et 15 aastat ei ole pikk aeg nii suure ja tähtsa töö arengus, kui seda on võitlus tuberkuloosi vastu. Kuid üleriigiline ja kavakindel tuberkuloosivastane võitlustöö ei olnud Eestis tolleks ajaks kauem kestnud, sest see hakkas arenema ja tõhusamaks muutuma alles Eesti omariikluse ajal saadud riikliku toetuse abil. Suuremat läbimurret selle raske ja sageli surmaga lõppeva haiguse peatamiseks takistas ka asjaolu, et kuni 1940ndate aastate keskpaigani ei tuntud tiisikuse ravimeid. Seda raviti sanatoorselt või kirurgiliselt. Tol ajal oli levinud protseduur, mida kutsuti pneumodooraksiks. See muutis lahtise tiisiku kinniseks ja pikendas paljude haigete elu.

 

 

Lisa kommentaar

  • Kalju Paju, Eesti Tervishoiu Muuseum

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

MEDICUM otsib PEREARSTI / ABIARSTI, PEREMEDITSIINI RESIDENTE, KODUÕDE

Medicum Tervishoiuteenused AS

07. juuni 2018

Meditsiini­uudised

15. mai 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

mai 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.