Veskimägi: viimane aeg on meditsiinikorraldus uuesti üles ehitada!

Viimane aeg on muuta meditsiinikorraldust põhjalikult ja ehitada üles vajadusepõhine, koostööle ja tööjaotusele orienteeritud raviasutuste võrgustik, kirjutab Tõstamaa perearst Madis Veskimägi.

Head vabariigi suurt tähtpäeva, 100. sünnipäeva meile kõigile! Sama oluline on harida rahvast, et osataks väärtustada tervist ja nii anda oma panus meditsiinisüsteemi. Siis võime olla kindlad, et saame tähistada ka järgnevaid Eesti tähtpäevi, olgu see siis 150. või 200. sünnipäev! 

Läheneb meie suur pidupäev- Eesti Vabariigi 100. sünnipäev. Juubelikünnisel räägitakse tavaliselt asjadest, mis on hästi. Eestlane on tark, hooliv ja mõistev, ei torma ega kiirusta. Meie maanurk on kaunis, siin on kõike parajalt- metsi ja rabasid, järvi, viljakandavat mulda ja pikk-pikk rannajoon. Eesti rahvas  soovib siin iseseisvana elada ja olla õnnelikud. Meie ajalugu suurvõimude tõmbetuules on olnud valus, sünge ja verine. Enamus väärikas eas inimestest ütleb siiralt rõõmustades- nii head aega, kui praegu – seda pole meil kunagi olnud. Meie vabadus ja iseseisvus ise asju otsustada on ime.

Tegevarstina sooviksin jagada rõõmu meie meditsiinisüsteemi võitudest ja enneolematust kulutõhususest- kuid seda pole võimalik teha. Peab kurbusega nentima olukorrast, kus meditsiinisüsteemi praktiliselt ei juhita, vaid patsientide voolu sinna-tänna juhivad ärireeglid, üksikisikute kasuahnus ja ambitsioonid, mitte vajadus ja mõistuspärasus.  Meie meditsiinisüsteemi osad- esmatasand perearstimeeskonnaga, kiirabibrigaadid, keskhaiglad eriarstide polikliinikuga ja kõrgema etapi haiglad Tallinnas ja Tartus on suurepärased. Mis on kõige kurvem- kuidagi ei taha toimida koostöö ja tööjaotus. Võiksime rääkida süsteemsetest vigadest, mille tõttu ei saagi toimida hea meditsiinikorralduse kuldreegel- õige patsient, õigel ajal ja õiges kohas. Kannatab ennekõike patsient, see tubli inimene, kes sooviks jätkuvalt siin maal elada ja olla õnnelik. Kannatab meedikute tervis ja töörõõm, halvenevad kollegiaalsed suhted. Ühel hetkel on lihtsam Eestist lahkuda, selle juhtiv põhjus ei ole mitte palk, vaid talumatuks muutuvad töösuhted ja tegelemine mitte-erialase tööga.

Olen aeg-ajalt avaldanud mõtteid meie meditsiinikorralduse süsteemsetest vigadest, lihtsalt ei saa vaikida ja istuda tegevusetult, nähes “patsiendi” ehk meditsiinisüsteemi halba seisundit. Käesolev kirjatükk sai tõuke hiljutisest haiglateliidu avaldusest, mille alusel ei tohiks esmatasand, perearsti raviasutus osutada elementaarset uuringut, igapäevaseid lihtröntgenogramme. Selle taga ei ole mitte midagi muud kui lihtlabased ärihuvid. Poliitikute ja tervishoiukorraldajate, haigekassa juhtide eluterve mõte- rohkem sisulist tööd esmatasandile kodulähedases tervisekeskuses- ei saagi toimida.

Järgnevalt esitaksin ülevaate nendest meditsiinikorrald(amat) use süsteemsetest vigadest, seda ei saa “ravida” raha või suure rahaga, vaid ainult muutes meditsiinikorraldust. Julgen pakkuda ka lahendusi.

Vastuoluline rahastamine. Esmatasandi, perearstiabi rahastamine pearaha, kitsama erialaspetsialistide ja haiglavõrgu rahastamine teenuse põhiselt. Tulemus- perearstil on veidi mugavam, lihtsam ja ka tulusam patsient kuhugi suunata. Kitsama eriarstiabi asutusel on aga tulusam osutada võimalikult palju teenust, koguda visiite, teha uuringuid. Seda isegi siis, kui neid on korduvalt tehtud ja on näha, et need ei muuda midagi patsiendi käsitluses. Kannatab tõeliselt uurimist vajav patsient, kannatab kitsama eriala spetsialist. On teada tõsiasi- tubli pool või 2/3 erialaspetsialiste külastavatest patsientidest saaksid sama head abi perearstilt. Kannatab spetsialisti kvalifikatsioon, kui tegeletakse mitte kitsalt erialase tööga. Kannatab ka tõeliselt kitsama eriala spetsialisti konsultatsiooni vajav patsient, ta peab kauem ootama, haigus süveneb, tekib vajadus pöörduda erakorralise meditsiini osakonda. Kujunenud on midagi mis meenutab meditsiinilist konsumerismi või tellimusmeditsiini - patsient “võtab” perearstilt saatekirja kuhugi, kuhu ta ise kangesti soovib. Sageli pole see aga mõistlik. Perearst kodurahu huvides annab saatekirju, haiguslehti, kirjutab rahusteid, tõendeid, vormistab patsiendi ootustele vastavaid terviseseisundi kirjeldusi jne jne. Vastasel korral “on ta halb perearst ja patsient võtab uue”. Vajab täpsustamist- eriarst ei ole sama mis eriarstiabi asutus. Asutus soovib laieneda, haarata turgu, suurendada käivet- see tuleneb äriasutuse toimimise loogikast. Nii on üsna sage olukord, kus asutuse juhtkond nagu hõljuks teises dimensioonis, tehakse suuri plaane, plaanitakse rahavoogusid, ehitatakse toredaid majakarpe, ostetakse ülikallist aparatuuri, kuid tegelik töö ja elu, töötajate koormus ei huvita.

Vahendid on olemas

Esmatasandi raviasutus, perearstikeskus on varustatud põhilise diagnostikaga- aegkriitilised laboratoorsed testid, täisdigitaalne radiograaf lihtröntgenogrammideks ühes uuringute arhiveerimisega pildipanka ja radioloogi hinnanguga;  ultraheli diagnostika, põhiline funktsionaaldiagnostika ( koormusEKG, spirograafia, ööpäevane vererõhu ja EKG monitooring jt). 10-15% perearsti patsientidest vajavad mõnda väikekirurgilist protseduuri- selleks aga on vaja koolitust ja varustust. Kogu varustus on soetatud riiklikult, perearstimeeskond kasutab seda vajadusepõhiselt. Perearstimeeskonna palk sõltub koolitusest, erioskustest ja töökogemusest. Edasisuunamine on vajadusepõhine. Alati on olukordi, kus arst arvab nii, patsient aga naa. E konsultatsioon võimaldab kitsama eriala spetsialistil anda hinnang ja soovitused, seda näeb ka patsient. Vajadusel, kui on näha, et tehtud on kõik uuringud, määratud ravi, kuid tulemus pole ootuspärane- alles siis võetakse patsient ladusalt, mõistliku aja jooksul üle.

Vaja oleks eelarvepõhist rahastamist

Eesti meditsiini rahastaja, õigemini maksumaksja raha vahendaja, haigekassa, on igati tubli ja püüdlik. Jälgitakse lepinguid, koostatakse üha keerukamaid määruseid-seaduseid, otsitakse lahendusi. Töötab terve “armee” finantsiste, juriste, erineva kaliibriga juhatajaid, direktoreid, usaldusarste jm. Sama rinne töötab ka raviasutustes, mõnes mõttes käibki lahing. Raviasutus otsib nõkse, kuidas saada “raha kätte”, haigekassa töötajaskond aga kaitseb kiivalt rahapakke ja on üsna umbusklik. Haigekassaga suhtlemine, raviteenuste arve koostamine, aruandlus, statistika- kõik see on ajamahukas, moodustades tubli kolmandiku meedikute tööajast. Julgen väita, et eelarveline raviasutuste rahastamine lõpetaks hoobilt  selle ”sõja”, haigekassa masinavärk on ju päris kulukas, moodustades u 10%. Rahalise võidu kõrval oleks suurem võit ajas, patsiendile jääks rohkem aega. Kõige tähtsam - kaoks ära konkurents riiklikus meditsiinis, hakkaks toimima kollegiaalsus kõige paremas tähenduses ja võidaksid kõik. Just konkurents ja vastuoluline rahastamine on tänase olukorra, “kõik vihkavad kõiki”, põhjus.

Perearstil diagnostikaks käed seotud

Hea meditsiinikorralduse alus on tugev esmatasand. Kuid tänapäevast, tõenduspõhist meditsiini ei saa teha palja käsi, vaid kuulates ja koputades. Seadusandlikult on välistatud sisuline diagnostika esmatasandi raviasutustes, seda isegi siis, kui see on seni hästi töötanud. Karistamine, trahvid, ähvardused vangi panna sisulise töö eest - see on reaalne olukord.

Hoogu kogub tervisekeskuste projekt - kõik oleks ju tore. Arstid koondatakse maakonnakeskustesse, ruumid avarad ja ilusad. Kuid päris kindlasti kaasneb sellega abi kaugenemine abivajajast, eriti maapiirkondades. Suurenevad vastuolud esmatasandi meedikute vahel- need kes töötavad maal, oma patsientidele lähedal, veidi räämas ruumides ja uute tervisekeskuste töötajate vahel. Kardan, et mainitud Eesti meditsiini fenomen “kõik vihkavad kõiki” saab hoogu juurde. Uute tervisekeskuste ruumilahenduses pole sõnagagi mainitud diagnostikat, labori ja piltdiagnostika seadmeid. Neile pole kohta ette nähtud. Nagu mainitud, ilma diagnostikata pole sisuline töö võimalik ja olukord meditsiinis ei muutu või halveneb.

Digiandmeid ei jagata piisavalt

Infotehnoloogia, tahame või mitte, mõjutab üha enam meie igapäevast elu ja tööd. Nii ka meditsiinis. Erinevad raviasutused kulutavad üüratuid summasid “oma raviasutuse” tarkvara arendamiseks. Kogutud andmeid hoitakse kiivalt, neid on raske väljastpoolt näha. Ometigi on need patsiendi andmed. Töötav digilugu on üle ujutatud andmetega, kust on väga ajamahukas leida seda õiget. Töötab uuringute, piltdiagnostika, EKGde jt. tsentraalne arhiveerimine. Sellega tegeleb aga asutus juhindudes ärireeglitest. Uuringud võetakse rõõmuga vastu, kuid selle eest tuleb raviasutustel:  perearstidel, kiirabil, haiglavõrgul aga maksta. Ja mitte vähe. Tulemus - uuringud jäävad oma asutuse arhiivi, seda ei näe teised. Järgneb uuringu dubleerimine, ei saa võrrelda muutuseid, kannatab patsient. Lahendus- hea ja ühine tarkvara ning uuringute kohustuslik tsentraalne ning tasuta arhiveerimine eelarvelise meditsiinikorralduses. Pildipank olgu riikliku meditsiinisüsteemi osa, mitte iseseisev äriettevõte ! Märkimisväärne ajakulu on raviasutuste aruandlus erinevatele instantsidele- Terviseamet, Tervisearengu Instituut, maksuamet, äriregister, haigekassa. Enamus andmetest on juba terviseinfosüsteemis nähtav, lihtne on  arendada tarkvara vajalike andmete saamiseks. Suur osa aruandlusest on seotud majandustegevusega. Samade andmete esitamine veidi isemoodi tabeli või vormina vastava instantsi nõudmisele ei ole mõistlik, aega, seda kõige kallimat jääb põhitööks vähem.

Ekraanil jookseks tekst või videofilm ravimi kasutamisest, lähedal viibivad peremeedikud - nii on võimalik tagada patsiendi nõustamine. Eesmärk - ravimi parem kättesaadavus, parem ravitulemus, vähem tüsistusi ja vajadust haiglaraviks.

Killustatus annab tunda

Meie haiglavõrk näib olevat igati tubli, kuid ometigi on kuulda seda, kuidas samas piirkonnas töötab mitu sarnast raviasutust, kus töö sisu on suuresti sarnane, kuid spetsialistid ja aparatuur ei saa piisavat koormust. Võib juhtuda, et patsiendiga tegeletakse püüdlikult maakonnahaiglas, kuid ravitulemus oleks hoopis parem, kui ravi toimuks sellele probleemile spetsialiseeritud raviasutuses. Ja veel. Eesti elanikkond u 1 miljon on väga väike, et kitsama eriala spetsialistid saaksid piisava erialase töö koormuse. Kas ei oleks aeg süsteemseks riikidevaheliseks koostööks, seni toimub see suuresti patsiendi initsiatiivil.

Paar mõtet meie töövõime(tuse) hindamisest ja puuete määramisest. Arusaadavalt ei ole see kerge, põrkuvad erinevad huvid ja emotsioonid. Hinnangud langetatakse kirjalike dokumentide alusel, inimest nägemata. Isikliku hinnangu alusel kipuvad tervemad inimesed, need kes jõuavad rohkem külastada erinevaid arste, saama ka suurema toetuse. Haigem, rohkem abivajav aga jääb sageli kannatajaks. Lahendus- otsuse peab langetama inimest vahetult nägev ja tema tausta hästi tundev ekspertide komisjon. Eesmärk ei ole sotsiaalraha kokkuhoid, vaid selle õiglane jaotamine tegelikule abivajajale! 

Meedikud ja kiirabi kuuluvad kokku

Meditsiinisüsteemi oluline osa on kiirabi. Tänane olukord - kiirabi tööd ei juhi mitte kogenud meedik, vaid meditsiinilise hariduseta töötaja, otsuse langetab arvuti keskmise patsiendi järgi koostatud algoritmide alusel. Tulemuseks on asjaolu, et tubli pool kiirabi väljasõitudest ei ole seotud meditsiinilise eriolukorraga, kannatab aga tõeliselt kiiret abi vajav patsient. Lahendus üsna lihtne: iigat pöördumist käsitleb kogenud meedik ja langetab mõistliku otsuse vastavalt olukorrale. Kui tegemist on perearsti kutsega, siis see delegeeritaksegi perearsti raviasutusele. Inimene ei jää abita!

Ja veel. Ei saa jääda lootma ainult meditsiinisüsteemile, vaid ka patsient ise peab oskama ennast aidata. Töötades perearstina ja tehes EMO valvetööd võib teinekord imestada - patsient pole kuulnudki valu ja palavikuravimitest, vigastuse esmaabist. Pöördutakse dr.Google poole, tellitakse kohale kiirabi või sammutakse otsustavalt EMO-sse. Seda muuta on võimalik vaid riigi poolt järjekindla koolitusega, alates lasteaiast, kooli tervise ja miks mitte ka haiguseõpetusetundidega, massimeedia harivate klippidega, töökohtadel läbiviidavate koolitustega. Julge mõte- kui on koolitus läbitud, inimene ei suitseta, tarbib alkoholi harva, kehakaal on normis, puuduvad rikkumised liikluses ( sõit turvavööta, mobiiliga rääkimine roolis olles, kiiruseületamine)  siis on preemiaks väiksem sotsiaalmaks. Praegu on olukord, kus enda tervist kõige rohkem hoidev ja väärtustav inimene maksab kinni tervisthävitavate kodanike ravikulud ja lõpuks ka invaliidsusrahad.

Lõpetuseks. Lootus on, et meie väikeses riigis hakkab asju juhtima mõistuspärasus ja vajadus, mitte rahavõim ja ambitsioonid.

Dixi et animam levavi ! (Lad.k.: olen rääkinud ja oma hinge kergendanud).

 

 

Lisa kommentaar

  • Madis Veskimägi
    Tõstamaa perearstikeskus, perearst

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

25. september 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.