Insuldihaige taastusravi edu sõltub tahtmisest

Insuldijärgse taastusravi eesmärk on taastada võimalikult palju insuldi eelseid funktsionaalseid oskusi, kinnitab füsioterapeut Siret Sõrmus-Karp.

Millal on õige aeg alustada insuldijärgse taastusraviga?

Insuldijärgse taastusraviga on soovitav alustada kohe, kui inimese seisund on stabiliseerunud ja raviarst on loa andnud. Kehaskeemi taastamiseks ja aeroobse võimekuse säilitamiseks on väga oluline varajane vertikaliseerumine – alguses siis abiga istuma, hiljem seisma tulek.

Mis selle ravi eesmärk on? Või on need eesmärgid alati individuaalsed?

Insuldijärgse taastusravi eesmärk on taastada võimalikult palju insuldieelseid funktsionaalseid oskusi. Kuid vajadusel ka õpetada, kuidas kompenseerida puuduvaid oskusi. Alati lähtuvad eesmärgid konkreetse inimese soovidest, sest aju õpib kõige paremini kui tegevused, mida teeme, on meile olulised.

Tavaliselt alustame tegevustega/harjutustega, mis seostame ADL (activities of daily living) tegevustega – WC toimingud, söömine, pesemine ning kindlasti on eesmärgiks saavutada võimalikult suur iseseisvus ja liikumisvabadus, kas siis ratastooliga liikudes või abivahendiga/iseseisvalt kõndides.

Kas taastusraviga alustatakse kohe haiglas või pigem ikkagi siis, kui patsient on juba kodus?

Kindlasti tuleb alustada taastusraviga juba haiglas olles. Kuid insuldijärgne taastusravi nii varajases staadiumis ei saa kindlasti olla 60 minutit aktiivset tegevust.

Pigem oleks hea, kui füsioterapeut saaks tegeleda patsiendiga mitu korda päevas lühemat aega ning ka lähedased ja hooldajad järgiksid füsioterapeudi nõuandeid, näiteks kuidas istuma aidates võimalikult palju kaasata patsienti, mitte teda lihtsalt passiivselt tõsta istuma. Samuti on väga oluline asendiravi.

Kui kaua insuldijärgne taastusravi keskmiselt kestab?

See sõltub väga palju ajukahjustuse ulatusest. Kindlasti ei kehti enam varem levinud arusaam, et üks aasta pärast insulti on taastusravi mõttekas. Aju suudab omandada uusi oskusi ka aastaid pärast insulti, kuid see eeldab väga suurt stiimulit paljude kordustega.

Soovitav on alustada füsioteraapiaga võimalikult vara, et vältida kompensatoorsete liigutusmustrite teket, mida hiljem on väga keeruline muuta.

Millised on selle ravi alguse tegevused ja kuidas raviga edasi liigutakse?

Tavaliselt alustame abiga istuma tulemisega. Kuna enamasti on ühe kehapoole halvatus, siis teeme võimalikult palju sümmeetrilisi liigutusi, keharaskuse siirdamist kahjustunud kehapoolele.

Kas insuldist taastumise protsessi on lisaks füsioterapeudile veel spetsialiste kaasatud?

Lisaks raviarstile on insuldist taastumisel tihtipeale kaasatud tegevusterapeut ja logopeed, psühholoog, psühhiaater.

Kui palju saab perekond patsiendi taastusravile kaasa aidata või on parem, kui see tegevus jääb ikkagi ainult spetsialistide läbi viia?

Perekonna roll on insuldist taastumisel väga, väga oluline. Ilma perekonna toetuseta oleks taastumine väga raske. Lisaks füüsilisele abile aitab perekonna toetus säilitada usku taastumisse ning tunnet, et mind on veel kellelegi vaja. Väga suureks motivaatoriks on pääseda tagasi koju. Kuid selle otsuse peab hoolikalt läbi kaaluma, ning arvestama, et tihtipeale vajab insuldist taastuja ööpäevaringset abi.

Insuldi taastusravi tulemused on ilmselt individuaalsed, aga kui üldistada, siis mis tagab eduka taastusravi insuldi ja võib-olla ka muude ajutraumade korral?

Kõige tähtsam on inimese tahe paraneda ja soov selle nimel aktiivselt treenida. Nagu juba mainitud, on väga oluline perekonna toetus. Kuid kui perekond tahab, et nende lähedane taastuks aga inimesel endal pole motivatsiooni tegutseda, siis taastusravil pole mõtet.

Insuldist taastumist mõjutavad väga palju ka kaasuvad haigused, eriti südamepuudulikkus, eelnevad traumad ning taastusravi kättesaadavus. Tuleb arvestada ka insuldi tagajärjel tekkida võivate psüühiliste muutustega (agressiivsus, depressioon).

Tihti peale akuutset haiglas olekut ja lühiajalist taastusravi jäädakse koju lamama, sest kas puudub võimalus ambulatoorseks taastusraviks (transpordivõimalus, lähedased on tööl, võimekus on nii madal, et ei jaksa minnagi taastusravisse) või puuduvad teadmised, et ajule saab õpetada oskusi, mis on kadunud. Aga seda mitte kodus lamades ja oodates, vaid aktiivselt tegutsedes.

Väga suureks mõjutajaks on ka meditsiinipersonali suhtumine. Mul on näiteks väga tublilt taastunud patsient, kelle raviarst on perele öelnud: "Taastusravi sellele mehele? Milleks? Siit ei tule ju nagunii midagi!" Väga raske ajukahjustus, kuid tänu pere suurele toetusele ja väga intensiivsele füsioteraapiale kõnnib hetkel iseseisvalt kepiga.

Või: "Miks te ta koju viite? Viige parem hooldushaiglasse." Poole aasta pärast käis see sama naine iseseisvalt Kadrioru pargis jalutamas.

Üha enam kogen, et sattudes järsku emotsionaalselt nii raskesse situatsiooni, on inimesed väga tundlikud ja vastuvõtlikud igale kommentaarile. Ning võivad ka tõlgendada meie poolt öeldut hoopis teisti.

Näiteks ütlesin ühele oma patsiendile, kel oli väga raske ajukahjustus ja selle järgselt pusheri sündroom: "Ma ei usu, et sa hakkad ilma abivahendita käima." Hiljem temaga uuesti kõnnist rääkides selgus, et tema jaoks tähendas see lause, et ta ei hakkagi kõndima. Abivahendiga kõnd pole ju kõnd.

Millised on teie kogemust mööda suurimad väljakutsed insuldi läbi põdenud patsiendi taastusravis?

Säilitada motivatsioon ja aastaid harjutada, sest muutused tulevad väga aeglaselt. Ei ole nii, et täna laman ja homme kõnnin nagu enne insulti. Väga suur koorem on nii psühholoogiliselt, füüsiliselt, kuid tihti ka majanduslikult perekonnal.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

25. september 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.