Praxis: diabeet pole riigile oluline

Gerli Paat-Ahi
Gerli Paat-Ahi

Diabeedi ulatuslik levik ja haiguse levimuse edasine kasv on oluline meditsiiniline probleem, mis on tervishoiule järgnevate aastate jooksul tõsine väljakutse.

Diabeedi levik on olnud viimasel aastakümnendil märgatava tõusutrendiga ja sarnaselt muu maailmaga, võib ka Eestis eelduseks võtta, et diabeedi levik rahvastikus on aladiagnoosimise tõttu suurem kui siiani arvatud. Rahvusvahelise Diabeedi Föderatsiooni (IDFi) analüüsi kohaselt oli diabeedi levimus Eesti täiskasvanute seas 2015. aastal 5,7% ja prognoositavalt tõuseb 2030. aastaks 10,3%ni.

I tüüpi diabeeti diagnoositi Eestis 2014. aastal 567 inimesel (2004. aastal oli näitaja 507). Suurem osa haigestunutest on kuni 19aastased. Vanuse lõikes on haigestumus kõige sagedasem olnud 10–14aastaste vanusegrupis. II tüüpi diabeeti diagnoositi 2014. aastal kokku 5443 inimesel ja võrreldes 2004. aastaga on näitaja tõusnud umbes kolmandiku võrra. Kui 2004. aastal haigestus 100 000 elaniku kohta 247 inimest, siis aastaks 2014 on näitaja tõusnud 414ni.

Erinevalt esimest tüüpi diabeedist haigestuvad insuliinsõltumatusse suhkrutõppe eelkõige täiskasvanud. Kõige sagedamini haigestutakse 65–74aastaste vanuserühmas, kuid haigestumus sageneb ka nooremas eas.

Riik probleemi ei teadvusta

2016. aastal tegi mõttekoda Praxis analüüsi, mille eesmärgiks oli hinnata, kuivõrd on rahvastiku tervise arengukava (RTA) saavutanud planeeritud tulemusi, analüüsida selle põhjuseid ja anda soovitusi RTA uuendamiseks ning kuidas integreerida erinevate valdkondade (sh diabeet) tegevused RTAsse.

Käesolevas artiklis on ära toodud hindamise peamised probleemid, järeldused ja soovitused.

Olukorda iseloomustab riiklik ükskõiksus: ebakvaliteetsed andmed, puudulik kommunikatsioon ning vähene toetavate teenuste kättesaadavus.
Praxise analüüsi tulemusena leiti suurimaks probleemiks see, et Eestis ei ole
diabeedile riiklikul tasandil programmipõhiselt lähenetud ning diabeet ei leia eraldi käsitlemist üheski strateegilises arengukavas. RTA läheneb küll kroonilistele mittenakkuslikele haigustele nende riskitegurite põhiselt, käsitledes ka diabeedi peamiseid riskifaktoreid, kuid tähelepanuta on jäänud diabeedi diagnoosiga inimesed, nende vajadused ja tervisesüsteemi roll nendele vajadustele vastamisel.

Kuna diabeet on riiklikul tasandil jäänud tähelepanuta, siis on diabeedi ennetamise programme algatanud ja ellu viinud eelkõige patsientide organisatsioonid, kelle tegevused on jäänud suures osas ka riigi toetuse ja tähelepanuta. Samas mujal maailmas on aina enam pööratud tähelepanu ka riiklike diabeediprogrammide ja strateegiate väljatöötamisele. Tegevused nendes programmides ühest küljest on suunatud küll ka diabeedi ennetamisele, kuid palju suuremat rõhku pööratakse diabeedi õigeaegsele diagnoosimisele, ravile (sh ravisüsteemi efektiivistamisele) ning diabeetiku toetamisele ja toetussüsteemide loomisele.

Teise olulise probleemina tuli välja diabeediandemete ebakvaliteetne kättesaadavus. Kuna diabeedi registreeritud esmashaigestumuse andmetes on asutuste vahel olulised erinevused ning levimuse kohta on tehtud vaid üksikuid uuringuid, siis puudub täna Eestis teadmine diabeedi levimuse määra kohta. Näiteks erinevad esimese tüübi diabeedi TAI andmed oluliselt haiglate (Tallinna lastehaigla ja TÜK; sinna peaks jõudma kõik I tüübi diabeediga lapsed) enda andmetest.

Kõige suurem erinevus oli 2005. aastal, kus erinevus oli pea nelja kordne. Sellist anomaaliat võib osaliselt seletada asjaoluga, et kuna esmashaigusjuhtumite kohta esitatud andmed ei ole isikupõhised, vaid põhinevad agregeeritud aruannetel, siis on võimalik haigusjuhtude topeltregistreerimine erinevate tervishoiuasutuste poolt. Samas haigekassa andmete kohaselt on viimase kümne aasta jooksul diabeedi ravijuhtude arv Eestis suurenenud ja TAI arvutuste kohaselt moodustab diabeet märkimisväärse osa Eesti tervisekaost.
Praxise analüüsist selgus ka asjaolu, et meedikute ja patsientide omavaheline suhtlemine on kohati puudulik ning tugevdamaks suhet patsiendiga ning tagamaks hea ravisoostumus on väga olulisel kohal patsiendikeskne kommunikatsioon. See eeldab arsti oskust selgitada patsiendile ravivalikuid ja käiku mõistetaval viisil ning arst peab ka suutma reageerida patsiendi muredele ning kohtlema teda terviseotsuste tegemisel partnerina.

Täiskasvanute nõustamine lonkab

Seni Eestis läbiviidud hindamiste kohaselt on diabeedi osas nõustamise poolega päris hästi kaetud küll lapsed, kuid täiskasvanute nõustamisteenused on puudulikud.
Mõningatel juhtudel on nõustamist vaja kõigi krooniliste haiguste üleselt, eriti kui diabeetikul on kaasuvaid kroonilisi haigusi. Arvestama peab ka diabeedi spetsiifilise nõustamisega. Kuigi ravijuhendites on ette nähtud esmatasandis piisavalt ennetavaid teenuseid, siis ainult 41% diabeedihaigetest saavad perearstilt kõik soovitatavad iga-aastased diagnostilised uuringud. 20% diabeetikutest ei tehta ühtegi uuringut.

Nimetatud tulemused kinnitab ka asjaolu, et ainult pooled kvaliteeditasu süsteemis osalevatest arstidest osutavad vajalikul tasemel teenuseid boonuste saamiseks. Selline tendents aga omakorda soosib ilmselt olukorda, kus eelistatakse endiselt ambulatoorset eriarstiabi perearstiabile ning 2015. aastal maailmapanga ja haigekassa poolt läbi viidud uuring näitas, et oluline osa eriarstiabi visiitidest võivad olla välditavad.

Lisa kommentaar

  • Gerli Paat-Ahi
    Mõttekoda Praxis, tervisepoliitika analüütik

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

4. detsember 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

november 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.