Meditsiin on juba mitu viimast aastakümmet liikunud patsiendi autonoomia tunnustamise poole. Patsiendil on õigus teada, mis tema tervisega toimub, millised on ravivõimalused, ja koos tohtriga otsustada, milline ravi valida.

Aga selleks, et patsient teeks võimalikult adekvaatse otsuse, peab arst oskama info edasi anda nii, et inimene saab aru. Inimesel on alati õigus pakutud ravist keelduda.

Teie olete onkoloog. Veel paar aastakümmet tagasi arvati, et kui inimesel on vähk, on patsiendi heaolu nimel parem talle raskest diagnoosist mitte rääkida.

Jah, kui mina 1985. aastal tööle tulin, oli omamoodi ülemineku aeg – seda juhtus küll ja veel, et patsientidele ei öeldud nende täpset dia­gnoosi. Paljude ­vähidiagnooside puhul aeti mingit kägu. Ma nägin neid lugusid, kus patsient oli pikalt ravil ega teadnud, mida tal ravitakse.

Mis haiguse nad siis uskusid endal olevat?

Noh, kardeti inimesi masendusse ajada. Kui sul ei olnud ravi pakkuda, siis öeldi, et on kopsupõletik näiteks. Aga teatud juhtudel oli nii, et tohter luiskas ja patsient tegi näo, et usub arsti. Pole ju võimalik teha poolteist kuud kiiritusravi põletiku pärast.

Edasi loe Eesti Ekspressist