Otsusetoed eeldavad paremaid andmeid

Peeter Ross, arst, teadlane ja õppejõud
Peeter Ross, arst, teadlane ja õppejõud

Radioloog Peeter Ross ei ole üksnes arst, vaid ka teadlane ja õppejõud, kes veab Tallinna Tehnikaülikooli tervishoiutehnoloogiate instituudis E-meditsiini alast arendustööd. Tema juhitava keskuse üks teadussuund on meditsiiniandmete analüüs, sh arstlike otsustustugede loomine. Ross tõdeb, et andmed, millele otsustustoed saaks üles ehitada, ei ole praegu veel piisavalt kvaliteetsed.

Mis viis teid arstitöö juurest tehnikaülikooli?

Arstina töötan ma ka praegu. Kuid kui tegime tervise infosüsteemi 2005. aasta paiku, siis oli näha, et meil on puudu inimesed, kes oleks tõlgiks infotehnoloogide ja arstide vahel. Seetõttu tegime TTÜs magistriprogrammi, mille nimeks sai  tervishoiutehnoloogia. Esimene kursus alustas aastal 2008. Meil on kaheaastane magistriprogramm inglise keeles, pooled tudengid on eestlased, pooled välismaalased.

Alguses me arvasime, et koolitame tudengeid põhiliselt haiglate jaoks: haiglates on IT-osakonnad, kus on IT taustaga inimesed, kes peaks meedikute soove infotehnoloogilistes rakendustes arvestama. Tegelikkuses on haiglasse tööle läinud vähesed, palju rohkem lõpetajaid loob kas oma ettevõtte või lähevad riigiasutuse palgale. Nüüd oleme oma õppekava visiooni kirja pannud nii, et õpetame innovatsiooni ja muutuste juhtimist tervishoius läbi infotehnoloogia.

TTÜs on neli teaduskonda ja meie oleme infotehnoloogia teaduskonna all. Selles on omakoda neli instituuti, meie oleme Tervishoiutehnoloogiate instituudis, milles omakorda on neli keskust. Meie keskus on E-meditsiini keskus. Meil on kaks põhitegevust: üks on magistriprogrammi juhtimine, teine teadustöö. Teadustöö alt tulevad kolm suurt valdkonda, millega tegeleme: meditsiiniandmete analüüs (sh otsustustugi), uute e-teenuste katsetamine ja lisaks uurime inimese tervisekäitumist veebis. Eestis on võimalik saada väga huvitavaid andmeid tänu sellele, et meil on üleriigiline tervise infosüsteem.

Magistriprogrammi loomisega samal ajal läksin ka doktorantuuri TTÜsse ja tegin seal oma väitekirja. Praeguseks on tavaline arstitöö muutunud arsti, õppejõu ja teadlase tööks.

Kas otsustustoe arendamine toimub koostöös riigiga?

See on hästi suur teema. Me ei saakski teha seda üksi. Praegu on Eestis kaks suuremat otsusetoega seotud projekti. Üks on kliinilised juhtprojektid, mis on RITA rahastusega ja kus on osalevad TÜ Kliinikum, PERH, TÜ Eesti Geenivaramu, Eesti Perearstide Selts ja TTÜ. Seal meie ülesanne on välja tuua need otsustustoed, mida personaalmeditsiinis oleks võimalik kasutada ja kuidas oleks need kõige mõistlikum arsti lauale tuua. Seda projekti koordineerib sotsiaalministeerium. Teine, mis pole veel alanud, kuid kus taotlused on tehtud, on perearstidele otsustustoe rakendamine. Seda peaks hakkama koordineerima haigekassa.

Kas otsustustugi peaks olema eraldi perearstidele ja eriarstidele ning kas eriarstidele ka erialaspetsiifiline?

Mis on otsustustugi? Laias laastus me jaotame selle kolmeks. Üks on andmete sisestamise otsustustugi: need on igasugused vormid elektroonilises haigusloos, struktureeritud väljad, mis võimaldab arvutil andmeid koguda. Praegu arstid ja õed peamiselt sisestavad andmeid vabatekstina, kuigi üht-teist on ka struktureeritud: diagnoosid, protseduurid. Aga otsustustoe jaoks on vaja struktureeritud andmeid. See on üks ja tegelikult kõige tähtsam osa: ei ole võimalik, et viletsate andmete pealt tuleks hea otsustustugi.

Teine suur valdkond, millest kõige rohkem otsustustoe puhul räägitud on, on kogutud andmete põhjal soovituste, hoiatuste ja meeldetuletuste andmine. Ravimite koostoimete register on kõige selgem näide selle kohta. Kuid on ka palju keerulisemaid algoritme, mis arvestavad diagnoose, uuringutulemusi jne. Need võivad olla juba küllaltki erialaspetsiifilised.

Kolmas suur valdkond on riskiskoorid. Nt geenivaramu doonorite analüüside kokkuvõtted, mis on nagu valgusfoor ja mis ütlevad inimesele, kas tal on kõrge, keskmine või madal risk mingisse haigusesse haigestumiseks võrreldes üldpopulatsiooniga.  Kui inimesele öeldakse, et tema soolevähi risk on näiteks 13% kõrgem kui üldpopulatsioonil, siis lööb see häirekella helisema. Aga tegelikult autoga õnnetusse sattumise risk teatud sõidumaneeride korral on võib-olla suurem. See on põhjus, miks me arvame, et riske peab paremini lahti seletama. See on ka meie uurimisteema, et kes peaks neid riske lahti seletama: kas perearst, kas teatud suurte riskide puhul peaks inimene minema kohe geneetiku juurde? Kui mõtleme klassikalist otsustustuge, siis kui inimesel on diabeedidiagnoos, tal on aasta aega tegemata veresuhkru analüüs ning saabub teade, et tuleb minna analüüsi andma, siis see on väga selge ja arusaadav soovitus. Või kui kaks ravimit vastastikku toimet kas tugevdavad või nõrgestavad, on ka selge, miks antakse soovitus neid mitte välja kirjutada. Aga kui inimese geneetiline risk mingisse haigusesse haigestuda on 32%, mida siis teha? Seal tulevad juurde eetikaküsimused, inimeste muud haigused ja käitumisviisid. Ühest vastust ei ole.

Kasutaja poole pealt on küsimus, kellele otsustustoed on mõeldud. Soomes, Rootsis, Taanis, USAs on otsusetoed olemas ja laialt kasutusel. Meie teeme koostööd Soome Arstide Liidu kirjastuse Duodecimiga, kellel on oma otsusetugi EBMeDS (ingl. k. – Evidence Based Medicine Electronic Decision Support). Nad on seda paarkümmend aastat välja töötanud ja see on mitmes riigis kasutusel, aga üksnes ühe haigla või perearstikeskuse infosüsteemi peal. Kuid Eestis saaks otsusetugi arvesse võtta kõiki terviseandmeid inimese kohta, mis on olemas tervise infosüsteemis. Ka meie ravimite koostoimete register on täiesti unikaalne maailmas, kuna see ei tööta ainult ühe haigla infosüsteemil, vaid meie retseptikeskuse peal, võttes arvesse erinevates asutustes välja kirjutatud ravimeid.

Sel kevadel kaitstakse üht magistritööd, mis uurib koostoimete registri antud hoiatuste mõju. Lisaks juba aastaid tagasi tegime fookusgrupi intervjuusid. Nende andmete pealt on selgelt näha, et näiteks kirurgilise eriala spetsialistil ja sisearstil on täiesti erinev vajadus otsustustoe järele. Nt kui patsient läheb lõikusele ja kirurg saab hoiatuse, et ära kasuta antikogulanti, sest patsient võtab sellega kokku sobimatut ravimit, siis see on väga oluline info. Kui samasugune hoiatus tuleb sisearstile, kes on pikalt planeerinud patsiendi ravi ja arst saab sama hoiatus iga kord, kui ta kirjutab seda ravimit, millel on küll väike koostoime, aga arst on otsustanud, et kliiniline kasu on suurem kui võimalik risk, siis see on talle nö liigne müra. Samas sisearstidel sellised olukorrad, kus on tõesti hoiatus millegi kohta, mida nad ei teadnud, viib ravimite koostoimete register nad välja artiklini, mille põhjal soovitus anti. Siis arstid ütlevad, et otsustustugi annab neile lisainformatsiooni ja nad saavad kiiresti allikatele ligi.

Kuidas inimesed kasutavad patsiendiportaali: terviseandmete kättesaadavaks tegemine on alles esimene samm. Teine on luua harjumus neid andmeid kasutada. Kõige suuremad kasutajad praegu on lapseootel naised. See näitab, et me peaks neile palju rohkem teenuseid tegema. Kui inimene kord juba harjub neti kaudu terviseandmeid vaatama ja aru saama neist, siis see oskus ei kao. See võiks aidata kaasa inimeste terviseteadlikkuse tõstmisele.

Eestis praeguseks inimesed läbi patsiendiportaali teevad sama palju päringuid oma terviseandmete kohta kui arstid teevad päringuid. Praegu tehakse tervise infosüsteemi ligi 2 miljonit päringut kuus nii inimeste kui arstide poolt. Inimeste huvis tuli suur hüpe siis, kui avati haigekassa arved.

Alla 1/3 Eesti elanikkonnast on patsiendiportaali kasutajad. See on maailma mõistes väga hea, kui arvestada, et suur hulk inimesi on ju terved.

Hiljuti algas geenidoonorite kogumine, peagi tulevad geenikaardid. Kuidas see info peaks olema tervise infosüsteemis kuvatud?

Kui räägime inimese terviseandmetest, siis on seadusega öeldud, et inimene võib need sulgeda. Geeniandmetega on selline lugu, et inimesele ei tohi midagi öelda enne, kui ta pole kinnitanud, et ta tahab teada oma geeniandmeid. Inimesel on õigus mitte teada. Kui teeme tavalise vereanalüüsi, siis laeme andmed tervise infosüsteemi, see on seal, inimene teeb oma portaali lahti ja võib andmed kinni panna. Aga geeniandmete puhul peab ta esmalt ütlema, et ta tahab, et talle need andmed avaldatakse.

On veel küsimus, et kui inimene ütleb, et ta ei taha teada oma geeniandmeid, aga tal on geen, mis suure tõenäosusega põhjustab rinnavähki ja perearst näeb seda, siis mida teha? Inimene ei taha teada, aga kui tal on lapsed, kellel on suure tõenäosusega sama geen? Kuritegelik on mitte öelda, aga kui lastele ütled, siis nemad ütlevad ju emale, et sul peaks sama geen olema. Eestis on üritatud küllaltki lihtsalt neid asju lahendada, kuid tekib siiski palju küsimusi kuni selleni, et kes vastutab, kui otsusetugi ütleb üht, kuid arst teeb teist või ei tee midagi.

Otsusetugedega on nii, et one size does not fit all. Patsientidele peaks olema oma otsusetugi, perearstidele ja erinevate erialade eriarstidele aga omakorda kõigile natuke erinev.

Millal otsusetoed saavad reaalsuseks?

Ravimite koostoimete oma juba on. Riskiskoorid hakkavad ka tulema. Kuid otsusetugede eelduseks on tervise infosüsteemi sisestatavate andmete kvaliteedi oluline parandamine.  Tegime möödunud aastal uuringu, kus proovisime teha nii tervise infosüsteemist kui haigla infosüsteemist päringuid kokku kuuteistkümne erineva kardioloogia algoritmiga.Neist reaalselt töötas paar. Selgus, et tervise infosüsteemist ei ole võimalik struktureerituna ehk arvutile arusaadavalt kätte saada piisaval määral selliseid lihtsaid andmeid nagu näiteks kaal, vererõhk, suitsetamine. Need on kuskile vabatekstina kirjutatud, nt et inimene suitsetab 3 pakkaastat, aga otsusetoe jaoks on vaja fakte, nt suitsetab üle 10 sigareti päevas. Arvuti võib ka olla suuteline vabast tekstist andmeid leidma, kuid kui ta tuvastab sealt kolm erinevat vererõhu väärtust samal päeval, millest üks 220/140, teine 90/50, kolmas  120/80, siis millise ta peaks võtma aluseks? Need arvud on reaalselt ühe inimese ühe päeva vererõhu mõõtmise tulemused. Kõige kõrgem oli siis, kui tal on vererõhu kriis, siis talle kutsutakse kiirabi, kes tegi süsti, vererõhk läks alla ja ta stabiliseerus. See on näide sellest, miks on vaja sisestatavate andmete kvaliteeti parandada, enne kui otsusetoed saavad jõuda reaalsesse kasutusse.

Millised on olulisemad tehtud tööd teie keskuse kolmes peamises uurimisvaldkonnas (meditsiiniandmete analüüs, uued e-teenused, patsientide tervisekäitumine veebis)?

Kui hakkame otsustustugedest peale, siis ravimite koostoimete register on tehtud meiega koostöös, meie tegime uurimispoole, mille peale Celsius Healthcare tegi rakenduse. Oleme teinud ka sotsiaalministeeriumile kaks suurt uuringut selle kohta, kuidas Eestis rakendada laiemalt otsustustugesid.

Meil on huvitav koostöö Soome iseseisvusfondiga Sitra. Nendega oleme teinud pilootkoolitusprogrammi, et oma erialale täiendavalt töötada välja 1aastane õpe terviseanalüütiku koolitamiseks. Terviseanalüütiku koht oleks pereõe ja inimese vahel. Praegu nii Eestis kui Soomes on olukord, kus maailma mõistes on väga hästi kättesaadavad andmed inimese tervise kohta üle veebi, aga need andmed on küllaltki fragmenteeritud. Meie perearstid ütlevad ka, et vahel peab klõpsima paar-kolmkümmend dokumenti läbi, enne kui leiad, mida otsid. Analüütiku mõte oleks, et ta valmistab otsustustugesid kasutades ette visiidi või annab otsustustugede põhjal patsiendile nõu, kas oodata, minna perearstile või minna eriarstile. See on hästi huvitav programm, mis praegu käib. Meil on viis piloottudengit ja soomlastel kümme. Mõlemal poolel on suur huvi, kas selliseid spetsialiste on vaja ja kui, siis kuidas neid koolitada.

Patsiendi tervisekäitumise kohta meil eelmisel sügisel ilmus teadusartikkel, kus võrreldi kümne riigi patsientide ligipääsu terviseandmetele ehk siis sisuliselt kümne riigi patsiendiportaale. See oli suur ja huvitav töö.

Lisaks e-teenuste osas oleme hästi aktiivsed Connected Health klastri sees ja sealtkaudu paljude start up´idega koostööd teinud: DermTest on näiteks meie hea koostööpartner ning KOKi ja HIVi äppide arendused on loodud meie otsesel või kaudsel osalusel.

Meie keskuse eesmärk on tuua e-tervise praktilist poolt meditsiini. Meie eesmärk ei ole Tartu Ülikooliga konkureerida või õpetada midagi sarnast nagu TÜ arstiõppes õpetatakse või mida tervishoiukõrgkoolid õpetavad, vaid seda, kuidas tehnoloogiat kasutada nii meditsiinis kui ka tervishoius.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

SA IDA-VIRU KESKHAIGLA otsib kolme juhatuse liiget

Ida-Viru Keskhaigla

15. august 2018

LOOTE ULTRAHELISKRIINING OÜ otsib MEDITSIINIÕDE

Loote Ultraheliskriining OÜ

31. juuli 2018

Meditsiini­uudised

12. juuni 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

juuni 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.