Habicht: omaosalus teeb endiselt muret

Triin Habicht tegi kokkuvõtte, mis on muutunud 8 aasta jooksul pärast WHO jätkusuutlikkuse raportit.
Triin Habicht tegi kokkuvõtte, mis on muutunud 8 aasta jooksul pärast WHO...

Tänavu möödub 10 aastat Tallinna Hartast ja 8 WHO Eesti tervishoiu jätkusuutlikuse aruandest.

 2010. aasta WHO aruande põhiline fookus oli Eesti tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkusel ja selle aruande peamine soovitus - laiendada ravikindlustuse tulubaasi riigieelarvest pensionäride eest panustamise abil - on selle aasta algusest rakendunud. See on oluline ja põhimõtteline muutus Eesti tervishoiu rahastamises ja õige suund, kui arvestada rahvusvahelist kogemust. Üksnes tööjõumaksudel kogu rahvastikku katvat tervishoiu rahastamissüsteemi on keeruline üleval pidada kõigis riikides ning seetõttu on ka enamik ravikindlustussüsteemiga riike liikunud tulubaasi laiendamise teed.

Madalama sissetulekuga riikides saab takistuseks varimajanduse suur roll, mis majanduse arenedes ootustele vastupidiselt ei kipu vähenema. Kõrgema sissetulekuga riikides on sarnaselt Eestiga mureks tööealise elanikkonna suhteline vähenemine; soov hoida tööturgu konkurentsivõimelisena, mida kõrged tööjõumaksud ei soodusta; ning traditsiooniliste töösuhete asendumine uute ja mitmekesisemate töövormidega.

Kui läheneda inimese vaatenurgast, siis on Eestil tervishoiu rahastamisega seotult kaks suurt väljakutset - suhteliselt kõrge omaosalus ning kogu elanikkond ei ole ravikindlustusega kaetud.

Esiteks omaosalusest, mis on Eestis ligikaudu 23% tervishoiu kuludest. WHO hinnangute kohaselt on Eesti n-ö "ohutsoonis", kus on vaja väga oskuslikku omaosaluspoliitikat, et inimesi suurte kulude eest kaitsta. Enamasti riigi rikkuse kasvades omaosaluse osatähtsus väheneb, kuid meil seda juhtunud ei ole. Eestiga sarnase arengutasemega riike vaadates sobiks meile eesmärgiks võtta, et omaosalus ei ületaks 15% tervishoiu kuludest.

See, et omaosalus on Eestis probleemiks, kinnitavad ka andmed. WHO hiljuti avaldatud aruandes (vt all) on toodud, et 7% Eesti leibkondadest seisavad silmitsi tervishoiukuludega, mida võib pidada katastroofilisteks (selgitus: katastroofiliseks peetakse tervishoiu kulusid siis, kui need moodustavad 40% või enam leibkonna kuludest, millest on maha arvestatud esmavajalikud kulud toidule ja elamisele). Näiteks Tšehhis, mis on majanduse arengult Eestiga praktiliselt samal tasemel, on selliste leibkondade osakaal kõigest 1%. Tšehhi edu aluseks on ennekõike see, et omaosaluse tase tervishoiu kogukuludest jääb 15% piiresse ja selle võrra on avaliku sektori rahastamise roll suurem.

Samas on Eestis viimase aasta jooksul olnud positiivsed arengud - hambaravi hüvitis ja täiendava ravimikulude hüvitise muutmine. Ootus oleks, et need muudatused aitavad vähendada nende leibkondade osakaalu, kellel on väga suured kulud tervishoiule. Kuivõrd see õnnestub, näitavad andmed. Kindlasti ei peaks nende muudatustega piirduma, kui eesmärgiks on omaosaluse negatiivsete mõjude vähendamine. Räägime üha enam inimkesksest tervishoiust. Sama põhimõte võiks laieneda ka tervishoiu rahastamisele ja inimese kohustuslikku omaosalust (retseptiravimid, abivahendid, visiiditasud, voodipäevatasud) võiks jälgida inimese vaates tervikuna ning mingist kulude tasemest alates võiks ravikindlustus kulud enda kanda võtta. Vaatamata sellele, et visiiditasu ja retseptiravimi omaosalus võivad eraldi vaadatuna väikesed tunduda, siis kipub ju olema nii, et inimene, kes tarvitab mitmeid retseptiravimeid, külastab ka tihedamini eriarsti ning viibib suurema tõenäosusega haiglas ning summaarselt võib sellest kujuneda küllaltki suur omaosalus.

Teine teema, mis puudutab paljusid tööealiseid inimesi, on ravikindlustuskaitse puudumine või selle katkendlikkus. Ligikaudu 5-6% elanikkonnast ei oma ravikindlustust ning ligi 11% tööealise elanikkonna ravikindlustus ei ole püsiv - see on väga suur osa meie inimestest. Eks oleme alates aastast 1992 lootnud, et kasvav tööhõive ja varimajanduse vähenemine lahendavad selle. Paraku see ei ole juhtunud ja ei juhtu ka tulevikus. Meie ligi 60 erinevat kindlustuskaitse tekkimise alust on läbi aastate muutunud nii keeruliseks, et vaevu leiab ametnikugi, kes neis orienteerub. Seni oleme neis navigeerimise vastutuse täielikult inimesele jätnud. Lisaks eetilisele dilemmale on selle teemaga seotud majanduslik vaade, et kas üksnes vältimatu abi osutamine on tervishoiu süsteemi ja laiemalt ühiskonna vaates mõistlik.

Võib loota, et haigekassa tulubaasi laienamine ja mittekindlustatute ravikulude viimine haigekassa vastutuse alla, lihtsustab sellele väga olulisele teemale "omaniku" leidmist. Kui me eesmärk on, et igal inimesel on püsiv kindlustuskaitse, siis tuleb lahendused leida. Meie digitaalse riigi puhul ei tohiks keeruline tuvastada, kas inimesel puudub kindlustuskaitse või kas see on lõppemas. Haigekassa, töötukassa ja sotsiaalkindlustusamet saaks oma jõud ühendades inimkeskselt lähenedes välja selgitada, mis on kindlustuskaitse puudumise põhjus ja võimalik, et märkimisvääne hulk inimesi leiaks lahenduse juba tänaste reeglite piires. Ning võimalik, et need inimesed saaks kasu ka töötukassa või sotsiaalkindlustusameti teenustest. Kindlasti on vaja ka uusi lahendusi. Loodetavasti annab siin arutelu teemat sotsiaalministeeriumi tellitud ja peatselt valmiv analüüs. On kõhkluseid, kas töötavatele inimestele kindlustuskaiste lihtsam võimaldamine ei tekita liigset motivatsiooni tööturult kõrvale hoida ja vähem makse maksta. Teisalt, kuidas tagavad tööhõivet ja maksude ausat maksmist riigid, kus tööjõumaksudel põhinevat ravikindlustust ei olegi?

Paratamatult on need kaks inimeste vaatest olulist teemat seotud sellega, kui palju avaliku sektori raha on Eesti tervishoiusüsteemis. Ja siin me oleme endiselt, ka peale haigekassa tulubaasi muutmist, pigem suhteliselt vähe kulutav riik. Kui eelnevalt oli jutuks omaosaluse osatähtsuse vähendamine, siis paar lihtsat arvutust näitavad, et
kui tahaksime omaosalust vähendada 20%le, siis selleks oleks vaja aastas lisaks ligi 50 milj eurot avaliku sektori vahendeid, mis läheks sihipäraselt omaosaluse vähendamisele. Ning 15%le vähendamine tähendaks juba 120 milj eurot lisaks, mis suurusjärguna vastab umbes 0,5%le meie SKPst. Ning eeldada võib, et ka kindlustuskaitse laiendamisel on oma mõju.

Lisa kommentaar

  • Triin Habicht, tervishoiu rahastamise ekspert

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

SA IDA-VIRU KESKHAIGLA otsib kolme juhatuse liiget

Ida-Viru Keskhaigla

15. august 2018

LOOTE ULTRAHELISKRIINING OÜ otsib MEDITSIINIÕDE

Loote Ultraheliskriining OÜ

31. juuli 2018

Meditsiini­uudised

12. juuni 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

juuni 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.