Tunduvalt parem kui pool rehkendust

Apteegis.
Toimeainepõhise retsepti juurutamine on üks olulisemaid samme, mida Eestis on...

WHO andis 8 aastat tagasi tervishoiuvaldkonna parandamiseks soovitused. Neist kolmveerand on täidetud!

Tänavu möödub 10 aastat Tallinna Hartast ja 8 aastat WHO raportist, mis meie suunas näppu viibutas. Küsimustele, mis selle aja jooksul on parenenud, vastas sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise nõunik Kaija Kasekamp.

Kuivõrd on WHO soovitusi arvesse võetud?

2010. aastal WHO aruandes antud soovitusi on proovitud poliitika kujundamisel arvesse võtta ja seda eriti viimastel aastatel, ka ravikindlustuse rahastamisel. Viimasena on lisandunud mittetöötavate pensionäride eest panustamine, mis moodustab tänavu 8% haigekassa kogutuludest. Sellega koos tulid aga haigekassale ka täiendavad ülesanded, mistõttu puhast lisaraha on vähem. Kuna pensionäride eraldis kasvab etapiliselt kuni aastani 2022, siis see osakaal kindlasti tulevikus suureneb.

Kas tubaka- ja alkoholiaktsiis jõuab ka tervishoidu?

Aktsiisid otse tervishoidu ei jõua. See on küsimus pigem rahandusministeeriumile. Eestis on põhjuseks riigi rahastamise üldine poliitika. Kui mingeid makse kasutada kindla eesmärgiga, annab see näiteks vähem paindlikkust ja võimalusi puudujääke kompenseerida. Aga kahtlemata lisaraha peab kuskilt riigieelarvesse tulema. Siit ka ühiskonnale mõtlemisainet – kui me soovime paremaid tervishoiuteenuseid ja vähem oma taskust maksta, siis raha selleks peab tulema maksudest.

Ma tahaksin veel lisada, et sotsiaalministeerium küsis tervishoiule siiski märkimisväärselt suuremat summat. Me soovisime juurde 1% SKPst, mis oli tol hetkel ligi 200 miljonit eurot. Kuigi me ei saanud kogu summat, on see muudatus ühiskonna jaoks märgiline ja kooskõlas WHO soovitustega. Sai loodud vananevat ühiskonda arvestav valem, millega riik maksab mittetöötavate pensionäride pensionilt tervishoidu raha juurde.

Teisalt väheneb ka haigekassa eelarve sõltumine tööealise elanikkonna maksudest, mis vananevas ühiskonnas ei ole jätkusuutlik. See on väga oluline.

Kas lisarahastus tuli seetõttu, et ministeerium jõudis tööga nii kaugele või oli see minister Ossinovski teene?

Ametnikuna saan ma öelda, et debatt tervishoiu rahastamise üle ja ettepanekud WHO aruandest on olemas olnud juba aastakümneid. Oma rolli on muidugi mänginud ka see, et alates 2013. aastast on haigekassa eelarve olnud püsivalt defitsiidis. Oleme juba näinud, et senine süsteem ei saa enam kuidagi toimida. Poliitilisi ettepanekuid on ministeerium teinud ka varem korduvalt, nüüd lõpuks siis õnnestus.

Streik avaldas ka mõju?

Meil on üks terav näide streigist tõesti olemas. Käisime sotsiaalministeeriumi poolt valitsuses tervishoiu rahastamise ettepanekuid esitamas kahel korral. Ühel korral tulime tagasi ettepanekuga otsida endiselt süsteemist efektiivsust. Teisel korral tulime otsustega.

Kui suure osa SKPst moodustab tänavu tervishoiu rahastamine?

Kui ma selle numbri praegu ütleksin, oleks see pelgalt prognoos. 2016. aastal oli osakaal SKPst 6,68%, 2010 oli see 6,33%. Oluline on, et need on tervishoiu kogukulud. Kui vaatame avaliku sektori kulude kasvu ja WHO soovitust panna tervishoidu rohkem avalikku raha, et me suudaks säilitada solidaarset süsteemi, siis avaliku sektori kulude kasv on olnud natuke väiksem.

2010. aastal oli see 4,83 ja nüüd on tõusnud umbes 5%ni SKPst.

Kui tervishoiukulud kasvavad rohkem kui avaliku sektori kulud, siis kust see raha peab tulema? Eks ikka omaosalusena ehk inimese enda taskust. Mis näitab ka seda, et omaosaluse koormus on kasvanud. See on ka üks suur väljakutse, millega me oleme püüdnud viimase aasta jooksul tegeleda.

Üks meede on siis ravimite täiendav hüvitis, mis on tulnud ka WHO raportis soovitusena esile. Teine asi on täiskasvanute hambaravihüvitis. Me näeme, et omaosaluse koormus on jätkuv probleem ja ka tulevikus peame vaatama, kuidas saame kaitsta neid leibkondi, kellel on oht langeda vaesusse. Kui need inimesed on vaesusesse langenud, peab riik nii ehk naa panustama sotsiaalteenustega.

Raportis heideti ette, et Eesti inimene külastab võrreldes ELi keskmisega rohkem arste. Kas see siis on nii?

Vaatasin üle meie statistika ja võrdlesin seda OECD riikidega. OECD riikides keskmiselt on vastuvõtte 6,9 ühe inimese kohta. Eestis on vastav näitaja 6,4. Ma ei ütleks, et eestlased rohkem arsti juures käiks. Muidugi riikides on erinevused päris suured. Saksamaal oli see näitaja 10 aastal 2015, Soomes 4,3 ringis. Kindlasti oleneb see keskmine ka tervishoiusüsteemist.

Kui palju WHO üldse jälgib, mis Eestis toimub?

Muidugi jälgib ja saab ka jooksvalt Eestist andmeid, kuidas meie süsteemil läheb. Eriti teravalt vaadatakse just seda poolt, kas elanikkond on teenustega kaetud, kas pääseb teenustele ligi, kui suur on omaosalus. Nad vaatavad, kui palju on süsteemis solidaarsust ja võrdset kättesaadavust, õiglust.

On valminud ka erinevad raportid, viimastel aastatel näiteks, kuidas saaksime parandada oma süsteemi, et tulla toime krooniliste haiguste levikuga. Juunis peaks valmima värske omaosaluskoormuse analüüs, millele on sisendi andnud ka Eesti eksperdid.

Kuidas tegelik koostöö käib?

Koostöö toimub väga praktilisel tasandil. Loomulikult pannakse paika siseriiklikud poliitilised eesmärgid, mis meil on seotud rahvastiku tervise arengukavaga. Me mõõdame tulemusi, näeme, kus on probleemid ja vastavalt sellele teame, et peame ette võtma poliitilisi muudatusi.

Vastavalt sellele valitaksegi prioriteetsed valdkonnad. Eelkõige annab meile suuri ja rahvusvahelisi eesmärke ÜRO – kõik need kestliku arengu eesmärgid, millest on väga suur osa tervisel – tegelikult neid eesmärke mõõdetakse ja võrreldakse teiste riikidega.

Meile heidetakse ette näiteks kindlustuskaitse vähest ulatust. Peame tihti rahvusvaheliselt põhjendama, miks meil on nii suur osa elanikkonnast kindlustamata või ebastabiilse kindlustuskaitsega. See seab meie süsteemi halba valgusesse.

Kindlustust saaks poliitiliste hoobadega jagada, aga kuidas teha inimesele selgeks, et sa ei söö end haigeks ega joo surnuks? Riik võib ju vastutada, aga kuidas seda konkreetsele inimesele selgeks teha?

See ongi üks terviklik tervishoiupoliitika, mis tegelikult kirjeldati ära ka Tallinna Hartas 2008. aastal. Tervishoid ei ole asi iseeneses või eraldiseisev. See tähendabki, et tervishoiupoliitikat peaks tegema riigis tervikuna, seadmaks eesmärgiks kogu elanikkonna parema tervise. Kui juba haridussüsteemis alustada, siis see toob ka tulemuse.

Võibki olla neid inimesi, kes ei prioritiseeri oma tervist. Mina ütlen alati, et sinu ja tervishoiuteenuse vahel on ainult aeg. Iga inimene vajab mingil hetkel arstiabi. Ühiskonna väärtustest lähtuvalt on küsimus, et kas sellel hetkel, kui inimene seda abi vajab (sh vanana või noorena, kroonilise haiguse puhul või õnnetusjuhtumi korral) on ühiskonnas aktsepteeritud, et ta seda tegelikult ei saa.
Kui Tallinna Hartast veel rääkida, siis ka seal oli lähtekoht, et iga inimene ise vastutab oma tervise eest. Aga peab olema ka toetav süsteem.

Kuidas me WHOs paistame teiste riikide kõrval?

Nii ja naa. On näitajaid, mille poolest Eestit alati positiivse näitena välja tuuakse. Öeldakse, et Eesti süsteem on väga efektiivne. Meil on võrdlemisi head tervise tulemid võrdlemisi väikeste kuludega, kuid samas viib see meid jälle diskussioonini, et me ei anna tervishoiule piisavalt prioriteetsust kogu valitsussektoris. Meie avaliku sektori kulud on endiselt oluliselt madalamad kui teistes arenenud riikides. On asju, milles me paistame head ja on asju, milles me paistame tüsised.

Asi, mille eest meid veel väga kiidetakse, on süsteemi väga vähene killustatus ehk ühe haigekassa süsteem. Seda peetakse väga suureks tugevuseks, kuna on efektiivne ja hoiab süsteemi korralduskulusid kokku. Riikides, kus on mitmeid kindlustusepakkujaid, on süsteemi ülalpidamine oluliselt kulukam.

Negatiivse poole pealt tuuakse välja meie omaosaluse väga suurt koormust. Peaksime poliitikameetmeid tõhustama, et omaosalus läheks madalamaks.

Kui suur võiks omaosalus ideaalis olla?

WHO on andnud ette, et kui omaosalus läheb üle 15% tervishoiu kogukuludest, siis peab riik kindlasti kasutusele võtma täiendavaid meetmeid, et vähendada vaesemate leibkondade riski sattuda vaesusesse tulenevalt tervishoiukuludest.

Kui suur ideaalne osakaal SKPst võiks olla?

Kulude tase EL-15 riikides on 9,7%. Ka avaliku sektori raha on seal oluliselt rohkem. Mida on ka Eestis öeldud – tervishoiukulud võiksid olla meil vähemalt 15% keskvalitsuse kuludest ehk avaliku sektori kuludest kokku. Sinna me veel jõudnud pole. See näitabki tervise kui valdkonna prioriteetsust kogu valitsussektoris. Selle näitaja poolest me oleme kindlasti alla keskmise.

Artikkel ilmus 2. mai Meditsiiniuudiste paberlehes.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

4. detsember 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

november 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.