Mati Ombler: siirast tänust peab piisama

Korruptsioonikuritegude büroo juht Mati Ombler.
Korruptsioonikuritegude büroo juht Mati Ombler.

Korruptiivse tegevuse ennetamiseks tervishoius ei ole tarvis ära oodata kriminaalasja algatamist, rõhutab keskkriminaalpolitsei
korruptsioonikuritegude büroo juht Mati Ombler.

Eesti patsiendid on ikka harjunud arstile kommikarbi või lilled viima. Tohib seda teha?

Tõsi, 50 aastat teise riigi mõjuvõimu all on jätnud meile tugeva pitseri. Kaasa tuli suhtumine, et riigilt võib varastada, tööandja vahenditega remonditi ja ehitati kodu – see oli tavapärane mõtteviis. Kui mindi tervishoiuteenust saama, viidi arstile ikka midagi kaasa. Sellest tavast on meil tänaseni raske välja tulla. Seda kommikarbi ja lillede viimist, ümbrikute andmist paljudes Euroopa riikides täna enam ei ole. See muidugi ei tähenda, et seal muid sarnaseid probleeme ei oleks.- nagu näiteks arstidele altkäemaksu andmised patsientidelt eelise saamiseks või  konkreetsete ravimite väljakirjutamise eest.

Minu soovitus on, et jätame need viisakusavaldusena käsitletavad kingitused ära, sest kuigi see pole seadusega keelatud, ei ole see mingil juhul eetiline. Piirdume siira tänusõnaga. Patsient ei pea arsti paluma või kingitusi viima selleks, et ta tervis üle vaadataks või teda ravitaks. Me ei vii ju politseiametnikele nendega asju ajades komme või lilli, samuti ei tee me seda päästeametiga suheldes, kui nad meie kodusid kontrollimas käivad või päästavad tules oleva maja. Nii nagu nemad, teeb ka arst oma tööd parima oskuse ja teadmise järgi juba niikuinii.

Aga me peame ka patsienti koolitama, et ta mõistaks, miks ei tasu komme või lilli viia. Kommid on tervisele halvad, lilled ei pruugi ka igaühele meeldida.

Kui ma selle kommikarbi nüüd ikkagi viin, on seal vahet, kas ma viin selle arstile enne või pärast teenuse saamist?

Eetiliselt on mõlemad halvad variandid. Kriminaalõiguses on altkäemaksu summa piir määratlemata, see võib olla 5 või ka 5000 eurot. Ja see on ka õige, et see pole määratletud, vastasel juhul võiks iga päev 5-eurose asja viia ja mida see lõpuks muudaks?

Kui arst annab meelehea eest patsiendile saatekirja, mida ta ei vajagi, või aitab ta piisava põhjuseta kiiremini ravile, siis arst käitub lubamatult ja võimalik, et paneb toime võltsimise. Siin võiks lisaks arvata, et üleantavad asjad oli altkäemaksuks, et saada erikohtlemist või vastuteeneid ametit täitvalt arstilt.

Kui viisakusavaldusena käsitletav kingitus tuleb pärast teenust ja on tänutäheks osutatud abi eest, siis karistusõiguse mõttes siin lubamatut ei ole, eetilises mõttes võib see olla küsitav käitumine. Patsient Eestis ei tea täna pahatihti, mis on talle lubatud, millise piirini võib arsti tänades minna, sest segadusse ajavat halli tsooni jagub.

Kõige parem oleks mõlemale poolele siirad tänusõnad ilma meeneteta. Jääb arstil ära see kahtluse vari, et kas ma peaksin selle vastvõtmisel käituma teisiti kui muidu, tundma end kohustatuna millekski? Keeldude ja lubamiste maailmas on kõik kinni inimeste teadlikkuses, arusaamades. Arst tunneb kindlasti heameelt ka siirast tänusõnast.

Kuidas on lood ravimifirmade suhtluses arstidega?

Samamoodi on suhtlus ravimiettevõtete ja arstide vahel. On selge, et mida suurem on ettevõtte käive, seda suurem ka kasum. Ravimitootjad peavad oma töökultuuri ja eetikaväärtused paika saama, saatma signaali, et töötavad ausate põhimõtete järgi, ei osta arste ära omakasu jaoks jne. Kui see välja tuleb, siis trahvitakse neid mujal maailmas miljonite eurodega ja sellest välja tulla on keeruline.

Meenub üks näide, kus Radiopharm pakkus altkäemaksu sadadele arstidele, et need kirjutaksid välja konkreetse ettevõtte ravimeid. Samas aastaid veelgi varem on pidanud ettevõte Siemens tasuma skandaalse korruptsiooniskeemi tõttu enam kui miljard dollarit kahjutasu. On selliseid juhtumeid siis kellelegi vaja?

Need saadud summad ebaausal teel ei korva järgnevat mainekahju ega võimalikku kohtulikku karistust. Ühest mustalt teenitud miljonikasust võib saada kümnetesse miljonitesse ulatuv rahaline karistus.

Kui aruandluskohutus, läbipaistvus, ausus ja kontroll toimivad, on oluliselt keerulisem ebaausal teel toimetada. Kui otsustuspädevus on viidud ühelt kahele-kolmele inimesele, ka siis on keerulisem ebaausalt otsuseid teha.

Ollakse tervishoius varmad sellesse ennetusse panustama?

Riigis korruptsiooni vähendamine ja olukorra paremaks muutmine ei saa jääda ainult riigi õiguskaitse pärusmaale. Mina näen täna, et seda asutuste poolset tahtmist on meditsiinialal vähe. On teadmist, et olukorraga on vaja tegeleda, aga see ei ole prioriteetne.

Kriminaalmenetlus on kõige kallim ressurss, et korruptsioonijuhtumite või halb kuritegelik käitumine välja juurida. Me tegeleme, kogume tõendeid, kui õnnestub saadame prokuratuuri, sealt edasi liigub juhtum kohtusse ja hiljem meedia kaudu saavad inimesed teada, mis toimub ja hakatakse mõtlema. On tobe, et enne korruptsiooni küsimustega meil tegeleda ei jõuta, ei soovita, ei nähta vajadust, kuni n-ö teerull oma õuele ei jõua.

Sama oli ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhtumiga, et parendusi ja täiendusi hakati töökorda sisse viima alles kui mitmed juhtivtöötajad kuriteo süüdistuse said ja ametist tagandati?

Ma arvan, et kui haigla endine juht oleks olnud edasi ametis, poleks seal ilmselt midagi sisse viidud. Endine juht on tänaseni meelestatud, ja see on tema õigus niimoodi arvata, et ta pole midagi valesti teinud. Kui sa oled veendunud, et pole midagi juhina valesti teinud, siis pole ju ka midagi vaja ümber korraldada. Tuli uus juht, vaatas, et asjad on mädad ja hakkas korraldama. Juhis on väga palju kinni!

Kogu organisatsioon peab teadma, kuidas ja millest mõtleb juht. Vahetute juhtide kaudu peab tema teadmine ja põhimõtted ka n-ö alla jõudma. Töötajatel on oluline teada, kas asutuse töökultuuri alus on ausus või ainult kiire tulu saamine vahendeid valimata ning võimalik mainekahju ei ole tähtis. Kui viimane variant, siis asutuses ilmselt ongi asjad pilla-palla.

Kord aastas töötajatele põhimõtetest ja töökultuurist rääkimine ei ole piisav, kui oma tegevusega vastupidi käitutakse. Sama on suheldes koostööpartneritega, ettevõtetega – alati saab valida, kas koostööpartneri maine on vastuvõetav. Selline aususele pühenduv suhtumine on loodetavasti tulevikus ühiskonnas nakkav ja muutub ühel hetkel tavaks. Me tunneme siis ära kui keegi püüab midagi lubamatud kasutusele võtta ja sellest me osa saada ei taha, sest meie töökultuur välistab selle. Nii läheb ka riigis olukord paremaks.

See on mujal sektorites ka nii?

Just, see ei puuduta ainult meditsiinivaldkonda, toon näiteks ka KOVid. Kõik need kuus aastat, mis me tegutsenud oleme, on KOVid saanud meie tähelepanu. Jõuame aastas menetleda ja prokuratuuri saata keskmiselt 25 menetlust aastas ning 40% nendest on seotud KOVidega või nende allasutustega. Kui palju peab neid menetlusi olema, et KOVid aru saaksid, et nüüd on ikkagi jama majas? Tundub kahjuks, et veel ja veel.

Ja me menetlemegi, sest näeme, et see risk on nii suur ja iga nelja aasta tagant volikogus väljakuulutatavad valimised toovad sinna ausatele lisaks ka ebaausaid liikmeid. Nad näevad süsteemi vigu ja lõtkusid, mida saab omakasuks ära kasutada ja lähevad seda teed.

Osades kohalike omavalitsuste haiglates on ka poliitiliste jõudude esindajad. On see ka korruptsiooni mõttes ohukoht?

Kui mõtteviis on õige, siis selles ju midagi halba ei ole. Omavalitsus tahab, et tema piirkonnas olev meditsiiniteenust pakkuv asutus saaks kuulda ka KOVi mõtteid ja plaanitavaid arenguid. See koostoime ei pruugi olla paha. Samas võib see olla risk, kui sinna satub vale motiveeritusega inimene, kes püüab haiglas tekkivat positsiooni omakasu eesmärkidel ära kasutada.

Millised on Teie ettepanekud, et asi paraneks, millest alustada?

Haiglad, kliinikud, arstide liit, haiglate liit peaksid korruptsiooni teemale rohkem tähelepanu pöörama, koolitama töötajaid, vaatama, kas täna on kõik töökorralduslikult ikkagi õigesti, kasutama rohkem siseauditeid. Siseauditis välja toodud puudujääke, kui neid on, tuleb võtta väga tõsiselt. Oma töötajatele peab rääkima, et kingitusi ei tohi vastu võtta. Teeme oma tööd ausalt, parima oskuse ja teadmise juures ning loobume nendest asjade ja raha vastuvõtmistest.

Pakun välja, et raviasutuse ustel võiks olla näiteks sildid, et „kallis patsient, ära too meile lilli ja komme, meile piisab sinu siirast tänust!“. Kõigile arusaadav sõnum kleepsuna seinal või ooteruumis olevates voldikutes.

Meie oleme valmis ideede ja mõtetega kaasa tulema. „Ei“ öelda on tegelikult lihtne, algus on ehk raske, aga kui see muutub tavaks, siis enam mitte. Täna on see virrvarr ja hall tsoon nii suur, et seda „ei“ ütlemist peaks liidud ja tervishoiuteenuse osutajad suutma ka oma patsientidele edasi anda, kas kodulehe kaudu, teabepäevadel, variante on mitmeid. Sõnum oleks, et ärge pange meie arste raskesse olukorda. Asjade toomisega võite panna arsti olukorda, kus ta ei saa sellel kohal enam töötada, sest paneb ühel hetkel toime kuriteo. Seda ju ükski patsient ei taha, aga ta ei mõtle seda ehk meelehea andmise hetkel.

Eetiliste rikkumiste korral, nagu kommide tänuks viimine, on lihtne minna üle järgmisele tasemele. Kui eetiline tõekspidamine on kõrge, siis seadiserikkumisi on ka oluliselt vähem. Need on väga seotud.

Mina ei usu, et arstid tahavad täna olla olukorras, kus neil puudub teadmine, mis on lubatud ja mis mitte, või et töökorralduslikud reeglistikud on ebaselged. Nad tahavad, et asjad oleks korras ja nad võiksid anda selle soovi edasi ka oma juhtidele osakonnas, haiglas. Et viige töökorraldus selleni, et riskid oleksid minimeeritud, et töötajad teaksid, kuidas ühes või teises olukorras käituda. Et nad teaksid, kuidas suhelda ravimifirmadega, meditsiinitehnika ettevõtetega. Tasub läbi vaadata, kas te saate piisaval määral korruptsiooni ennetamist hõlmavaid koolitusi? Ei ole vaja oodata kriminaalmenetlusteni, et midagi muutuks.

Olen käinud sotsiaalministeeriumis rääkimas, et meil Eestis tekiks suurem meditsiinisektorit puudutav ennetav projekti, mis kaasaks paljusid osapooli. Eesmärk oleks eelkõige just kaasatuse kaudu huvi tekitamine, teadlikkuse tõstmine arstist patsiendini välja. See idee ei ole jõudnud veel tegudeni, aga oleks vaja.

Inimeste terveks ravimine on äärmiselt oluline, aga oluline on ka see, kuidas oma tööd teha. Me ju tahame, et tublid arstid saaksid oma tööd teha elu lõpuni, mitte et ühel hetkel tuleb välja, et keegi on olnud mingil põhjusel ebaaus. Ennetuse eest on vastutavad aga asutuse juhid – kas nad võtavad kõik seda täna tõsiselt? Minu arust mitte.

Eesti on väike riik, kõik jamad tulevad varem-hiljem välja, miks me ikka kuuleme, et keegi juhtivtöötaja on käitunud korruptiivselt?

Põhjuseid on mitmeid, üks on kindlasti see, et oma ametisse on jäädud väga pikaks ajaks. Meediast neid näiteid ja viiteid leiab. Pikalt samas asutuses juht olles ei nähta üks hetk enam neid parandamist vajavaid nüansse, sest muid asju on ju ka mida teha – arusaadav. Unustatakse aga hoolitseda selle eest, et haigla töötajad saaksid töötada keskkonnas, kus ausus ja läbipaistvus ja eetika on kõrgele kohale tõstetud. See on koht, mida saaks täna parandada.

Tervishoid on meil valdkond, mis puudutab 1,3 miljonit inimest, sest patsiendid oleme me kõik. Kui meil õnnestub seda ravida, seda sektorit eetiliselt paremaks muuta, siis see riik läheb iseenesest juba palju paremaks.

Ebaaususest ei ole vaba ükski sektor. Igavaldkonna enda teha on, kui palju on seal musti lambaid. Õiguskaitse jõuab ressursi vähesuse tõttu tegeleda neist vaid vähestega. Kindlasti aga oleme me valmis küsimuste korral tervishoiuteenuse osutajatele nõu andma ja oma teadmisi jagama korruptsiooniküsimustes, et olukord koos paremaks muuta.

Intervjuu ilmus 29. mai Meditsiiniuudiste paberlehes.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

9. oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

september 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.