Alzheimeri tõve mittefarmakooogiline ja farmakoloogiline ravi

Alzheimeri tõvega inimese raviprotsessi peaks kindlasti olema kaasatud ka tugiisik.
Alzheimeri tõvega inimese raviprotsessi peaks kindlasti olema kaasatud ka...

Alzheimeri tõvega inimese raviprotsessi peaks kindlasti olema kaasatud ka tugiisik, kes aitab hinnata nii seda, millist toetavat ravi inimene vajab, kui ka hiljem jälgida, et raviskeemist kinni peetakse, rääkis TÜ Kliinikumi närvikliiniku arst Ülle Krikmann konverentsil „Alzheimeri tõve diagnostika ja ravi“.

„Seega saame enda juurde kaks inimest,“ märkis Krikmann.

Ravi alustamisel on tema sõnul oluline läbi mõelda, kas Alzheimeri tõvega patsiendil esineb ka psüühika- ja käitumishäireid, milline on haige sotsiaalne keskkond, milline on tema säilinud kognitiivne funktsioon ja igapäevaeluga toimetulek. Samuti on oluline selgeks teha, milline on haige tahe osaleda raviprotsessis, kas ta on võimeline käima ravigruppides või võtma ravimeid. Uurida tuleb, milliseid ravimeid ta veel võtab ning millised on võimalikud koostoimed, kui kaua ravi jätkata ja kuidas see lõpetada.

Et ravi annaks tulemuse, on oluline, et haige jõuaks arsti juurde siis, kui mäluhäire on kerges või mõõdukas perioodis.  

Toetav ravi

Toetava ravi eesmärk on inimese kognitiivse ressursi hoidmiseks anda talle tegevust, mis aitab säilitada veel järele jäänud aju plastilisust. Siia alla kuuluvad kognitiivne treening ja tegevusteraapia, mis aitavad maksimaalselt kasutada olemasolevaid võimeid. Toetav ravi erineb erineva kognitsioonihäirega inimestele: kerge häire korral toimub rohkem erinevaid mängusid jms. On leitud, et individuaalne lähenemine on tõhusam kui grupitöö.

Alzheimeri tõvega inimestele on vajalik regulaarne füüsiline aktiivsus, soovitatakse aeroobset treeningut vähemalt kolm korda nädalas, 45?60 minutit järjest. Mitmekesine kehaline aktiivsus parandab kõnnikiirust, vastupidavust, lihasjõudu ja tasakaalu ning ka igapäevategevustega toimetulekut.

Kasutada võiks ka muusikateraapiat. See annab lühiajalise positiivse mõju meeleolule ja elukvaliteedile, kuigi ei anna pikaajalist kognitiivset efekti.

Krikmanni sõnul on toetava ravi üks suur pluss, et sellesse saab kaasata ka inimeste lähedased ja pakkuda neile teavet. Erinevate teraapiata kaudu saavad ka lähedased oma mäluhäirega sugulast paremini tundma õppida ning paremini mõista, mida ta igapäevaeluga toime tulemiseks vajab. Puudus on aga see, et kõikides Eestis piirkondades ei ole kohti, kus toetavat ravi pakutaks.

Krikmann  rõhutas, et haige ümber tuleb luua füüsiline keskkond, kus tal oleks võimalik ohutult toime tulla. Haige ise seda luua ei suuda, see jääb tema peamise hooldaja ülesandeks. On vaja tagada, et mäluhäiretega inimene leiaks iga päev oma esmased hügieenitarbed üles, et leiaks kodutee või kui satub segadusse, siis keegi teine leiaks tema üles. Suurim vastutus on omastel, et nad õigel ajal probleemi märkaksid ja reageeriksid.

Tervishoiutöötajate kohustuseks on pereliikmete nõustamine esmastes kõige kriitilisemates küsimustes. Kõikides aspektides omakseid koolitada ei jõua. Haigel endal puudub kriitika selles osas, et tal mäluhäire on ja ta ei oska enam teha asju, milleks oli varem suuteline: näiteks juhtima autot või kasutama teatud tööriistu. Pereliikmed vajavad koolitust, kuidas ilma konfliktita haige õigele teele suunata.

Kognitsiooni mõjutavad ravimid

Tänapäeval on olemas ka mõned ravimid, millest on mäluhäire korrigeerimisest abi. Krikmann tuletas aga meelde, et arst, kes ravimi määrab, peab saama selle toimimist ka jälgida, et otsustada, kas tasapisi ravimi annust suurendada või ravi katkestada.

Kognitsiooni mõjutavate ravimite toimest rääkides selgitas Krikmann, et ajukoores on neuromediaator atsetüülkoliin. Atsetüülkoliini hulk korreleerub mäluhäirega. Koliinergilise defitsiidi vähendamine parandab mäluhäiret. Atsetüülkoliini taset saab tõsta atsetüülkoliinesteraasi inhibiitoritega: donepesiil, rivastigmiin, galantamiin.

On ka leitud, et oluline neurogeneraator on glutamaat – kui selle taset moduleerida, võiks ka mälu paremaks minna. N-metüül-D-aspartaat retseptori antagonist moduleerib glutamaadi patoloogiliselt kõrgenenud taset. N-metüül-D-aspartaat retseptori antagonist on memantiin. See annab tulemuse mõõduka ja raske dementsusega haigete puhul.

Kombinatsioonravi, donepesiil + memantiin, on hästi talutav ja soovitatav mõõduka või raske dementsusega patsientidele. „Mõõduka dementsusega Alzheimeri tõvega patsientidel alustage ravi atsetüülkoliinesteraasi inhibiitoriga või memantiiniga, seejärel jätkake nende kombinatsioonraviga,“ soovitas Krikmann lisades, et oluline on seejuures regulaarne arsti juures käimine.

Kaasnevate seisundite ravi

Krikmann tõdes, et sageli mõeldakse, nagu ei oleks dementsele enam mõtet ravi pakkuda. Tema sõnul on kerge ja mõõduka dementsuse puhul aga näidustatud protseduurid ja hospitaliseerimine, millega saab parandada patsiendi elukvaliteeti ja heaolu. Vajalik on kaasnevate haiguste ravi: osteoporoos, hüpertoonia, insuldi profülaktika. Raske dementsuse puhul, kui haige on sisuliselt voodihaige, infektsiooniga hospitaliseerimine akuutosakonda pole soovitatav, tuleks ravida koha peal, sest uue ümbrusega on haigel raske kohaneda. Pole mõtet põhjustada lisakannatusi raviprotseduuridega.

Krikmann märkis, et juba kognitsiooni mõjutava ravi alguses oleks vaja haige või tema lähedastega arutada, kui kaua seda teha. Ravi on võimalik, kui inimene ise soostub ravimeid võtma. On vaja, et raviskeemist ka kinni peetakse, ravimeid ei saa võtta juhuslikult, siis kui meelde tuleb. Lähedased peaks tagama ravimite võtmise.

Kognitsiooni mõjutava ravi lõpetamine toimub, kui patsient ja/või tema seaduslik esindaja otsustab ravi lõpetada; kui patsient keeldub ravimitest või ei ole võimalik tagada raviskeemi järgimist; kui patsiendil on kaasuvad haigused, mis muudavad ravimite edasise kasutamise riskantseks või asjatuks, nt terminaalselt haige; kui dementsus progresseerub tasemele, kus jätkatud ravil ei ole enam kliiniliselt olulist kasu või see põhjustab haigele  vaevusi.

Hooldus- põetusabi

Hooldus-põetusravi, mida haigekassa osaliselt finantseerib, peaks toimuma võrdselt teiste haigetega, kuid asutused on dementsetega sageli hädas, kuna ei suuda korraldada turvalist keskkonda, tõdes Krikmann. Hoolduse korraldamisel on soovitatav pakkuda vajaduspõhist hooldust individuaalse plaani alusel. Hooldus peab olema patsiendikeskne, keskkonnaga kohanemine on dementsele raske. Nasogastraalsondile või gastrostoomile eelistada suu kaudu söötmist. Fikseerimist kasutada äärmisel vajadusel.

Lõpetuseks tuletas Krikmann meelde, et mäluhäirega inimese ravimine on meeskonnatöö: erinevate erialade spetsialistid peavad tegema koostööd ning kaasatud peavad olema ka haige pereliikmeid.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

LOOTE ULTRAHELISKRIINING OÜ otsib MEDITSIINIÕDE

Loote Ultraheliskriining OÜ

31. juuli 2018

Meditsiini­uudised

12. juuni 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

mai 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.