Arvamus: Tervisekulud maksuvabaks

Tööandjate keskliidu analüütik Raul Aron.
Tööandjate keskliidu analüütik Raul Aron.

Tööandjate võimalused töötajate motiveerimiseks on paranemas ja paljude tööandjate valmisolek töötajate tervishoidu panustada on suurem kui kunagi varem.

Tööandja peamine panus tervishoiu rahastusse on loomulikult 13% sotsiaalmaksu palgafondist ja töötervishoiunõuete täitmine, kuid tuhanded tööandjad panustavad lisaks sellele vabatahtlikult töötajate tervisesse, võimaldades tasustatud tervisepäevi või kompenseerides spordisaali kasutuskulusid ning makstes kinni täiendavaid terviseuuringuid, vaktsiine jne, kirjutab tööandjate keskliidu analüütik Raul Aron Äripäevas.

Üldisem eesmärk on loomulikult tervem töötaja ja rohkem tootlikke töötunde. Iga tööst eemal oldud päev tekitas uuringufirma Centari 2015 tehtud uuringu põhjal ühiskonnale ca 80 eurot kahju, millest tööandjad ja riik katavad 42% ning töötaja 16%. Tervem töötaja on meie kõigi ühishuvi.

On terve rida tulumaksuseadusega kehtestatud tervisega seotud kulutusi, mis on tööjõumaksudest vabastatud. Loetelu sisaldab avaliku rahvaspordiürituse osavõtutasu, sportimis- või liikumispaiga regulaarse külastamisega otseselt seotud kulutusi, tööandja poolt spordirajatiste ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi.

Lisaks kulutusi riiklikku registrisse kantud või vastavat kutsetunnistust omava taastusarsti, füsioterapeudi, tegevusterapeudi, kliinilise logopeedi või kliinilise psühholoogi teenustele ning ravikindlustuslepingu kindlustusmaksele. Samuti on sotsiaalmaksust  vabastatud tööandja makstav teise ja kolmanda haiguspäeva hüvitis.

Kõik need kulud aitavad tervisekahjusid ennetada või inimest ravida, kuid paradoksaalsel kombel loetakse otsesed kulud ravimitele ja raviteenustele endiselt erisoodustuseks. Näiteks sõlmides ravikindlustuse lepingu hambaravi toetamiseks, on see tööandjale maksuvaba, kuid hambaraviarveid otse töötajale kompenseerides maksustatakse 66,25% maksumäära alusel.

Mis on lisaeesmärk?

Maksuvabastusel on veel üks eesmärk – toetada tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkust, kaasates rohkem vabatahtlikku erarahastust. Haigekassa eelarve puudujääk oli 2016. aastal 30 miljonit ja 2017 esimesel poolaastal 19miljonit eurot. 2017. aasta lõpuks jäi eelarve tänu kiirele palgakasvule plussi, kuid on teada, et vananeva rahvastikuga riigina on surve tervishoiukuludele  üha suurem ning neid töötajaid, kelle palgalt sotsiaalmaksu makstakse, jääb üha vähemaks.

Sellises surveolukorras tekib ka poliitiline surve makse tõsta ja rahastus üle vaadata. 2017 tegi valitsus sellega juba algust, ühendades ravikindlustuse tulu muu eelarvetuluga, et puuduolevat raha oleks teiste maksude arvel lihtsam kasutada. Ent see ei lahenda püsivuse probleemi, sest töökäte kadudes ei laeku ka teisi makse. Maksukoormuse tõstmist ei ela paljud väiksema kasumlikkusega tööandjad üle ja seetõttu on loogiline, et pigem soodustab riik võimekamate tööandjate vabatahtlikku panust.

Sama lugu on tegelikult teistegi erisoodustustega – suur osa neist on mõeldud selleks, et toetada töölkäimist ehk tööjõu mobiilsust ning aidata vähendada ääremaastumist, edendada tervist, haridust jne. Neid väljamakseid võib küll maksustamise mõttes pidada palgalisaks, kuid need on väga vajalikud ja rumal oleks neid kuidagi pärssida.

Kokkuvõttes annaks praegu kehtiva kvartaalse piirmäära kaotamine ning kõigi tervishoiukulude maksuvabastus märksa suurema ja vahetuma efekti nii tervishoiu rahastusele kui ka töötajate tervise paranemisele.

Mida praegu tehakse?

Tööandjad rahastavad praegu vabatahtlikult enim töötasu säilimist esimesel kolmel haiguspäeval, kompenseerivad töötajatele spordikulusid, tervislikku toitu, kohustuslikust ulatuslikumat töötervishoidu, näiteks prillide ja ergonoomiliste töövahendite soetamist, taastusravi, ravimeid ning terviseuuringuid.

Loomulikult on see ikkagi lisakulu, mida saavad võimaldada vaid edukamad tööandjad. 43% tööandjatest, kes töötajate tervisesse täiendavalt ei panustanud, tõid selle põhjuseks just rahapuuduse (2015 PARE uuring). Maksuvabastus vähendaks seda probleemi.

Põhiline koht, kuhu erarahastust erisoodustuse kaotamisel juurde tuleks, on leibkondade omafinantseeritavad ravikulud, terviseuuringud ja töötervishoiukulud, mis praegu on maksustatud. Patsientide omafinantseeringust suurima osa moodustas tervisearengu instituudi 2016 andmetel hambaravi (28%), retseptiravimid (21%), käsimüügiravimid (16%) ja eriarsti tasuline vastuvõtt (11%).

Tervishoiuteenuste kogumaksumusest maksid Eesti leibkonnad 2016. aastal omafinantseeringuna ca 23% ehk 320 miljonit eurot. Töötervishoiuga seotud arstlikud kontrollid ja töökeskkonna riskianalüüsis sisalduvad või töötervishoiuarsti soovitatud kulud raviprotseduuridele,  töövahenditele jmt on maksuvabad ka praegu, kuid kui kuluks otsest tõendatud näidustust ei ole, maksuvabastust ei saa.

Kokkuvõttes on raske mõista, miks jättis riik eelmisel aastal vastu võetud erisoodustuse erandist välja otsesed ravikulud, kuigi need toetaksid tervishoiu rahastust ja töötervishoidu märksa otsesemalt. Terve töötaja tähendab tööandjale rohkem lisandväärtust ja vähem puudumisi asenduste otsimist jmt, riigi jaoks vähem haigushüvitisi ja rohkem maksutulu ning töötaja jaoks paremat elukvaliteeti.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

11. september 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

mai 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

september 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.