Alzheimeri tõvega patsient õiguspraktikas

Alzheimeri tõvega patsiendi eest teeb olulised otsused sageli eestkostja.
Alzheimeri tõvega patsiendi eest teeb olulised otsused sageli eestkostja.

Kui kõneldakse paralleelselt juurast ja Alzheimeri tõvest, on üsna tüüpiline küsimus, kuidas aru saada, kas Alzheimeri tõbe põdev patsient on pakutava teenusega nõus.

Igapäevaselt oma tööd tegevale arstile võib tunduda see küsimus ülepaisutatud, aga igal tervishoiuteenuse osutajal tasub siiski mõelda, kas patsient on teenusega nõus ja Alzheimeri põdeja ei ole siin ka erand.

Kuigi reegel on, et patsiendi nõusolek ei pea olema kirjalikult fikseeritud, siis soovime me kõik tegelikult ju kindlust ja oleme harjunud paberitööga: vajalikud allkirjad, tõendid jne.

Raviprotsessis on olulisel kohal patsiendile lähedased isikud. Nii on olulised küsimused sageli ka nendega seotud. Millised need juhud on, kui tuleks rääkida pigem patsiendi lähedastega mitte tema endaga? Kuidas suhtuda, kui patsiendi huvid lähevad lahku lähedaste huvidega või öelduga, näiteks varalistes küsimustes? Nõusolekuga koos käib alati ka teavitamine, et läbi saaks kaalutud kõik riskid.

Patsiendi või eestkostja nõusolek

Eraldi õiguslikku regulatsiooni Alzheimeriga patsiendi elu korraldamiseks ei ole tarvis luua – on olemas võlaõigusseadus (VÕS), mis reguleerib kõiki tervishoiuteenuseid. Seaduse säte ütleb, et teenust võib osutada üksnes patsiendi nõusolekul, rõhutatakse ka, et see nõusolek peab olema teavitatud ehk inglise keeles informed consent.

Kuidas käib teavitamine kokku Alzheimeri patsiendiga? Ei käigi hästi, aga see ei tähenda, et võiksime nõusoleku kõrvale jätta. See nõue ei ole ajaloos kogu aeg olemas olnud, ka Hippokratese ajal ei räägitud veel patsiendi nõusolekust ning tegemist on vähem kui sadakond aastat vana küsimusega. Nõusoleku küsimise vajadus tekkis, kuna ühiskondades hakati aru saama, et inimene ise peab saama otsustada oma keha üle, tekkisid enesemääramisõigused - kehaline enesemääramisõigus (kes võib keha puutuda), seksulaane enesemääramine, informatsiooniline enesemääramisõigus.

Kui inimene ei suuda ise oma elu osas olulisi otsuseid langetada, siis plaan B tähendab eestkostja määramist. Eesti õiguses on see näiteks lapse ja lapsevanema suhe, ehk kui on alla 18aastane inimene, saab tema vanem/eestkostja määrata, mida laps saab teha või ei saa. Lapse vaimset arengut võib mõneti võrrelda Alzheimeri patsiendi omaga v.a, et lastel see võimekus ajas kasvab erinevalt Alzheimeri patsientidest. Mida halvemaks jääb patsiendi seisund, seda suuremaks muutuvad eeskostja õigused.

Teine olukord puudutab aga täiskasvanud isikuid. Tavaliselt ei ole täiskasvanud inimestel eestkostjat, aga kui tegu vaimse tervise teatud probleemidega, siis määratakse talle see. Õigusriigis määratakse abivajajale eestkostja ja inimestelt võetakse ära ise otsustamise pädevus. Selline sekkumine võib õigusriigis toimida ainult kohtu teel, kes määrab eestkostja. Seda ei kirjuta ette seadus, vaid kohtunik määrab pädeva isiku. Millises ulatuses lähevad õigused eestkostjale üle, määrab ka kohtunik üsna täpselt, näiteks meditsiinilistes küsimustes, rahaküsimustes. Reegel on: õiguseid antakse vastavalt vajadusele.

Kohus üldjuhul usaldab arsti otsust

Olukorras, kus meditsiinilistes küsimustes teeb otsused eestkostja, ei pea tervishoiuteenuse osutaja patsiendilt nõusolekut küsima. Samas on kommunikatsioon ravisuhtes alati hea. Kui eestkostja osas pole asi piisavalt selge, peab tervishoiutöötaja või hooldusteenuse osutaja hindama, kas patsient on võimeline poolt ja vastu väiteid adekvaatselt kaaluma. Keegi ei suuda patsiendi selle hetke olukorda paremini hinnata kui tervishoiutöötaja, kes on tema haiguslooga enim tuttav. Ei pea muretsema, et hiljem tuleb vaidlus või kohtunik hakkab arsti otsust ümber hindama.

Ma ei tea ühtegi juhtumit tervishoiust, kus kohtunik oleks hakanud hindama teisiti kui asja juures olnud tervishoiu- või sotsiaalteenuse osutaja. Kohtuniku laule jõuab taoline vaidlus alles mõne kuu või isegi aasta pärast. Ta peab minema ajas n-ö tagasi sellesse juhtunud olukorda, kuidas ta seda suudaks? Seetõttu peab kohtunik üldjuhul uskuma, mida teenuse osutaja tol hetkel otsustanud on.

Kui leiate, et patsient on vastuvõtu päeval võimeline ise talle suunatud küsimustes otsuseid vastu võtma, siis selgitage talle riske ja võimalusi. Kui ta ei ole selleks teie hinnangul võimeline, tuleks rääkida eestkostjaga.

Sage on hirm, et eestkostja ja patsiendi huvid ei ole samasuunalised. See on teie kui kõrvaltvaataja või järelvaataja roll mõista, et kui patsient ei suuda ise otsustada, aga lähedane hakkab ebamõistlikke otsuseid tegema, siis ei tohiks neid otsuseid järgida. Siin tuleb mängi patsiendi testament, sellest allpool.

Mis vahet on eestkostjal ja lähedasel? Eestkostja on kohtuniku poolt nimeliselt määratud. Lähedasi võib aga olla palju, pole öeldud, kes need on täpselt, see võib olla ka sõber/sõbranna. Seadus ei ütle ka, milline on hierarhia – kas abikaasa on olulisem lähedane patsiendi kohta hinnangut andma kui näiteks patsiendi laps.

Kui patsiendi ravis tuleb kiirelt reageerida, aga ei ole võimalust patsiendilt nõusolekut küsida ega ka lähedasi taga ajada, siis võib patsiendile kiired esmavajalikud tervishoiuteenused nendeta ära osutada.

Patsienditestament

Olukorda, kus lähedased hakkavad patsiendi eest otsuseid tegema, aga selle käigus minnakse tülli, saab vältida patsienditestamendiga. Tavamõistes on testament ehk viimane tahe suunatud olukorrale, kus inimene on surnud. Patsiendi testamenti ei avata aga mitte siis kui inimene surnud on, vaid seda kasutatakse patsiendi eluajal.

Patsienditestament annab infot, kuidas inimene soovib, et temaga haiglas, hooldekodus või pereski ümber tuleks käia. See on testament, mida kasutatakse siis, kui patsient ise ei ole võimeline enam tahet avaldama.

Alternatiiv patsienditestamendile on, et ta määrab endale asendusotsustaja – isiku, kellele kannab üle oma otsustuspädevuse. Patsienditestamendis ütleb patsient lihtsustatult öeldes ära, et kui on olukord A, siis tuleb käituda just nii. Asendusotsustaja puhul ei ole selline käitumine ette kirjutatud.

Millises olukorras patsienditestamenti kasutada saab?

  1. Patsient ei võimeline tahet avaldama.
  2. Edasilükkamatus ehk patsiendi seisund ei ole ajutine, vaid püsiv ja otsusevõime ei taastu.
  3. Patsiendi testamenti peab saama usaldada (notariaalne või arstile varasemalt avaldatud ja dokumenteeritud).

Millal ei saa patsienditestamenti kasutada?

  1. Kui patsient on võimeline ise tahet avaldama.
  2. Patsiendi otsustusvõimelisus taastub.
  3. Patsienditestament ei reguleeri konkreetset olukorda, lähtuda vastavalt eestkostjast või selgitada patsiendi tahe välja lähedaste abiga.
  4. Patsienditestament ei ole usaldusväärne.

Artikkel on toimetaja poolt refereeritud Meditsiiniuudiste konverentsilt "Alzheimeri tõve diagnostika ja ravi", mis toimus selle aasta 7. juunil Tallinnas.

Lisa kommentaar

  • Ants Nõmper,
    Ellex Raidla büroo vandeadvokaat

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA otsib DIAGNOSTIKAKLIINIKU JUHATAJAT

Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA

03. detsember 2018

PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA otsib JÄRELRAVI KLIINIKU JUHATAJAT

Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA

10. detsember 2018

Meditsiini­uudised

6. november 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

oktoober 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.