Ravimi valem muutus kolmemõõtmeliseks

Roche Eesti tegevjuhi Kadri Mägi-Lehtsi hinnangul on rahastamisotsused läinud tehnokraatlikumaks, bürokraatlikumaks ja kõrvaltoimena hakkab inimene üha rohkem ära kaduma.
Roche Eesti tegevjuhi Kadri Mägi-Lehtsi hinnangul on rahastamisotsused läinud...

Ravimiesindaja ei kao kuhugi, aga ravimid personaliseeruvad ja mõõtma tuleb hakata tulemust.

Audiitorfirma Price Waterhouse Coopers tegi 2009. aastal oma raportis julged ennustused, et aastaks 2020 on ravimiesindaja amet maailmast kadunud, ravimiotsused liiguvad arstidelt pigem rahastajate kätte ja üha enam rõhutakse tulemuspõhisele lähenemisele. Ravimimaailma viimase 10 aasta muudatusi ja tulevikku kommenteerib Roche Eesti tegevjuht Kadri Mägi-Lehtsi.

Kas ravimiesindaja amet kaob?

Ravimiesindajaid on tõesti oluliselt vähem ja seda mitmel põhjusel. Esiteks on ravimid läinud palju keerulisemaks. Kui veel 10 aastat tagasi olid valdavalt keemilised molekulid, mille valemid saime kahemõõtmelisena tahvlile kirjutada, siis tänane bioloogiline ravim on kolmemõõtmeline. Seda ei olegi võimalik paberile joonistada. Sellest peab aru saama 3D projektsioonis ja seda molekuli ei ole võimalik n-ö pähe õppida.

Teiseks põhjuseks on rahastusmudelid, mis kogu maailmas on läinud toimeainepõhiseks ja bränd ei oma enam mingit tähtsust – lõpliku otsuse teeb patsient apteegis. Kuid vahendaja ravimi ja arsti vahele peab siiski jääma, kuna uue ravimi puhul on ikka oluline see, mis vahe on teistega.

Mis on veel muutunud?

Juurde on tulnud kulutõhusus. Kindlasti on lisandunud vajadus rohkem arvutada ja matemaatiliselt mõelda. Ravimit arendades tahetakse see lõplik otsus teha õigel ajal. Ei minda enam nii suure riski peale, kuna see on liiga kulukas. Aga igal mündil on omad head ja vead. Ühte pidi hoitakse nii kulusid kokku, aga teisalt võib mõni teaduslik avastus jääda seetõttu tegemata, sest minnakse kindla tulemuse peale.

Hull teadlane kaob vahepealt ära?

Jah. Sest meil ei ole enam ressurssi tema ideid rahastada. Aga kuna see tõenäosus, et midagi võib tulla on väike, siis me jätame selle ressursi sinna panemata.

Kui varem valis patsiendile ravimi arst, siis nüüd teeb seda paljuski rahastaja ehk haigekassa?

Jah, see liigub kogu maailmas samas suunas. Samas ravimid on muutunud üha täpsemaks ja ei saa kõigile n-ö ühe labidaga anda. Et anname kõigile 10eurost rohtu ja kui ei tööta, siis võtame järgmise. Minu arust see kontseptsioon ei tohiks nii olla. Me oleme unustanud inimese. Kuna ravimid on läinud täpsemaks ja ühtlasi kallimaks, siis on vaja täpsemat diagnostikat, sest tuleb leida markerid, mille põhjal ravimit patsiendile määrata.

Oma nüansi lisab ka see, et elanikkond vananeb. Kui varem surid inimesed südamesurma või vigastussurma, siis nüüd elavad nad need üle ja saavad järgmised haigused. Sellega kasvab taas koormus ühiskonnale, raha on rohkem vaja, on vaja rahastamisotsuseid – mida ühiskond saab lubada ja mida mitte. Need otsused on läinud tehnokraatlikumaks, bürokraatlikumaks ja kõrvaltoimena hakkab inimene üha rohkem ära kaduma. Samuti unustatakse, et ka arsti töö maksab ja iga ravimi vahetuseks vajalik visiit maksab.

Ja millal loobuda inimese ravimisest, kui ta on juba näiteks 95 aastat vana…

Tekivad sellised eetilised ja inimkesksed küsimused. Kas me ühiskonnas räägime neist? Pigem mitte. Otsustaja ütleb, et nii on.

Paljud varem fataalsed haigused on muutunud tänapäeval krooniliseks?

Kui rinnavähk on näiteks õigel ajal avastatud, lõigatud, ravitud, siis on võimalik tegelikult terveks saada. Kui ma tulin 15 aastat tagasi Roche’i, siis onkoloogia tähendas surmahaigust. Nüüd me sellest enam nii ei räägi. See on kindlasti väga suur muudatus olnud.

Diabeedist või hüpertensioonist me tegelikult ei saa terveks. Haige võtab terve elu rohtu. Võib olla maksab see karp 10 eurot, kuid elu peale teeb see väga suure summa. Me ei ole ühiskonnas tegelikult lahti rääkinud, mida mõistame solidaarsuse all. Kas see tähendab ainult seda, et “sina maksad ja mina kasutan, kui mul on vaja” või sisaldab solidaarsus ka arusaama, et igaüks hoiab oma kallimat vara ehk tervist.

On traagiline, kui teed oma tervise heaks kõik, mis oskad ja siiski tabab sind raske haigus, kuid ühiskonnale pole sa kulutõhus. Oma tervisest mitte hoolivat “õige haigusega” patsienti aga ühiskond toetab. Need on valusad ja teravad teemad, kuid leian, et on aeg aruteludeks, mida me ühise raha eest saame.

Kuna ravimid lähevad üha kallimaks, siis kas see hakkab kuidagi ka nende arengut pidurdama?

Ma ei usu seda. Ideede genereerimine tuleb ikkagi suurtest riikidest ja suurtest teadusasutustest. Mis aga muutub, on see, et potentsiaalita ravimite arendamine lõpetatakse varem ära. Muutuvad viisid, kuidas uuringuid tehakse. See vähene ressursi hulk sunnib innovatsiooni minema teist rada. Näiteks hakatakse rohkem kasutama päriselu andmeid. Mis on minu meelest väga õige, kuid rahastaja tahab randomiseeritud kontrollitud uuringuid. Kui meil on olemas aga reaalelu andmed ja neid patsiente on ülemaailmselt palju, siis sealt pealt saaks küll vaadata, kas ravim töötab või mitte. Kindlat kontrollitud tingimustega uuringud ei kao täielikult muidugi kunagi ära.

Mida peaks tooma personaliseeritud meditsiin?

Peaks tooma parema tulemuse nii inimesele kui ka rahastajale, sest ravi peaks olema odavam. Aga selleks me peame leidma haiguse markerid. Vaadatakse selle konkreetse kasvaja geeniprofiili, kuidas see sobib inimese profiiliga ja sellele lisandub veel molekulaarne hindamine. Vaadatakse, kas inimene on kiire metaboliseerija või aeglane. 10 aasta pärast on meil info hulk inimese kohta niivõrd suur, et on vaja juba arvuti võimekust, et seda analüüsida. Ma arvan, et arstidele on otsustustugesid hästi palju juurde vaja.

Juba esimesed uuringud on näidanud, et personaliseeritud onkoloogia pikendab inimeste elu ja langetab tervishoiukulusid. Ütleme taas, et see on meie jaoks liiga kallis. Aga küll see 10 aasta jooksul tuleb ka meile. Kuid siis on vaja paradigma muutust ja ka rahastaja peab ütlema - jah, ma usun päris elusse. Jah ma usun, et konkreetne inimene saab sellest abi. Peab tulema tulemuspõhine rahastamine.

Ma ütleks, et see ei ole isegi ravimite teema. See on kogu tervishoiu teema. Me räägime tervishoius ainult sisenditest. Palju maksab ravijuht, kui palju raha läheb tervishoidu. Me ei mõõda absoluutselt seda, mida me saame. Kui palju tervema inimese me saame, kui hästi ta oma kroonilise haigusega hakkama saab ja suudab ühiskonda panustada. Pereellu panustada. Ma saan aru, et seda on raske mõõta, aga Eesti ei oleks siin pioneer. Neid riike, kus seda tehakse on – näiteks Hollandis kasutatakse seda hästi palju.

Kuidas nad Hollandis tulemust mõõdavad?

Seal on analüüsitud 50 enam levinud haiguse puhul see, mida patsient tahab. Toome näiteks eesnäärmevähi. Kui meestelt uurida, kas nad tahavad olla täiesti haigusvabad või säilitada elukvaliteeti ehk seksuaalset võimekust, siis mehed tahavad pigem teist. Loomulikult on seal ka rahvusvahelised ravijuhised, kas ja kuidas on neid järgitud ja siis lõpuks mõõdetaksegi, et ühes keskuses tuleb haige sellise diagnoosiga, ta elab nii kaua, ta elukvaliteet on selline, võrdleme teise keskusega.

Hästi oluline on ka see, et kellelegi ei hakata näpuga näitama, et seal on halvasti, vaid igaüks saab ise analüüsida, mida meie saame teha, et meil oleks ka parem. Siin on neljandal võimul väga oluline roll, sest selline näpuga näitamine ja halvustamine pidurdab enesepuhastumist ja arengut.

Raportis väideti, et üha enam ravimeid liigub retseptuurist käsimüüki.

See ennustus ei ole täide läinud ei meil ega mujal maailmas. Taas, ravimid on läinud väga keeruliseks. Ka vanad, klassikalised rohud. Ma olen enam kui kindel, et tänapäevaste nõuetega ei oleks võimalik aspiriini üldse ravimite nimekirja panna. See on tõsiselt ohtlik ravim.

Tõsine mürk…

Tänapäeval jälgitakse ravimite ohutusprofiili palju enam. Nõudeid, kui ravim on turule tulnud, mida ja kuidas jälgida, on oluliselt rohkem. Infovoldikuid arstidele, õdedele, patsientidele, kuidas ja mida jälgida on rohkem. See tähendab teisipidi ka seda, et mitte ainult ravimi turule toomine, vaid ka selle siin hoidmine on muutunud kulukamaks. Globaliseerunud maailmas jooksevad samas ka väikestest riikidest ohu märgid välja ja kumuleeruvad. Ravimiametid said alguse ju Talidomidi juhtumist. Paljud asjad inimkonna ajaloos saavad alguse kellegi õnnetuse või elu hinnaga.

Tulevikus muutub rahastamine siis üha keerulisemaks?

Haigused ei kao kuskile. Me võime ju mõelda, et ravimitööstus on kõik haigused välja mõelnud, paraku nii see ei ole. Küsimus on selles, kui hästi me haigustega hakkama saame, kui vähe kõrvalabi vajame, kui kaua elame ja kui palju ühiskond suudab sellesse panustada. Tõenäoliselt Bismarcki mudel enam ei tööta ja me elamegi sellisel murrangulisel ajal, kus maksumaksjaid jääb vähemaks, elanikkond vananeb, tehnoloogia areneb.

Kust see piir tuleb, kus me ütleme, et sõbrad, see on nüüd kõik, mis me saame ühise rahakoti eest? See ei peaks puudutama ainult ravimeid. Samamoodi on see meditsiinitehnika – ka diagnoos on läinud nii täpseks. Mis me selle täppisdiagnoosiga siis teeme, kui me pärast ravida ei saa? Kas sel on siis üldse mõtet?

Need, kes tervishoiusektoris on ja eelkõige suunanäitajad – poliitikud peaks endale mõtestama, kuhu me läheme. Kui me inimkesksest lähenemisest ei räägi, siis kõik muutubki järjest tehnokraatlikumaks.

Intervjuu ilmus 11. septembri Meditsiiniuudiste paberlehes.

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

4. detsember 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

november 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.