Riigikontroll: EMOs on kergemate kaebustega patsientide osakaal ligi 60%

EMO osakonnas regionaalhaiglas.
EMO osakonnas regionaalhaiglas.

Riigikontrolli hinnangul on lahendamata probleemid pere- ja eriarstiabis viinud olukorrani, kus erakorralise abi osutamiseks mõeldud osakondadesse (EMO) pöördub üha rohkem inimesi, kes üldjuhul kiiret erakorralist abi ei vaja.

2017. aastal oli pöördunutest selliseid patsiente juba üle poole. Inimesed peaksid abi saama ennekõike perearsti juurest, sest nii oleks võimalik vähendada ülekoormusest tingitud ootejärjekordi EMOs ja hoida kokku kulusid – lihtsate hädade ravi EMOs on keskmiselt ligi neli korda kallim kui perearsti juures.

Olukorra normaliseerumist takistavad eelkõige perearstiabi ebaühtlane tase ja kättesaadavus, pikad ravijärjekorrad eriarstiabis, puudulikud ja läbi mõtlemata infotehnoloogilised lahendused ning patsientide erinevad eelhoiakud ja teadlikkus.

Eestis tehti 2017. aastal EMOsse ca 462 000 pöördumist, mida on 13% enam kui 2010. aastal. Pöördujaid oli ligi 300 000 ehk iga neljas Eesti elanik. Ligikaudu 5% pöördumiste korral oli patsiendi seisund eluohtlik.

19 EMOst kaheksas tehtud ankeetküsitluse järgi oli ülejäänud pöördumistest, v.a traumad ja laste pöördumised, 49% puhul tegu terviseprobleemidega, mille puhul oleks patsienti võinud aidata perearst. Selliseid juhtumeid oli 2010. aastal vähem – 39%.

Eelmisel aastal oli näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMOs nende patsientide osakaal, kes pöördusid EMOsse kergemate terviseprobleemidega, kuid kes oleks võinud saada abi hoopis perearstilt, 55%.

Kokku oli 2017. aastal selliseid EMOsse pöördunud patsiente, kelle seisund ei eelda üldjuhul vältimatu abi osutamist ja kes oleks pidanud saama abi mõnelt muult tervishoiutasandilt, 57%.

EMOde ülekoormatus on tekitanud ka olukorra, kus ligi viiendikul pöördumistest ei jõutud õigel ajal määrata, kui ohtlik on patsiendi seisund, ja kümnendikul juhtudest ei jõudnud patsient ettenähtud aja jooksul arstini. Neist osa patsiente olid ka sellised, kelle seisund oli eluohtlik või potentsiaalselt eluohtlik.

EMO on tervishoiusüsteemis kõige kallim koht patsientide ravimiseks. Näiteks kulub Põhja-Eesti Regionaalhaigla ning Tartu Ülikooli Kliinikumi EMOs kergemate terviseprobleemidega pöördumiste puhul arvestuslikult ligi neli korda enam raha kui keskmiselt perearsti vastuvõtul. EMO muudab kulukamaks eriarsti vastuvõtt ning seal tehtavad täiendavad uuringud ja protseduurid.

2017. aastal oli EMO raviarvete maksumus kokku ca 153 miljonit eurot, see sisaldab ka haiglaravi kulusid, kui inimene hospitaliseeriti EMOst. Samal aastal kulus perearstiabile kokku 114 miljonit.

Audit näitas, et tekkinud olukorra põhjused on järgmised:

Perearstiabi kvaliteet ja kättesaadavus on ebaühtlane. 40% kergemate kaebustega EMOsse pöördujatest tõid pöördumise põhjuseks, et nad ei saanud õigel ajal perearsti vastuvõtule. 25% ei soovinud erinevatel põhjustel perearsti juurde pöörduda. Lisaks on Eestis vähe perearste, kes teevad tööajaväliseid vastuvõtte — kokku 9%. Seejuures on nende jaotus üle Eesti ebaühtlane. Näiteks puudus 2017. aastal tööajaväline vastuvõtt pea pooltes Eesti maakondades, aga ka suuremates linnades nagu Tartu ja Pärnu.

Samas näitab statistika, et kergemate kaebustega patsientidest ligi 60% pöördub EMOsse tööpäeviti vahemikus kell 8–18 ehk ajal, mil perearstikeskused on enamasti avatud ja patsient oleks saanud pöörduda perearsti poole.

2017. aasta perearstipraksiste kvaliteedihindamisest selgus, et kõrgemale tasemele vastavaid praksiseid oli 43%. Ülejäänud praksised asetusid madalamale tasemele või polnud neid veel hinnatud. Vaatamata sellele, et hindamised toimuvad alates 2009. aastast, pole senini kordagi hinnatud ca 1/3 perearstipraksistest ehk puudub teadmine selle kohta, millisel tasemel need praksised on.

Ühtlasi kinnitasid perearstide ebaühtlast kvaliteeti auditi käigus tehtud Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsi eksperditöö tulemused – ca viiendikul juhtudest oli seljavalu, hüpertoonia või alumiste hingamisteede infektsioonidega EMOsse pöördunud patsiendi perearsti varasem tegevus olnud ebapiisav. Näiteks polnud perearst suunanud patsienti edasi eriarsti juurde, vajalikule uuringule või kirjutanud välja ravimit. Enamasti oli perearsti tegevus siiski piisav.

Juhul kui patsient ei saa abi perearsti juurest, otsib ta seda mujalt. Praeguses tervishoiusüsteemis on lihtsaim ja kiireim alternatiiv pöörduda EMOsse.

Katmata ravivajadus eriarstiabis toob kaasa pikad ravijärjekorrad. Eriarstiabi rahastamine ei kata Eesti inimeste vajadust ravi järele. 2018. aastal on haigekassa arvutuste kohaselt kokku 245 000 rahastamata ravijuhtu. Need on haigekassa hinnangul juhud, kus inimesel oleks vaja arsti juurde minna, kuid haigekassal raha selle eest tasuda ei ole. Käesoleva aasta ravivajaduse katmiseks on puudu 52 miljonit eurot.

Eurostati andmed aga kajastavad seda, kui palju inimesi arvab, et nad ei ole pika ravijärjekorra tõttu saanud õigel ajal arsti vastuvõtule – Eestis on see tunnetuslik näitaja Euroopa suurim. Pikad ravijärjekorrad on üheks EMOsse pöördumise põhjuseks.

Pere- ja eriarsti rahastamissüsteem soodustab suurt arvu EMO-visiite. Haiglate huvi on saada kätte võimalikult suur osa rahast, mida lepingumaht võimaldab, ning EMOsse pöördumised on üks viis seda teha. Kui patsient pöördub EMOsse lihtsa, sisuliselt perearsti pädevusse kuuluva tervisemurega, siis saab haigla sellegipoolest tasu teenusepõhiselt ehk eriarsti vastuvõtu eest. Seega puudub haiglatel rahaline motivatsioon EMOsse pöördumiste arvu vähendada. Siiski tuleb silmas pidada, et mida enam kulub ravikindlustuse raha EMO-visiitidele, seda vähem jääb plaanilise ravi tarbeks ning see põhjustab omakorda pikemaid ravijärjekordi.

Perearstiabi rahastatakse pearahapõhiselt. Perearsti sissetulek ei sõltu sellest, kas ja kui kiiresti ta ägeda terviseprobleemiga patsiente vastu võtab või kui tihti ning milliste tervisprobleemidega tema nimistu patsiendid EMOsse pöörduvad. Teisisõnu puudub perearstidel rahaline motivatsioon vältida oma nimistu patsiendi visiiti EMOsse, sest juhul kui patsienti ravitakse mujal, ei kaota perearst rahas ja säästab oma tööaega.

Mitmete haiglate esindajad tõid auditis välja, et nende teeninduspiirkonnas on perearste, kes suunavad patsiente EMOsse, vaatamata sellele et patsiendi seisund selleks alust ei anna.

Seega puudub tervishoiusüsteemi osapooltel rahaline motivatsioon vähendada kergete terviseprobleemidega pöördumisi EMOsse.

Puudulikud infosüsteemid takistavad perearstide ning EMO koostööd patsientide ravimisel. Praeguses tervishoiukorralduses ei saa perearst teavitust selle kohta, kui tema patsient on pöördunud EMOsse. Perearst saab oma nimistu patsiendi EMO-visiidist teada ainult siis, kui patsient või tema lähedane talle seda ütleb. Vajaliku info puudumise korral ei oska perearst aga EMO-visiidi järel õigel ajal sekkuda ning patsiendile vajalikku järgnevat ravi määrata. Ka EMOs vastu võtval arstil ei ole võimalik alati saada ülevaadet patsiendile varem tehtud uuringutest, protseduuridest ning määratud raviskeemist, sest tervise infosüsteemi jõuab info viitajaga.

Patsientide teavitamine ei toimu süsteemselt. Patsientide käitumine nii EMO külastamisel kui ka enne ja pärast seda viitab vähesele teadlikkusele, kuhu oma terviseprobleemiga pöörduda ja kas üldse on vaja pöörduda.

Näiteks ei teadnud osa kergemate probleemidega EMOsse pöördunud patsientidest, et perearst oleks saanud neid aidata. Ühtlasi puudus teadmine sellest, et perearsti vastuvõtule saab ka erakorraliselt minna. Kui välja arvata traumad ja mürgistused, siis ei olnud ülejäänud probleemidega aasta jooksul enne EMO-visiiti kordagi perearsti külastanud 11% patsientidest. ning aasta pärast visiiti 12% patsientidest. Kõnekas on ka see, et perearsti juures ei käinud sama terviseprobleemiga (v.a traumad ja mürgistused), millega pöörduti EMOsse, enne ja pärast visiiti vastavalt 78% ja 71% patsientidest.

Seega ei pöördu ka pärast EMO-visiiti osa patsiente järgnevaks raviks perearsti poole ega järgi etteantud raviskeemi. Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsi tehtud eksperditööst selgus, et seljavalu, hüpertoonia ja alumiste hingamisteede infektsiooniga patsientide EMOsse pöördumisele eelnenud tervisekäitumine (sh pere- ja eriarsti külastamine, ravimite võtmine, uuringutel käimine) oli puudulik 49%-l juhtudest. EMO-le järgnev tervisekäitumine oli puudulik 34%-l juhtudest.

Praegune tervishoiukorraldus on jätnud selgitustöö selle kohta, milliste probleemidega EMOsse minna, peamiselt arsti, õe või tervishoiuasutuse hooleks. Seetõttu lähtuvad soovitused pigem konkreetse asutuse personalist ja töökorraldusest. Vaja on süsteemset teavitamist nii, et patsient saaks tervishoiusüsteemi kõigilt tasanditelt ühesuguse sõnumi.

Ravikindlustamata inimesed jõuavad EMOsse kehvema terviseseisundiga, mistõttu on ravi kulukam. Kuna muule arstiabile on ravikindlustamata inimeste ligipääs piiratud, pöörduvad nad EMOsse sageli alles siis, kui terviseprobleem on süvenenud. Seetõttu on ravikindlustamata isikute ravi kulukam. Haigekassa andmetel oli 2017. aastal nende keskmine EMO ambulatoorse raviarve maksumus ca 27% (84 vs. 66 eurot) ning EMOst hospitaliseeritud patsientide statsionaarse raviarve keskmine maksumus ca33% (2395 vs. 1803 eurot) suurem kui ravikindlustatutel.

Riigikontrolör Janar Holm ütles auditi tulemusi kommenteerides:

„Patsiendi ravimine erakorralise meditsiini osakonnas on praeguses tervishoiusüsteemis kalleim viis seda teha. Teisisõnu on erakorralise meditsiini osakonnast saanud koht, kus lahendatakse teiste tervishoiutasandite kitsaskohad, kuid kallimalt.

Lahendused selleks, et erakorralise meditsiini osakond saaks toimida eelkõige vältimatu abi pakkujana, peituvad teistes tervishoiutasandites ning ei seisne ainult lisaraha juurde andmises. Vaja on lühendada eriarsti ooteaegu, kasutades senisest enam e-konsultatsiooni ning rakendades ühtset digiregistratuuri; perearstiabi kvaliteeti tuleks parandada, kaasates mentorid, kes aitaksid järele kehvema tasemega perearstipraksiseid; uute tervisekeskuste loomine annab võimaluse pikendada vajadustele vastavalt nende lahtiolekuaega nii tööpäevaõhtuti kui ka lühiajaliselt nädalavahetuseti.

Tähelepanuta ei saa jätta ka patsientide teadlikkust ja käitumise suunamist. Selle üheks võimaluseks on hakata kergemate terviseprobleemidega patsiente telefoni teel nõustama enne erakorralise meditsiini osakonda pöördumist, et suunata nad sobivaimasse erakorralisse vastuvõttu, perearsti juurde või anda juhtnöörid, kuidas terviseprobleemile kodus lahendus leida.

Nende lahenduste teostumise esimeseks eelduseks on, et Sotsiaalministeerium võtab koos Eesti Haigekassaga senisest suurema juhtrolli tervishoiusüsteemi arendamise juhtimisel.“

 

Lisa kommentaar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

4. detsember 2018

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

november 2018

Laadi PDF

Tervise­uudised

november 2018

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.