Vaktsineerimine: osadel ununeb, paljud aga lükkavad tagasi

Tervisekassa ja tervisamet toonitavad nn vanade nakkushaiguste vastu vaktsineerimise olulisust, mis osal inimestest lihtsalt ununeb, aga palju rohkem on seotud müütidega, mis vaktsineerimist kui kahjulikku tegevust saadavad.

Vaktsineerimine

Foto: Shutterstock

Viimase kümne aasta jooksul on Eestis pidevalt vähenenud laste vaktsineerimine ohtlike nakkushaiguste vastu. Seetõttu oleme jõudnud olukorda, kus meil on reaalne oht raskete nakkushaiguste tagasitulekuks, tõdes tervisekassa viimases podcastis.

Samuti unustavad täiskasvanud, et iga 10 aasta tagant peab uuendama difteeria/teetanuse vaktsiini. Terviseamet tuletab kõigile täiskasvanutele meelde, et difteeria ja teetanuse vaktsiini tuleb korrata iga kümne aasta tagant. Mõlema haiguse eest kaitsev liitvaktsiin on täiskasvanutele tasuta. Difteeria ja teetanuse vastase vaktsineerimisega alustatakse kolmandal elukuul. Teine ja kolmas vaktsineerimine tehakse kuuenädalaste vahedega, neljas lapse teisel eluaastal. Seejärel revaktsineeritakse lapsi 6-7aastaselt ja 15-16aastaselt, edasi peab inimene juba ise selle eest hoolitsema, et iga kümne aasta tagant oma kaitset uuendada.

Loe lisaks

Irina Filippova: Oluline on tagada karjaimmuunus

Terviseameti nakkushaiguste epidemioloogia osakonna peaspetsialist Irina Filippova nentis terviseameti veebiraadios, et nakkushaigused ei tunne riigipiire. „Globaliseerunud maailmas võivad haigusetekitajad levida ühe päeva jooksul suvalisest maailma paigast teise. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on Euroopas viimastel aastatel suurenenud nakatumine vaktsineerimisega ennetatavatesse haigustesse, mille levikut pole aastakümneid nähtud. Näiteks registreeriti Euroopas 2022. aastal 331 difteeria haigusjuhtu, millest üks lõppes surmaga, aasta varem oli Tadžikistanis lastehalvatuse puhang ning 2018. aastal suri Lätis läkaköhasse vaktsineerimata laps. Aastatel 2017‒19 oli Euroopas leetrite puhang, haigestus üle 200 000 inimese,“ tõi Filippova näiteid piiri tagant. Kuid puutumata pole jäänud ka Eesti, meenutagem näiteks 2018. aasta leetripuhangut Saaremaal. Ka punetistest ja mumpsist pole me 21. sajandil puutumata jäänud.

Vaktsineerida on ohutum kui põdeda

Filippova selgitas, et immuunsüsteemi ülesanne on tunda ära, meelde jätta ja asuda kiiresti võitlusse haigusetekitajatega, millega keha võib elu jooksul kokku puutuda. „Vaktsineerimine on organismile kindlasti vähem koormav ja ohutum viis immuunsuse saavutamiseks, kui nakkushaiguse läbipõdemine. Ei ole võimalik ette ennustada, kui raskelt keegi haigust põeb ja millised võivad olla selle tagajärjed. Vaktsiini abil omandatud immuunrakud tunnevad haigusetekitaja ära ja ei lase üldjuhul sellesse haigusesse haigestuda,“ kirjeldas Filippova.

Ometi püsib visalt ringluses müüt, justkui vaktsineerimine nõrgestaks immuunsüsteemi. Tegelikult on asi vastupidi – vaktsineerimine aktiveerib ja treenib immuunsüsteemi, võimaldades kaitsta keha haigusetekitajate eest, millega me varem kokku pole puutunud. „Vaktsiinid ei saa põhjustada haigust, kuna sisaldavad nõrgestatud või surmatud haigusetekitajaid või nende osakesi,“ selgitas Filippova.

Valeinfo mõjutab inimeste otsuseid

Filippova nentis, et internetis ja meedias levib vaktsineerimise kohta vastuolulist infot: „Vaktsineerimisvastased tekitavad palju kahju sellega, et levitavad erinevate meediakanalite kaudu aktiivselt väärinfot. Eesti tervishoiusüsteem on üles ehitatud tõenduspõhisele meditsiinile ja teadusele, mis on piisavalt tõestanud, et tänapäevased vaktsiinid on efektiivsed ja ohutud. Oma lapse vaktsineerimise üle otsustamisel tuleb lähtuda vaid ametlike infoallikate infost (näiteks https://ta.vaktsineeri.ee) ja vajadusel küsida nõu spetsialistilt, eeskätt oma perearstilt-õelt või raviarstilt. Spetsiifilistes küsimustes on võimalik pöörduda nõu saamiseks ka infektsioonhaiguste arstide, terviseameti või ravimiameti poole,“ juhendas Filippova.

Kuid miks on vaja nakkushaiguste vastu vaktsineerida just imiku- ja lapseeas? Filippova selgitas, et eesmärk on optimaalse immuunvastuse kujundamine. „Emalt saadud antikehade tase langeb imikul paari kuu jooksul, seetõttu on tähtis alustada lapse vaktsineerimisega õigel ajal vastavalt immuniseerimiskavale. Tuleb meeles pidada, et mõned nakkushaigused on eriti ohtlikud just imikutele ja väikelastele, näiteks rotaviirusenteriit (viiruslik soolenakkus) võib imikul kulgeda väga raskelt. Ka läkaköha on just neile eriti ohtlik, enamik surmajuhtumeid on alla kolme kuu vanuste imikute hulgas,“ nentis Filippova.

Peagi saavad lapsed, keda vanemad vaktsineerida ei lubanud, täiskasvanuks. See võimaldab neil ise oma vaktsineerimise üle otsustada, kuid kas lapseeas saamata jäänud vaktsiine üldse saab täiskasvanuna teha? Irina Filippova: „Kui inimene jäi lapsena vaktsineerimata läkaköha, poliomüeliidi, leetrite, mumpsi, punetiste, B-viirushepatiidi ja HPV vastu, siis täiskasvanuna on nende haiguste vastu vaktsineerimine võimalik, kuid oma raha eest. Immuniseerimiskava näeb ette täiskasvanute tasuta vaktsineerimist difteeria ja teetanuse vastu.“ Ühtlasi tuleb arvestada, et vaktsiinid võivad erineda laste vaktsiinidest ja nende efektiivsus või olla madalam, samuti võib vaktsineerimisskeem olla teistsugune. Täiskasvanuid ei vaktsineerita üldjuhul Haemophilus influenzae tüüp b, rotaviiruse ja tuberkuloosi vaktsiinidega, sest need on näidustatud lastele.

Eestis vaktsineeritakse lapsi immuniseerimiskava alusel 13 vaktsineerimisega välditava nakkushaiguse vastu: B-viirushepatiit, difteeria, teetanus, läkaköha, poliomüeliit ehk lastehalvatus, mädane ajukelmepõletik (Haemophilus influenzae tüüp b), punetised, leetrid, mumps, rotaviirusnakkus, tuberkuloos, HPV ja gripp.

Neist üheksa esimese tõve vastu oli 2010. aastal Eesti kaheaastastest lastest vaktsineeritud 95–96 protsenti, kuid 2021. aastal napilt alla 90 protsendi. Maailma Terviseorganisatsioon soovitab enamiku nende haiguste korral 95protsendilist vaktsineerimisega hõlmatust.