Perearst Lembi Põlder on üks moderaatoritest 16. mail toimuval onkoloogiakonverentsil “Paradigma muutused”.
Kui valmis on perearstid praegu märkama onkoloogilise haiguse ilminguid oma nimistu patsientide seas?
Perearstid jälgivad kõik oma nimistu patsiente kõikide krooniliste ja ägedate haiguste suhtes. Väga suur osa perearsti tööst on profülaktiline – elustiili nõustamine ja suur osa on ka psühholoogilisel nõustamisel. Onkoloogiline haigus ei erine selles osas teistest tõsistest haigustest. Onkoloogiline haigus on diferentsiaaldiagnoosina alati nimekirjas, kui patsient pöördub ebaselgete kaebustega.
Millist rolli peaks kandma perearst ravi ajal või on kõik korraldus suuresti ikka eriarstiabi käes?
Onkoloogilise ravi korraldus ja ravi on suuresti eriarstiabi käes ja ma olen seda meelt, et nii võiks see ka jääda. Väga oluline on, et patsiendi haigusloo epikriisid jõuaksid õigel ajal digilukku, raviskeemid oleks nähtavad jne. Meil on kasutusel andmevaatur ja tänu sellele on patsiendi jälgimine ja toetamine oluliselt lihtsamaks muutunud. Perearsti roll on ravi ajal pigem toetav, aga toetada saab paremini, kui me oleme paremini informeeritud.
Pärast ravi lõppu, kuidas saab esmatasand toetada inimese taastumist ja tema tervise jälgimist? Mis on ideaalmudel?
Ideaalis peaks peale ravi lõppu olemas olema selged juhised – millal tulla kontrolli, mida jälgida ja mille puhul on vaja uuesti onkoloogile tagasi suunata. Ideaalmudelis oleks patsiendile olemas peale ravi lõppu olemas ka psühholoogiline tugi.