Riik on süsteemi ühe otsa teinud nii läbipaistvaks kui võimalik, samas summutades teise otsa, mis võimaldaks arste end kaitsta. Arstid on hämmingus ja häiritud, kui avalik on kõik nende kohta käiv info, ja see kõik on pealegi seaduslik. Üldsus näeb arstide dividende, mis ravimifirmaga teeb ta parasjagu uuringut ja kelle toetusel sõidab väliskonverentsile. Loomulikult kasutab ajakirjandus sellise maiuspala ära, kuna tõepoolest tekib küsimusi, millal tuleb tagasitasumise tund. Eesti ajakirjandus on ju päris hästi paljastanud korruptsiooni ja terved põlvkonnad ajakirjanikke on töötanud usus, et ausus ja läbipaistvus ennekõike. See on hea, puhastav ühiskonna jaoks.
Küll aga ei võimalda needsamad avalikustamist lubavad seadused arste end hiljem kaitsta. Kahjuks ei ole avalikud ega ole võimalik ka lihtsate päringutega teha selgeks, milliste ravimifirmade retsepte nad hiljem välja kirjutavad. Isegi digiretsepti ajastu pole seda lahendanud. Ühelt poolt piirab just siin andmekaitseseadus (vaja on arsti nõusolekut tema andmeid töödelda) ja teiselt poolt pole võimalik ilma spetsiaalse auditita selliseid päringuid digisüsteemist tehagi. Võhikule tundub ju lihtne: süsteem võiks talletada selle info, kui palju kirjutas keegi toimeainepõhiseid, palju nimetusepõhiseid retsepte, ja hiljem andmeid töödelda. See pole aga praegu võimalik.