28. november 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Arutelud patsientide vaba liikumise küsimuses on võtnud üles korralikud tuurid – riigid on oma ettepanekud teinud ja direktiivi arutatakse Euroopa Parlamendi komisjonides.

“Sellega tegeleb kolmandik komisjonidest, mis näitab dokumendi tähtsust,” ütles Euroopa Parlamendi liige Siiri Oviir.Arutelud on muuhulgas käinud selle üle, kas kuumaveeallikad peaksid kuuluma tervishoiuteenuste nimekirja. Teravaid küsimusi tekitab ka alternatiivmeditsiini reguleerimine. “Võib-olla oleme Euroopas liiga kinni oma tavameditsiinis ja see teema vajaks laiemat arutelu,” tõi saadik näite. Direktiiv võetakse suure tõenäosusega vastu järgmise aasta veebruaris. Sisuliselt tähendab direktiiv Eesti patsiendi jaoks seda, et kui ta soovib oma algatusel minna teise ELi riiki arsti juurde, siis on tal õigus saada hüvitist haigekassast. Seda juhul, kui teenus on ka Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus. Haigekassa hüvitab välisriigis ostetud teenuse ainult Eestis kehtestatud piirhinna ulatuses.“Kuna teenuste hinnad on erinevates riikides väga erinevad, siis tuleb arvestada, et suur osa kuludest jääb patsiendi enda kanda,” ütles haigekassa juriidilise osakonna juhataja Vaike Näripea.Näiteks maksab Eestis normaalne füsioloogiline sünnitus hinnakirja järgi 11 385 krooni, Rootsis aga 66 000 krooni. Seega eestlane, kes tahab oma lapse Rootsis ilmale tuua, peab ise välja käima 54 615 krooni.Tallinna Arstide Liidu juhatuse esimees Toomas Kariis usub, et mida raskem on tulevikus pääseda arsti vastuvõtule siin, seda suurem tung ja huvi on selle vastu väljaspool Eestit. Tema sõnul on arstide käest patsiendid tänagi küsinud, kas Eesti haiglatel on organiseeritud ravialast koostööd välisriikidega ja kas meie arstid suunavad haigeid välisriikidesse ravile. Tavapraktika see pole.Kariis näeb suuremat kasutegurit välisriikide abistavas rollis nendel kallitel teenustel, mille võimalused on Eestis suhteliselt piiratud – näiteks elundidoonorlus. “Eestis võiks olla paremad võimalused maksa siirdamiseks,” tõi ta näite oma eriala, gastroenteroloogia kitsaskohast. “Kindlasti on Eestis haigeid, kes vajaksid soole, kopsu või südame siirdamist. Sellistel juhtudel võiks jõud mõne teise riigiga ühendada,” lausus ta.