Pigmendilaikude mitu palet

Tavalisemad hüperpigmentatsiooni põhjused on melasma, solaarlaigud ja põletiku­järgne hüper­pig­mentatsioon. Muud põhjused on harvemad.
Tavalisemad hüperpigmentatsiooni põhjused on melasma, solaarlaigud ja...

Augustikuus saabunud suvi ja päike on palju rõõmu pakkunud, kuid samas paljusid kurvastanud nahapigmendi liigse tumenemisega. 

Tavalisemad hüperpigmentatsiooni (HP) põhjused on melasma, solaarlaigud ja põletikujärgne hüperpigmentatsioon (PIH), kuid liigne pigment võib tekkida ka fotosensitiivsete reaktsioonide või süsteemse haiguse (nt Addis­soni haigus) tagajärjel või teadmata põhjusel. Harva võib liigse pigmendi põhjuseks ­olla eluohtlik haigus nagu melanoom.

Melasmat iseloomustavad sümmeetrilised, pigmenteerunud laigud põskedel, otsmikul ja ülahuule kohal, mis tumenevad pärast päikesele eksponeerimist. Melasma etioloogia ei ole veel täielikult selge, kuid selle tekkel on tugev seos östrogeenhormoonidega. Probleem esineb sagedamini naistel (90%) ja intensiivistub raseduse või suukaudsete rasedusvastaste pillide võtmise või hormoonasendusravi ajal ning ka menopausis. Pigment tavaliselt taandub pärast sünnitust või pillide ärajätmist, kuid võib olla püsiv.

Oluline roll on ka geneetilistel teguritel ning mõnikord on soodustavateks faktoriteks fotosensibiliseerivad ravimid, kerge munasarjade, kilpnäärme või maksa düsfunktsioon ning teatud kosmeetikatooted. 1/3 juhtumeid on idiopaatilised. Väliskeskkonna mõjudest on määravaima tähtsusega UV-kiirgus, sealhulgas nähtav valgus. Pigment melasma laikudes võib asuda nii epidermises kui ka dermas, olles sagedamini kombineeritud.

Liiga palju päikest

Solaarlaigud on kõige tavalisemad healoomulised pigmenteerunud laigud, mis tekivad kroonilise päikesekiirguse mõjul päikesele eksponeeritud nahale (nägu, käte selgmised pinnad, selja ülaosa) eelkõige keskealistel või vanematel inimestel ning püsivad aasta ringi. Läätslaigud noorematel inimestel (alla 40 a) on tõendiks liigsest päikesevõtust lapseeas või solaariumite kasutamisest.

Laigud suurenevad üldjuhul aeglaselt ning võivad laatuda. Kõikides läätslaikudes on mõningal määral suurenenud melanotsüütide arv epidermise basaalkihis (need ei moodusta aga pesasid nagu pigmentneevustes), kuid just solaarlaikudes on tüüpiliselt suurenenud ka melaniini tootmine. Kuigi läätslaike nimetatakse rahva­suus ka maksalaikudeks, ei ole neil süsteemse haigusega mingit seost.

Oluline on eristada läätslaike teistest melanotsüütsetest kolletest (melanotsüütsed neevused, lentigo maligna, melanoom), kuid ka vähieelsetest seisunditest nagu pigmenteerunud aktiiniline keratoos.

Mõnikord võivad solaarlaigud sarnaneda madalamate seborroiliste keratoosidega (SK) ehk rahvakeeles käsnadega, mis on pruunikad kuni mustjad rasuse väljanägemisega (nagu liimitud) keratootilise pinnaga naastud valdavalt rohkete rasunäärmetega piirkondades (nägu, õlad, rind, selg).

Vaatamata oma koledale väljanägemisele on SKd täiesti healoomulised, kuid on esinenud ka juhtumeid, kus SK sees peidus on düsplastiline neevus või maliigne melanoom.

Lentigo maligna (LM) võib olla väga sarnane tavalise läätslaiguga, kuid on tavaliselt suurem (üle 20 mm), ebateravate servadega ning varieeruva pigmendiga. LM tekib vaid päikesele avatud nahal, sagedamini vanematel inimestel põskedel. Seda iseloomustab aeglane suurenemine mitmete aastate jooksul. Diagnoosi kinnitab biopsia, kus on näha epidermisega piirduv maliigne melanoom (melanoma in ­situ), mis võib mõnikord progresseeruda invasiivseks maliigseks melanoomiks.

Põletikujärgsed protsessid

Melaniini moodustumine võib järgneda igasugusele põletikulisele protsessile epidermises, nagu infektsioonid, allergilised reaktsioonid, mehaanilised vigastused, reaktsioonid ravimitele, fototoksilised lööbed, trauma (nt põletused) ja põletikulised haigused (nt lichen planus, erütematoosne luupus, atoopiline dermatiit, acne vulgaris).

Liigne pig­ment võib tekkida ka pärast ravi elektromagnetiliste seadmetega (ultraheli, raadiosageduslikud aparaadid, laserid jt), kuid ka näiteks mõnikord mikrodermabrasiooni või fraktsionaalse laseriga teostatud fototermolüüsi järel. PIH korral suureneb melanotsüütide aktiivsus ja melaniini tootmine ning melaniini graanulite transport ümbritsevatesse keratinotsüütidesse.

Lisaks satub põletikust tingitud basaalkihi kahjustuse tõttu pig­ment osaliselt ka derma ülemisesse osasse. PIH on sagedasem tumedanahalistel inimestel. Probleem paraneb järk-järgult pikema aja jooksul. PIH ravi võib olla raske ja pikaaegne ning kesta 6–12 kuud või isegi kauem.

Eksogeensete ainete (süsteemsed ravimid ja paiksed kemikaalid või ravimid) ja UV-kiirguse koosmõjul võivad tekkida fototoksilised või fotoallergilised reaktsioonid. Neist esimesed on tunduvalt sagedasemad kui viimased. HP võib tekkida fototoksilise reaktsiooni lahenemise järel, kuid on harv pärast fotoallergilist reaktsiooni.

Sagedasemad fototoksilised ravimid on mõned antibiootikumid (tsiprofloksatsiin, tetratsükliinid, sulfoonamiidid jt), vähivastased ravimid, diu­reetikumid, südame­ravimid ja valuvaigistid, psühhiaatrilised ja akne ravimid (isotretinoiin), kuid reaktsioone võivad tekitada ka teatud paiksed ravimid (ketoprofeen, tretinoiin jt) või päikeseblokaatorid (tsinnamaadid, benzofenoonid, salitsülaadid) ja lõhnaained ning kontakt taimedega.

Diagnoosimine ja ravi

Selleks, et valida sobiv meetod pigmendihäire raviks, on esmalt vaja välja selgitada liigse pigmendi põhjus, võimalusel ravida probleemi ning kõrvaldada soodustavad faktorid. Patsiendilt tuleb võtta korralik anamnees, kindlasti hinnata koldeid dermatoskoopiliselt ning vajadusel võtta biopsia, kas siis diagnoosi täpsustamiseks või pahaloomuliste nahamuutuste välistamiseks. Woodi lambiga (340–400 nm) on võimalik hinnata pigmendi sügavust nahas.

Epidermaalne pig­ment ja selle piirid lambi all võimenduvad, dermaalne aga mitte. Kui HP paistab sinakasmust, võib kahtlustada suuremat kogust dermaalset pigmenti. Kõik ravimeetodid potentsiaalselt parandavad epidermaalset hüpermelanoosi, kuid mitte eriti dermaalset.

PH ravi on pikaaegne ning pigment taandub järk-järgult.

Sagedane on ka raviresistentsus või pigmendi taasteke ning seda kindlasti juhul, kui ei suudeta väga rangelt kaitsta nahka UV-kiirguse eest. Raviks kasutatakse erinevaid paikseid pigmendivastaseid tooteid, mida sageli kombineeritakse keemiliste koorimiste, laserite, IPL-protseduuride või krüoteraapiaga.

Pigmendihäireid ei tohi nii-öelda üle ravida. Igasugune kuumus või hõõrdumine nahas võib stimuleerida liigse pig­mendi deponeerumist trauma kohal.

Lisa kommentaar

  • Elo Kuum
    nahaarst, Fertilitase kliinik

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Seotud lood

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

12. veebruar 2019

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

veebruar 2019

Laadi PDF

Tervise­uudised

veebruar 2019

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.