Alajäsemete ateroskleroos – kiire tegutsemine päästab jala

Ida-Tallinna Keskhaigla alajäsemete ateroskleroosi meeskond, kuhu kuuluvad interventsionaalne kardioloog Sulev Margus ning veresoontekirurg Veronika Palmiste. Uurisime neilt, misjuhul patsient nende juurde suunata. Oma lugu jagavad ka kaks patsienti.

Veresoontekirurgi Veronika Palmiste ja kardioloogi Sulev Marguse sõnul on edu võtmeks koostöö erinevate spetsialistide vahel. Inimest esmaselt konsulteeriv veresoontekirurg tunneb ära, milliseid patsiente ähvardab amputatsioon ning otsustab raviplaani – kas tavapärane šunteeriv veresoontekirurgia või uuem, veresoonesisene ehk endovaskulaarne protseduur.

“Meie jaoks on elementaarne otsida ühiselt võimalusi inimesi aidata. Sellistele patsientidele on ülioluline jõuda võimalikult kiiresti veresoontekirurgi vastuvõtule ning sealt edasi raviprotseduurile või ka kordusprotseduurile,” selgitab doktor Margus.

Meeskond on tema kinnitusel teinud tõhusat tööd uute ravimeetodite juurutamisel Eestis ja leidnud toetust haigla juhtkonnalt, et uued ja efektiivsemad ravivõimalused patsientideni jõuaks.

Haigus, mis laastab tervet organismi

Ateroskleroosi näol on tegemist haigusega, mis on inimesi vaevanud aastasadu ning võib öelda, et arterite lupjumine jalgadel on sama levinud haigus kui infarkt või insult. Lisaks ei ole alajäsemete ateroskleroosi näol tegu vaid üht piirkonda hõlmava haigusega.

Pigem on tegu süsteemse haigusega, mis laastab kõiki veresooni kehas. Tihti on sellistel patsientidel ka kaasuvad haigused, mis tingitud samuti ateroskleroosist – näiteks koronaartõbi ja aju verevarustushäire.

Teise riskigrupina on ateroskleroosihaigete seas aasta-aastalt üha enam II tüüpi diabeetikuid. Diabeet on üks olulisemaid riskitegureid, mis kiirendab arterite lupjumise kulgu.

“Täna on meie eesmärgiks vähendada nii palju kui võimalik suurte amputatsioonide arvu. Ka amputatsioon on riskantne operatsioon, seega tuleks seda võimalust kasutada vaid juhul, kui muud ravivõtted ei ole tulemust andnud,” räägib Veronika Palmiste.

Kui traditsiooniliselt on olnud võimalik aidata patsienti, kelle arterite kahjustus ei ole nii difuusne ehk põlvelt ja jalalt on olnud võimalik verd kahjustunud arterisegmendist mööda juhtida, siis endovaskulaarse raviga on tema sõnul võimalik aidata ka neid, kellel ei ole materjali, millega šunteerida või ei ole see tehniliselt võimalik ulatusliku haiguse tõttu.

“Neid haigeid, kellel šunteerida saab, on üha vähem, sest kaasuvaid haigusi ja sellega seoses ka difuusset arterite lupjumist on üha enam,” selgitas veresoontekirurg. “Võib öelda, et endovaskulaarse ravi areng on elanikkonna vananedes üha kiirem, sest vajadus selle järele aasta-aastalt üha suureneb.”

Kas amputatsioon on tõesti ainuke lahendus?

Suuremahuline amputatsioon reiest või säärest on alati mingil hetkel kõige odavam ja tõhusam variant – siin ei ole kahtlust.

Samas tuleb tunnistada, et säärest või reiest amputatsioon on sandistava tulemusega. Just seetõttu ongi otsitud sellele kogu aeg alternatiivi.

“Statistika andmetel võib isegi kuni 30% patsientidest surra aasta jooksul pärast amputatsiooni. Siin on nii psühholoogilisi kui ka füüsilisi põhjuseid,” räägib Palmiste.

Amputatsioonijärgne elumuutus laieneb ka patsiendi lähedastele, kes peavad hakkama jäsemeta lähedase eest hoolt kandma.

Kui võimalus abivajajat kodus toetada puudub, on amputatsiooni läbi teinud inimene armetus seisus. “Toome näiteks kaks koos elavat pensionäri, kelle elukvaliteet ja hakkamasaamine sõltub paljuski sellest, kas nad suudavad oma kodus ilma kõrvalise abita harjumuspäraselt toimetada ja üksteisele toeks olla. Laiemalt vaadates tuleks arvestada kõiki kulusid eaka jalutu hooldamisel. Lähedased, KOV ja riik peavad siis lisapanustama ning sel juhul ei ole enam sugugi tegemist odavaima variandiga. Patsiendi hooldekodusse paigutamisel kannatab ka abikaasa majanduslik olukord, nüüd peab hakkama saama ühe pensioniga. Amputatsioon puudutab rohkemaid, kui vaid patsienti ennast,” selgitab doktor Palmiste.

Siinkohal tulebki tema sõnul appi endovaskulaarne ravi, mille eesmärgiks on pikendada jäsemete alleshoidmise kaudu elu ja pakkuda inimestele inimväärset eluõhtut. “Kui voodihaigeid mitte arvestada, siis jala säilitamine ja iseseisvalt hakkama saamine on ülimalt oluline ka nendele eakatele patsientidele, kes kõrvalise abita kodust väljas ei käi, kuid kodus saavad põhitoimingutega hakkama,“ lisab doktor Margus. Ta selgitab, et tegemist on alternatiivse ravivõimalusega patsientidele, kes puutuvad igapäevaselt kokku valu, haavandite, gangreeni ja lähitulevikus ka potentsiaalse amputatsiooniga.

Ravile pääsemise valikul on äärmiselt oluline patsiendi isiklik motiveeritus. “Abivajajaid on palju ning kes koostööd ei tee, ei järgi arsti soovitusi ja raviplaani, ei loobu suitsetamisest, need paraku protseduurile ei pääse,” selgitab Palmiste. “Kõik saab alguse patsiendi suhtumisest, tema soovist jäset säilitada ning koostööd teha.”

Üks operatsioon peaaegu iga päev aastas

Aastas tehakse ITKs keskmiselt 300 endovaskulaarset protseduuri. Protseduuride arv on aasta-aastalt pidevalt kasvanud, mis tähendab, et vajadus protseduuri järele on pidevalt suurenemas. “Vahel peame patsientidele tegema ka kordusprotseduure, kuna tegemist on kroonilise, progresseeruva haigusega ning sageli on tegemist ka väga ulatusliku veresoonte kahjustusega,” räägib Margus.

Õnneks on tema sõnul endovaskulaarseid protseduure võimalik teha korduvalt ja uute ravimeetodite raviefekt parem ja kestvam.

Varem oli eesmärgiks paigutada kogu kahjustunud arterisse tugivõrk ehk stent, et soon ei läheks uuesti kinni. “Selle raviviisi probleemiks on see, et veresoon saadakse küll lahti, kuid tüsistused ilmnevad liiga vara,” jätkab kardioloog. Tänapäeval on raviefekti pikendamiseks teised metoodikad ning välditakse patsiendi “metalliga täislaadimist”.

ITK meeskonna käsutuses on tema kinnitusel tipptasemel tehnoloogia, kasutakse väga uudseid vahendeid. “Väga suur abi on olnud koostööst doktor Torsten Fussiga Saksamaalt, kes on meie haiglas sage külaline,” ütleb Margus.

Uus meetod on viinud ravitulemuse kõrgemale tasemele

Uus meetod – ravimkaetud balloon – on aga viinud ravitulemused uuele tasemele. Stendid paigaldatakse vaid kohtadesse, kus veresoon on ohtlikult rebenenud. “Eesmärgiks on ravimite veresoone seina viimisega suruda alla kudede vastureaktsiooni veresoone avamisel tekitatud traumale. Stentide kasutamist on võimalik vähendada üle kahe korra ja ohtlikke rebendeid saame “paigata” lühikeste stentidega. Uuringud on näidanud, et selliselt toimides saab kolme aasta jooksul ära hoida peaaegu pooled kordusprotseduurid ja kordusprotseduurid ise on odavamad ning lihtsamalt läbiviidavad,” selgitab doktor Margus.

Väga oluline on ka majanduslik pool. Perifeerne endovaskulaarne ravi on oma tulemusi juba tõestanud, kuid peamine küsimus on alati, kust leida selleks raha? “Juba 5–6 aastat tagasi oli protseduurile haigete valimine keeruline – väheste võimaluste juures tuli valida patsiendid, kellele on protseduurist enim kasu ja vähem protseduuriga seotud riske,” selgitab Margus.
Teenuste kaasajastamiseks on Eesti Veresoontekirurgide Selts käinud 4 aastat haigekassas läbirääkimisi pidamas ja loodetavasti leitakse uute ravimeetodite rahastamise probleemile peatselt ka lahendus.

Järelkontrollis käivad sellised patsiendid peale protseduuri esimesel aastal iga paari kuu tagant, hiljem 3 kuu tagant.

Nii Palmiste kui ka Margus toonitavad, et see, kui on võimalik päästa patsiendi jalg, on hindamatu väärtusega nii patsiendi enda kui ühiskonna jaoks.

“Säilitada jalg tähendab pakkuda inimväärset elu, hakkamasaamist ning elujõudu - sellele ei mõelda tihti enne, kui keegi lähikondlastest sama haigusega kimpus on,” lisavad arstid.

Lisa kommentaar

  • Kadri Penjam, kaasautor

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

JÄLGI MEDITSIINIUUDISEID SOTSIAALMEEDIAS:

RSS

Küsitlus

Valdkonna tööpakkumised

Meditsiini­uudised

12. veebruar 2019

Laadi PDF

Meditsiin Fookuses

veebruar 2019

Laadi PDF

Tervise­uudised

veebruar 2019

Laadi PDF

Meditsiiniuudiseid ja mu.ee saavad tellida vaid need isikud, kellel on kehtiv retseptikirjutamise õigus. Toimetusel on õigus seda küsida ja kontrollida.