Martin Leiper on oma elus olnud ise nii halbade uudiste edasi andja kui ka saaja rollis. Ta meenutas esimest korda, mil pidi noore arstina teatama patsiendile, et tollel on ravimatu haigus ja kahetses, et edastas toona vaid fakte, oskamata olla empaatiline. Kui tal endal tuli aastaid hiljem tohtrilt vastu võtta halbu sõnumeid oma tervise kohta, jäid talle aga kogu vestlusest kõige eredamalt meelde kolleegi sõnad: “Martin – maybe it is time to smell the roses …”
Leiper märkis, et patsiendid mäletavadki hiljem umbes poolt kogu konsultatsioonist, kuid kui osata halba sõnumit hästi edastada, kaasneb sellega suurem arusaamine ja ka aktsepteerimine. Seejuures ei ole olulised mitte üksnes sõnad, vaid ka kõneleja isiksus ja humaansus, niisamuti keskkond ja juures olevad inimesed.