Kõrge vererõhk — ligi kakssada miljonit krooni aastas.
Suhkruhaigus — sada kakskümmend miljonit- vähk — sadakond-
psühhoosid — viiskümmend miljonit… Mida levinum haigus- seda odavam
on ravi inimese kohta- kirjutas Eesti Ekspress.
Kõige kallimad rohud on nende haiguste raviks- mida põevad väga
vähesed inimesed. Pingereas esikohal olev pulmonaalne arteriaalne
hüpertensioon (kopsuarterite eluohtlikult kõrge vererõhk) on mureks
vaid kümnekonnal Eesti inimesel. Ka teisel kohal olev kasvuhormooni
puudulikkus (kas ajukasvaja või ränga ajutrauma tagajärjel)- mis on
diagnoositud mõnekümnel inimesel- nõuab sadu tuhandeid kroone — ent
kui tulemuseks on mõne väikest kasvu inimese normaalpikkuseni
kasvamine- on asi seda väärt. Hulgiskleroosi ravimid ei pikenda
eluiga- kuid parandavad märkimisväärselt elukvaliteeti.
Ravimi hind sõltub mitmest asjaolust- peamiselt sellest- kui palju
on ravimitootjal kulunud raha selle väljatöötamiseks - teadus- ja
arendustegevuseks - ja tootmiseks- ning ravimi enda väärtusest.
Loogiline- et mida haruldasem või keerulisema geneesiga on haigus-
seda kulukam on selle raviks või leevendamiseks mõeldud ravimi
väljatöötamine ja turustamine. Medikamendi hind võib kujuneda
kõrgeks ka siis- kui muid võimalusi haiguse leevendamiseks pole.
Näiteks pärilike või ainevahetushaiguste ravimid on
märkimisväärselt kallid- samuti vähiravimid.
Üks maailma kasumlikumaid tööstusharusid on aga teadupärast
ravimitööstus - erasektor- kellele ei saa ette kirjutada- mis
hinnaga ta oma toodet müüa võib.
Ent mis maksab meie viimaste aastakümnete kultushaiguse- HIV ravi?
Tabelist justkui selguks- et see on odav- kõigest sada krooni
inimese kohta aastas. See on ekslik mulje. Haigekassa statistika
aidsiepideemia kulusid ei näita- sest epideemiate jaoks ei võeta
raha nende eelarvest. Liiga kalliks läheks- nii jääksid mõnedki
teised haiged ravimata. HIV-positiivsete raviraha (nagu ka teiste
ennustamatute epideemiate puhul) tuleb otse riigieelarvest.