Järgnev jutt ei ole kindlasti asjaosalistele mingiks uudiseks, aga mind pani mõtlema. Nimelt on sotsiaalministeerium nüüd masu ajal sihiteadlikult ja järjekindlalt suunanud soodusravimite nimekirja geneerilise ravimeid ja rohkem näidanud punast tuld originaalravimitele. Muidugi, hinnavahe. Kui uued originaalravimid ei saa kvartalite kaupa löögile, siis geneerikud võetakse komisjoni vaid mõnenädalase menetlusajaga, kurdavad ravimiesindajad. Kohati on ministeeriumi säästusoov nii tuline, et nad ei ole osanud esimese hooga rehkendadagi, kui palju ühe originaalravimi soodusravimite nimekirjast väljaarvamine tegelikult riigile kasu toob. Kui on pika mõjuajaga ravim, siis kokkuvõttes maksab riik 50%lise soodusmäära puhul palju vähem, kui mõnda lühemaajalise toimega ravimit korduvalt sama määraga doteerides. Teatavasti on ju 50% soodusmäära kulu haigekassale 200 krooni ühiku kohta, ülejäänud maksab patsient.
Aga see selleks. Huvitav oli asja juures see, et arstid võtavad soodusnimekirja endiselt kui teatavat kvaliteedimärki või naljaga pooleks, kummitemplit ravimile. Kui riik on nimekirja lisanud, järelikult on hea, võib kaaluda, võib välja kirjutada. Samal ajal on ravimil müügiluba ja seda saab apteegist retsepti alusel osta ja mitte oluliselt kallimalt kui 50%lise määraga, aga arstid ei kaalu neid soodusmäära puudumise pärast. Patsient ei oska muidugi ka küsida, kuna tal pole taustaandmeid uutest ravimitest. Mitte et ma ravimifirmadele promotsiooni teeksin, aga imelik tundub mulle küll, et tegelikult on ravimite valik märksa laiem. Arstid on mingi kummalise järelduse ja emotsiooni tõttu osa neist enda jaoks eesriide taha seadnud ega kaalugi nende kasutegurit patsiendile. Oleksin küll rahul, kui saaksin soodusravimite nimekirja kõrvale nimekirja neist ravimitest, mis samuti võiksid mulle kasulikud olla, kuid mis maksavad mõnevõrra rohkem.