30. oktoober 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Patsientide jaoks, kellele on maksmine probleemiks, peaks kehti­ma sotsiaalne hüvitussüsteem.

Eelkõige kannabki visiiditasu sõnumit – inimese enda panustamine ja vastutus oma tervise eest. Paraku me näeme, et asju, mis tulevad ilma kätte, ei kiputa väärtustama enne, kui on oht neist ilma jääda. Kuivõrd esmatasandi visiiditasu sõnum on poliitiliselt äärmiselt ebapopulaarne ja väidetavalt vähendab kätte­saadavust, siis jookseme läbirääkimisel alati peaga vastu seina. Kui suur peaks olema visiiditasu, on kokkulepete küsimus. See peaks olema nii suur, et genereerida vastutustunnet, ja nii väike, et võimaldada inimestele siiski parim kättesaadavus.Kuhu kuluks alarahastatud esmatasandil selline lisaraha? Investeeringud ruumide moderniseerimisse, personali ja nende täienduskoolitusse oleksid enam kui teretulnud.