19. detsember 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ega palju targemaks saanud. Modernse inimesena püüdsin siis edasi jõuda guugeldades. Leidsin kolleeg Kai Suklese asjaliku ettekande ja kuulasin ka perearst A. Talviku 2011. aastal peetud raadioesinemist. Guugeldades jõudsin arstikunsti üpris põhjalike käsitlemisteni, kuid resümee sai ikka üks.

Arstimine on nii teadus kui ka kunst. Paljudel juhtudel püütakse arstikunsti pidada vaid nn traditsiooniliste ravivõtete pärisosaks. Sel lega ma muidugi kuidagi nõus olla ei saanud, sest eks enamik praegustest modern-meditsi ini võtetest ulatuvad ju oma juurtega sinna tervendajate aegruumi. Kunstiakadeemias ei koolitata kunstnikke, vaid ikka ainult teatud oskustega inimesi, kellel on kunstnikuks saamise eeldusi. Samamoodi võib kinnitada, et arstiteaduskond ei koolita ei arstiteadlasi ega õpeta arstikunsti.