Ainult tellijatele

15. aprill 2016

Ainult tellijatele

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Viimasel ajal on diskussioone tekitanud mittetõenduspõhiste ravivõtete kasutamine tavameditsiinis. Küsimusi, mis selle teemaga seonduvalt tekib, on palju ja nad on igati õigustatud. Positiivne on sellejuures, et meedia vahendusel on arvamusi avaldanud suhteliselt paljud arstid ja ka patsiendid. Vaatleme seekord teemat terviseameti järelevalveametniku vaatepunktist ja veidi laiemalt.

Kui me läheme arsti vastuvõtule, kelle kabineti seinal on terviseameti tegevusluba; arsti juurde, kes on reeglina lõpetanud Tartu Ülikoolis nii baaskoolituse kui ka residentuuri, kellega on haigekassa sõlminud vastava lepingu, siis on igati loomulik ja ootuspärane, et ootame selliselt arstilt tõenduspõhist lähenemist meditsiiniliste probleemide lahendamisel. Me eeldame, et haiguste etioloogiast, patogeneesist, diferentsiaaldiagnostikast ja patsiendile sobilikust raviplaneerimisest saame me ühtemoodi aru – vastavalt sellele, mida uusimad teadussuunad ja kasutusel olevad ravijuhised soovitavad. Ühtemoodi asjadest arusaamine tähendab sarnast lähenemist patsiendi terviseprobleemidele ja võimaldab tagada parima koostöö ka erinevate erialade arstide vahel. Teisisõnu saab nii kolleeg kui ka patsient olla kindel, et tervishoiuteenus, mida sellises arstikabinetis osutatakse on aktsepteeritav nii Tartu Ülikooli, terviseameti ja haigekassa vaatevinklist vaadatuna. Sellisel arstil on kvaliteedimärk, mille talle on andnud Tartu Ülikool, terviseamet ja haigekassa.