Autor: Triinu Laan • 12. mai 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Lapse sünd peaks olema rõõmus sündmus. Kui aga juhtub- et vastseilmakodanikuga ei ole kõik korras- tabab vanemaid enamasti šokk.Ometigi on just nendesamade šokis vanemate õlule laotud oma lapsepäästmise koorem- kuna Eestil puudub riiklik süsteem tõsise jaharvaesineva haigusega tegelemiseks.<br />Kui selgub- et Eestis ei ole ravi võimalik- peavad just vanemadolema aktiivsed ja otsima ravivõimalusi välismaal. Kümne aastaga-mil esimene väike patsient suure skandaaliga Soome lõikuselesaadeti- on asjad niivõrd paranenud- et haigekassa tasuberiarstliku konsiiliumi otsuse põhjal vajalikud ravikuludvälismaal- kuid kogu asjaajamine ja kontaktide otsimine sõltubvanemate energiast ja aktiivsusest. “On õnnetus sündida niiväiksesse riiki nii suure rikkega-” kurtis üks vanem oma lapseraviarstile.<br />Eesti on väike riik ja kunagi ei saa siin teha kõiki vajalikkekeerulisi operatsioone. Seda enam peaks olema välja töötatudkontaktivõrgustik ja tegevuskava- mis aitaks ravi vajavaid lapsi janende mures vanemaid. Nii toimib selline süsteem Eestist kolm kordaväiksema rahvaarvuga Islandil- kus harva ette tulevaid operatsioonevajavad lapsed saadetakse Taanis asuvassekardio­kirurgiakeskusesse.<br />Ametnikud veeretavad palli ühest väravast teise- suutmata kokkuleppida- kes peaks süsteemi loomisel initsiatiivi näitama. On needraviarstid või kardiokirurgid või hoopis lapsevanemad- kes riiklikukoostöövõrgustiku käima peaks panema?<br />Kuna viimasel ajal on Leedu lastekardiokirurgia kiirelt arenenud-siis äkki võiks panustada ühise Balti keskuse arendamisse? KolmeBalti riigi peale peaks patsiente piisavalt jaguma- nii et kakirurgidel kogemusi jätkuks.