Autor: Egle Raadik-Gonchev • 27. mai 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sotsiaalministeeriumis koostatud rahvastiku tervise arengukavas seatakse väga ilusad ja õiged eesmärgid ning meetmed nende saavutamiseks, kuid vajalikke vahendeid kõige selle teostamiseks ei planeerita. Kahtlemata on tore, et arengukavas unistatakse noorte meeste suremuse vähendamisest alkoholi kuritarvitamise ja vigastuste tõttu, kuid et sellise riikliku strateegia väljatöötamiseks ei ole ette nähtud sentigi, siis see ilmselt helesiniseks unistuseks jääbki. Tervishoiusüsteemi parandamiseks on kavas ressursse optimaalsemalt kasutada. Paraku töötavad arstid ja õed juba praegu koormusega, mis ületab ammu lubatud tööajanormid ja meie arstiabi hinna ja kvaliteedi suhe on tunnistatud Euroopa Liidu parimaks. Optimeerimiseks enam eriti ruumi pole.

Arstid ja õed tunnetavad süsteemi kitsaskohti iga päev. Eelkõige tööjõunappust, mis sunnib töötama ülekoormusega, sest patsiendid vajavad ravi ja neid ei huvita, mitmes töötund arstil jookseb või kui palju haigekassa lepingumahtu on ületatud. Arsti juurde on raske pääseda – see on meie tervishoiu üks põhiprobleeme. Arstide liit on aastaid rääkinud, et kui tervishoiu korraldamist ja rahastamist otsustavalt ei muudeta, siis jõuame olukorda, kus ravijaid lihtsalt ei jätku, järjekorrad pikenevad ja inimesed arstiabi ei saa.Hästi töötama motiveerib meeldiv töökeskkond, adekvaatne palk ja moraalne tunnustus. Kui need tegurid ei toimi, otsib inimene varem või hiljem uue töökoha, võib-olla kodumaal, aga võib-olla ka kaugemal. Kui töötajate arv langeb alla süsteemi toimimiseks vajaliku kriitilise piiri, on seda taastada väga kallis ja aeganõudev. Eriarsti väljaõpe kestab kümmekond aastat.Meie tervishoid on krooniliselt alarahastatud, sellest on tingitud ka süsteemi peamised nõrkused: pikad ravijärjekorrad, tööjõupuudus ja madalad palgad, halb infrastruktuur. Riigi eelarvestrateegia prognoosib arvestatavat tervishoiukulude osakaalu tõusu SKP-st alles mitmekümne aasta pärast.Ülaltoodud probleemidele tähelepanu juhtimiseks saatsid arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit sotsiaalminister Maret Maripuule järjekordse pöördumise, sest üleüldises kulude kärpimise õhinas võis karta, et kokku hoidma hakatakse ka rahva tervise arvelt. Vahemärkusena peab ütlema, et just nii läkski – sotsiaalvaldkonnalt võeti lisaeelarvega ära 990 miljonit, kusjuures puutumata ei jäetud isegi erivajadustega laste rehabilitatsioonitoetusi.Meie avaldust ei toetanud kahjuks õdede liit ja tervishoiutöötajate ametiühingute liit, kellel on kehtiv palgaleping. Kuigi see lepe paljud väljaspool haiglaid töötavad õed ja hooldajad palgatõusust ilma jättis, ei saa EÕL ja ETTAL enne järgmist aastat palkadest rääkima hakata, kuid rahva tervis ja tervishoiu rahastamine peaks ometi neidki huvitama. Tunnustama peab neid organisatsioone aga selle eest, et nad on alati olnud ühel meelel Sotsiaalministeeriumiga.Sotsiaalministri viimaste esinemiste põhjal võib järeldada, et riigi prioriteet on endiselt rikkus, mitte tervis. Esiteks ei näitavat riikide võrdlemiseks rahvusvaheliselt kasutatav tervishoiukulude protsent SKP-st midagi, sest tervishoiukulude ja rahva tervise vahel pole seost, teiseks olevat arstide poolt välja toodud probleemid tühised ¬– uuringute järgi patsiendi rahulolu aina kasvab ja arstide-õdede palk on nii suur, et keegi enam välismaale ei kipugi, kolmandaks käivitub kohe-kohe e-tervise infosüsteem, tänu millele järjekorrad jõudsalt lühenema hakkavad.Vägisi tuleb meelde üks teine riik, kus kõik raskused olid ajutised ja elu aina paranes. Ainult inimesed, rumalukesed, ei saanud sellest aru.