Tervisekaitseinspektsiooni hinnangul on
Eestis loomade hulgas ulatuslikult leviv marutaud endiselt väga ohtlik ka
inimeste jaoks, kuigi võrreldes möödunud aastatega on nii loomahammustusi kui ka
marutaudis loomi tuvastatud vähem.

2007 aastal registreeriti 2588 loomahammustust, mis on 360 juhtu vähem kui 2006 aastal. Tänavu on viie kuu jooksul loomahammustusi saanud 922 inimest. Kahel hammaste sisselööjal oli ka marutaud.

Kuigi nii loomaohvreid kui ka marutaudis loomi on vähem, on marutaudi oht endiselt suur. Seda kinnitavad ka kaks 2005. aastal esinenud juhtu Raplamaalt, kus inimesi ohustas marutaudis koer ja hobune. Nende juhtudega seoses tuli marutõve vastu vaktsineerida ligi 70 inimest.

Tervisekaitseinspektsioon juhib loomapidajate tähelepanu sellele, et koduloomi tuleb vaktsineerida marutaudi vastu, eriti juhtudel, kui loomadega puutub kokku palju inimesi - näiteks pakutakse ratsutamisteenust.

Marutaudi oht püsib isegi neis riikides, mis on kuulutatud sellest haigusest vabadeks. Seega peab olema valvas marutõppe võimaliku nakatumise suhtes ka reisil olles. Näiteks 2004. a registreeriti Prantsusmaal kolm marutaudi juhtu illegaalselt riiki toodud koertel.

Marutaud/tõbi on viirusnakkushaigus, mis kahjustab kesknärvisüsteemi ja lõpeb surmaga, ravi tulemusi ei anna. Kui marutaudis loom on inimest hammustanud, saab inimese haigestumist vältida ainult kaitsesüstimise ehk vaktsineerimisega.

Marutõve peiteaeg on keskmiselt 70–90 päeva, isegi kuni aasta. Marutõbe nimetatakse ka hüdrofoobiaks ehk veekartuseks, kuna vähemalt pooltel haigetest esineb neelamisel, isegi ainult vett nähes, tugevaid neeluspasme.

Esimesed haigustunnused tekivad tavaliselt hammustuse kohas – see koht hakkab sügelema ja valutama. Lisanduda võib üldine nõrkus, peavalu. Suus võib olla kuivustunne, söögiisu langeb, keel on kaetud katuga. Tekib ülitundlikkus valgusele ja mürale. Haige ei saa magada, korralikult süüa, tal on hirm, masendus, ta oksendab ning higistab.

Haigushoog tekib järsku koos lihaste spasmiga kõris, mis takistab hingamist. Järgnevad krambihood. Vererõhk langeb, kehatemperatuur tõuseb 42–43 kraadini. Surm saabub äkki.

Maailmas nakatub marutõppe igal aastal 50–100 000 inimest. Esimene teade Eestis marutõppe surnud inimese kohta pärineb luteri usu kiriku meetrikaraamatu sissekandena 1713. aastast Kullamaalt, viimane 1986. aastast Järvamaalt, kui suri 10-aastane tüdruk.

2003. aasta augustis suri Lätis pärast 10-aastast vaheaega marutõppe koera käest pureda saanud mees, 2004. aasta märtsis suri Leedus 6-aastane poiss.

Eestis ei ole enam piirkonda, kust ei oleks leitud marutaudis loomi:
1999. aastal registreeriti Eestis loomadel 120 marutaudi juhtu (52 rebast, 29 kährikut, 15 kassi, 11 koera, 5 veist, 3 mäkra, 1 orav, 1 nugis, 1 tuhkur)
2000. aastal 122 juhtu (64 rebast, 26 kährikut, 11 koera, 4 kassi, 19 veist, 1 siga jne)
2001. aastal 167 juhtu (75 rebast, 59 kährikut, 12 kassi, 6 koera, 11 veist, 2 mäkra, 1 metskits, 1 hobune)
2002. aastal ulatus see arv juba 422-ni (192 kährikut, 153 rebast jne)
2003. aastal ületas marutaudijuhtumite arvu poolest peaaegu kahekordselt – tuvastati 814 marutaudi surnud looma
2004. aastal registreeriti Eestis 314 marutaudi juhtu loomadel (151 kährikut, 92 rebast, 24 koera, 20 kassi, 15 veist, 2 ilvest, 6 mäkra, 2 põtra, 1 nugis, 1 küülik)
2005. aastal registreeriti 266 marutaudi juhtu loomadel (8 kassi, 6 koera, 19 veist, 3 tuhkrut, 95 rebast, 126 kährikut, 3 mäkra, 3 hobust, 1 ilves, 1 lammas ja 1 nugis)
2006. aastal on registreeritud 114 marutaudi juhtu loomadel. Kogu Eesti territooriumil esinenud selle aasta juhtumitest ainult 10 % leiti alal, kuhu sügisel sai marutaudivaktsiini metsloomadele külvatud 2007. aastal on registreeritud 4 marutaudi juhtu loomadel (2 veist, 1 mäger ja 1 kährik)