Autor: Siret Trull • 3. november 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Lihasdüstroofiad on grupp võrdlemisi harvaesinevaid pärilikke haigusi, mis põhjustavad progresseeruvat lihaskoe kärbumist. Geneetiliselt muundatud hiirtel, keda kasutati kahte tüüpi - Duchenne’i ja jäseme-vöötme – lihasdüstroofia uurimiseks, täheldati koormusjärgset jõuetust, mille põhjuseks ei olnud vähenenud lihastoonus. Selle nähtuse põhjus oli pikka aega mõistatuseks, kuni Iowa Ülikooli teadlasele Kevin Campbellile tuli appi õnnelik juhus. Ühel konverentsil kohtas ta arsti, kellele düstroofilise hiire videot nähes meenus üks Becker’i düstroofiat põdev patsient.

Becker’i düstroofia üheks molekulaarseks tunnusmärgiks on valgu nNOS puudumine lihasrakkude membraanil. nNOS ehk neuraalne lämmastikoksiidi süntetaas on ensüüm, mis toodab lämmastikoksiidi (NO) - signaalmolekuli, mis veresooni ümbritsevatele lihastele annab käskluse laieneda, suurendades sellega veresoonte läbimõõtu ja parandades koe verevarustust.