Emakakaela vähieelset seisundit ennustab
keskmine ja raskekujuline düsplaasia.

Kui naine teostab naistearsti juures emakakaela tsütoloogilist analüüsi ehk Pap-testi, ei ole tulemused mõnikord korras. Tegemist pole ei kasvaja ega
kasvajaeelse seisundiga, vastuseks on kindlaks määramata tähendusega atüüpilised rakud.

Sellisel juhul teostatakse vastavalt vajadusele põletikuvastast ravi ja korratakse Paptesti, vajadusel tehakse täiendavaid uuringuid (HPV DNA
test, kolposkoopia). Tsütoloogilises analüüsis võib leida madala või kõrge astme düsplaasiat.

Madala astme düsplaasia korral piisab sageli analüüsi kordamisest – alles muutuse kordumisel on vaja täiendavaid uuringuid.

Kõrge astme düsplaasia leidmisel suunatakse naine edasi kolposkoopilisele uuringule. Kolposkoopia on emakakaela ja tupe vaatlus instrumendiga,
mis võimaldab kudede nägemist suurendusega, uuringut kasutatakse sihtbiopsia ehk proovitüki võtmiseks.

Emakakaela vähieelsed seisundid jagatakse kolmeks raskusastmeks: kerge, mõõdukas ja raske düsplaasia. Kerge düsplaasiaga patsiendid ei vaja
ravi, neid jälgitakse regulaarselt, umbes 80% juhtudest muutus taandub. Mõõduka ja raske düsplaasiaga patsiendid vajavad ravi, kuna tegemist on vähieelse seisundiga.

Emakakaela düsplaasia ehk vähieelse seisundi peamine ja eelistatud ravimeetod on kirurgiline – emakakaela konisatsioon. Selle protseduuri ajal eemaldatakse skalpelli või elektrokirurgilise instrumendiga koonusekujuliselt kahjustatud ala emakakaelalt. Mõnikord kasutatakse ka destruktiivseid meetodeid, kahjustatud ala mõjutamine laserkiire või krüoteraapiaga.

Loe lisa 9. detsembri Meditsiiniuudistest.