Autor: Siret Trull • 28. oktoober 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Alljärgnevalt Eesti Arstide Liidu, Eesti Perearstide Seltsi, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu, Eesti Õdede Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu ühisavalduse tekst.

Jääb arusaamatuks, miks haigekassa ei tegutse kindlustatute huvides ja miks valitsus arvab, et riigi majanduse seisund on tähtsam kui rahva tervis. Sotsiaalminister ja haigekassa nõukogu esimees Hanno Pevkur küll ütles, et peab patsientide ühenduste arvamust oluliseks, tegelikult ei pööranud ta nende vastuseisule eelarvekärbetele mingit tähelepanu.Haigekassa ei ole riigi äriühing, mille kasumist valitsus riigieelarve tasakaalustamiseks dividende võib võtta. See jaotamata kasum on inimestelt eelmistel aastatel ravikindlustusmaksuna kogutud raha, millega neil on õigus nüüd oma arstiabi eest tasuda. Haigekassal on siin ainult vahendaja roll.Ka poliitikute kimbatusele, et hindade vähendamisele ei ole alternatiivi, sest seadus ei luba haigekassa jaotamata kasumit rohkem kasutada, on lahendus olemas. Selle seaduse muutmise eelnõu on juba Riigikogus, tarvitseb vaid hääletades rohelist nuppu vajutada.Tervishoid on keeruline valdkond, mille korraldamisel tulevad lisaks elementaarsele arvutusoskusele kasuks ka erialased teadmised. Kahjuks teevad tervishoidu juhtivad poliitikud kogu rahva tervist mõjutavaid otsuseid pigem teerulli meetodil, arvestamata vähimalgi määral asjatundjate ettepanekuid. Ka ravihindade langetamise otsus võeti vastu haigekassa nõukogu poliitikutest ja tööandjatest liikmete häältega ja nende „iseenese tarkusest“.Järgmisel aastal vähendab haigekassa statsionaarsete ravijuhtude arvu viis protsenti. Selle tagajärjel tekib olukord, kus haige küll tõenäoliselt pääseb eriarsti vastuvõtule umbes sama pika ooteajaga kui tänavu, kuid haiglaravi tuleb oodata mitu kuud kauem. Selle aja jooksul halveneb paljude patsientide seisund sedavõrd, et nad vajavad kiirabi ja erakorralise meditsiini osakonna sekkumist. Erakorraline ravi maksab tunduvalt rohkem, osale haigetest võib aga arstiabi saatuslikult hiljaks jääda.Poliitikute läbimõtlematud ja spetsialistide hinnangut eiravad otsused lähevad riigile lõpuks kallimaks, kui kokkuhoitud raha. Kahju inimeste elule ja tervisele rahasse ümber arvestada on võimatu.